ei peal-, ei allkirja
blogi on kohati nagu vaimne prügikast.
nutt ja hala, ving ja ulg.
samas tundub, et blogimine ja igasugune muu kirjapanemine võimendab probleeme.
kui ma ainult mõtleks, siis unustaks ma alguse ära juba selleks ajaks, kui keskpaika jõuan.
korraliku ülevaate puudumise tõttu ei tundugi häda nii hull ja õnnetus nii suur.
mitte et mul nüüd mingi häda või õnnetus oleks.
jutt on potentsiaalsest hädast ja õnnetusest.
mis võib ju tulla.
aga võib ka mitte.
(ei tea, kas ma olen mõjutatud Koržetsist või Rüütlist?)
mõtteid kirja pannes saab igal hetkel alguse üle lugeda ja oma mälu värskendada.
no lohutav see nüüd küll ei ole.
mehelikult käituda on lihtsam:
kui sulle tundub, et midagi on valesti-
ignoreeri seda.
kui ignoreerida ei õnnestu-
defineeri probleem ja lahenda see.
kui lahendada ei saa-
ignoreeri probleemi.
kui ignoreerida ei saa-
hakka näiteks jooma.
niimoodi naiselikult lähenedes ei saa ma isegi probleemi defineeritud, ammuks siis veel midagi asjalikku välja mõeldud.
ainult häbi hakkab.
ilmselt ma ei valda tehnikat.
käpard :)
koonerdamise algkursus
põnni koduriided.
eelmises elus oli see ühe priskema Meerikamaa tädi sametpusa.
põnnile meeldis kangesti selle kuldne tikand.
ega ma kade tüdruk ole.
varrukatest lõikasin talle püksid välja.
särgi kehaosa õnnestus nii paika panna, et tikand ikka loogilise koha peale jäi.
sinised servakandid pärinevad oma kangakapist.
varrukad tulid ka välja ja siis jäi veel jupike ülegi,
tegin särgile korraliku suure kängurutasku.
te ei kujuta ettegi, kui palju asju sinna taskusse mahub!
põnn on väga rahul :)
mulle kohe meeldivad prisked inimesed,
kes oma riideid kaltsukatesse saadavad.
eriti, kui need riided on sametist.
ja kui neid müüakse hinnaga 1.- (loe: üks kroon).
täpselt nii palju see pusa maksis.
patt oleks ostmata jätta.
triibusärk
ma teen ikka asju ka...
see siis põnni triibusärk.
lõng on Capri. kulus igaühte natuke üle toki,
nii et nutikam oleks olnud vist veel üks triibuvärv lisada,
oleks optimaalsemalt saanud.
aga ega lõng leiba küsi,
kui triibutüdimus üle läheb, teen talle veel mõne särgi.
praegu on küll villand, ei tahtnud lõngaotsigi ära peita, need puha ripakil.
mingi paelakese pean ka veel kinnisele vaatama.
täna ei ole pildistamiseks hea päev.
vähemalt toas pildistamiseks.
teleheietus
ma ikka vaatasin telekat ka.
kolm korda nädalas.
ja nüüd nad ajasid kõik sassi.
esmaspäeval ei ole enam SCI Kriminaliste.
teisipäevane SCI Miami veel on.
reedel ei ole dr. House`i.
jääb vaid südaöine SCI Miami, seegi vist vanade osade kordus.
ja üldse on Kriminalistid tunduvalt parem kui Miami. (Miami koroner või patoloog või kes see surnuarst on, see on puhta segane. kallistab ja patsutab oma "kliente" nagu napakas.)
telekas on tekitanud teatud rutiini, kolmel õhtul nädalas end diivanile kerida, kommi süüa ja vaadata.
ja nüüd järsku polegi midagi vaadata.
seda uut sarja ma ka vaatama ei hakka, tegelikult mulle ei meeldi, kui mingi TV-kasti pärast oma toimetamisi ja olemisi kellaajaliselt sättima pean. need kolm filmi olid erand.
kunagi vaatasime mehega Saatana Varvaarat (Santa Barbarat).
siis ühel päeval arvutasime välja, mitu tundi me tegelikult teleka ees seda jama jälgides ära kulutame. sel oli hästi palju osasid. tundide arv tuli nii kole, et jätsime päevapealt vaatamise katki.
loll ju ka oma elu elamise asemel viisorist teiste väljamõeldud elu vahtida.
mäletan, kui jooksis vist esimene "seep" Ka rikkad nutavad. kohalikus toidupoes oli kosmeetikaleti riiuli otsas telekas. inimesed seisid lihtsalt leti ees ja vaatasid. ja nii seisidki, terve selle seebi aja. mõni ei märganud isegi korvi koos kaubaga maha panna, hoidis seda kõik see aeg käes ja vaatas, suu ammuli :) ja mitte kaks-viis inimest, ei, ikka kümneid.
eksistentsiaalseid uitmõtteid
olen kunagi kusagil hambaid näidanud teemal "blogide risustamine" ;)
seal vihjati, et kõik, mis pole käsitöö, on risu.
mu elus on käsitööle lisaks üht-teist veelgi,
ma ei leia, et see kõik risu oleks.
või kui ka on, siis mingi kolmas isik ei tule mulle ütlema,
et mu elu suuremas osas mingi risu on.
isegi, kui ta arvab end mingi admin või mode olema. urr!
seega ma sinna oma blogi ei loonudki.
rohkem vabadust!
puhast käsitööblogi saab pidada vast see, kes väga palju väga heal tasemel käsitööd teeb. siis oleks see blogi kui käsitööajakiri.
kui toda käsitööd nii palju ei ole, siis jääb asi ju venima.
kui see käsitöö seisneb veel suuresti kopeerimises, siis pole sel blogil ka teiste jaoks erilist väärtust.
mis muidugi tekitab eksistentsiaalse küsimuse: "milleks üldse blogi?"
on see mu käsitöö-personaalnäitus?
on see päevik, koos kõigega, mis mu päevi täidab?
on see isiklik? või siiski avalik?
blogi...
mingi virtuaalmina.
redigeeritud kujutis minust.
mõnede mõtetega, mõnede kiiksudega, mõnede näputöödega.
natuke rohkem, kui ma end reaalelus suheldes avan (no ei lähe ju inimesele niisama mingeid veidraid asju seletama).
ma tean, et siin käib päris mitu lugejat. ma poleks elades arvanud, et ma nii mitmele inimesele võin huvi pakkuda :-)
ka ise olen leidnud palju inimesi, kelle virtuaalmina neid reedab: nad on hästi vahvad ja põnevad tegelased. ma loen nende blogisid ja naudin killukesi nende eludest. äratundmisrõõm, inspiratsioon, uued ideed...
IRL poleks ma neid kunagi leidnud.
ei kõnni ju ilma mööda ringi, ankeet seljal:
*mõtlen lahedaid mõtteid
*mind huvitab...
*...
ja kui kõnnikski, siis vaevalt ma kedagi kõnetada tihkaks.
kui et käiks järgi ja köhataks ;)
pealegi ei garanteeri minu huvi nende vastu veel, et ka mina neile võiksin midagi pakkuda.
ühesõnaga (selle väljendi kasutamise peaksin lõpetama, ühe sõnaga ei ütle ma midagi)
meeldivad mulle blogid, kus lisaks käsitööle on ka muud.
mulle on inimene ise olulisem kui tema oskus suurepäraselt vardaid käsitseda.
tegelikult ei pea üldse oskama kududa vms.
ja kui ongi parajasti "loominguline kriis", siis saab ju millestki muust kirjutada.
ega ma isegi ju tea lubada, et teen käsitööd jätkuvalt.
olen ennegi uppunud mõnesse asjasse, urgitsenud ja tuuseldanud ja tegelenud. veetnud magamata öid, hiiglama põnev on ju! aga miks? aga kuidas? aga kui?
(kui see miski on su amet, siis oled töönarkomaan!)
kuni ühel päeval saabub piir, tunned, et ei saa või ei taha enam.
või et pead järgi jätma, et mitte uppuda.
või haarab su endasse mõni teine asi.
maailm on põnevaid asju täis.
tegelikult püüan ma vist öelda kõigile põdejatele:
käsitöö ei ole primaarne.
teie ise olete tähtsad.
ärge lõpetage kergekäeliselt blogimist,
te võite olla väike osake kellegi teise maailmast.
rohkem rosinaid saia sisse!
paha ju, kui avastad kellegi, keda sul hea lugeda on, ja siis ta teatab, et ta nüüd lõpetab.
PS1.
tundub, et ma olen võimeline ka keset päeva mõtlema.
pole küll teabmis ladus ja kohati on vist lausa seosetu, aga siiski.
mu parim aeg saabub peale südaööd...
PS2.
kogu see jutt on vist üsnagi tüütu.
oma blogi, ise tean, millega risustan :)))
väike virtuaalne laamendamine.
võibolla on mul homme parem päev.
kui sulle täna ei meeldi, tule siis homme.
kui tahad.
PS3.
haa, kõik, mida me puutume, mõjutab meid :)
nii paljud mu laused on "kui-siis"
IF...ELSE...OR
:)))
koerapäev
käisime eile külas.
me suured ajasime meestejuttu (süsteemist ikka) ja põnn asjatas kohalike elukatega.
pererahvas on veendunud koerainimesed ja seal oli tõesti palju koeri.
suured koerad, omad ja hoiukoerad, olid aedikus ja puurides.
väikesed jooksid niisama ringi.
väikesed= neli pisikest musta puudlit.
ei teagi, on nad kääbus- või toypuudlid või kas neil üldse vahet on.
igatahes suudavad neli puudlit olla korraga umbes 12 eri kohas.
tõeline browni liikumine!
ja see klähvimine, mu dogi ei haukunud vist kogu elu jooksul ka nii palju, kui need neli pisikest kutsat ühe päevaga. väga temperamentne seltskond.
koertele lisaks oli veel paar kassi, ka need kappasid mööda aeda ringi. ja meie põnn koos nendega. põnnil oli muidugi hiiglama lõbus.
aga kõige rohkem meeldis talle saag! (täitsa tavaline elektrisaag, seisis toanurgas maas.)
mulle meeldis üks suur pruun njuufa.
istus teine hästi melanhoolse näoga suurte koerte aediku värava ees.
selline mõnus, suur ja rahulik.
hämmedunud...
heh :-)
kuna politsei oli täna pronks-Aljooša ümber sinikirju lindi vedanud ja sinna lilli panna ei lasknud, viisid venekeelsed-meelsed oma lilled Vabaduse kella jalamile.
no mis sa oskad kosta!
mis saab eestlastel selle vastu olla, et venelased meie Vabaduse kella jalamile lilli viivad?
huvitav, kas venelased tõesti ei tea, mida sümboliseeriva samba jalamile nad lilli viisid?
ehk ongi neile oluline just see lillede viimine, vahet pole, mille juurde.
või on siin mingi kavalam tagamõte?
kas peaks Vabaduse kella nüüd Tõnismäele Aljooša asemele püstitama?
saavad ühed rahumeeli lilli viia ja teised on ka rahul, et nende Vabadust ja kella austatakse.
majad... omamoodi sellised
see pilt pärineb
siit.
mu meelest väga vahva maja.
tehniliselt.
minimaalse pindalaga maksimaalse ruumala saavutamiseks on parim vorm kera,
aga kerakujuline maja pole just suurem asi kasutada.
seega siis poolkera.
idee järgi peaks ta olema pööratav.
nii vahva ju, kui saad nautida päikest või vaadet just seal ruumis, kus ise parajasti viibid.
kui see veel murukatust suudaks kanda, siis oleks eriti mõnus.
(olen vist liiga palju teletupse vaadanud?)
**************************************************************
teine omamoodi majanägemus:
pilt lehelt
www.metsas.ee
see
artikkel on päris hariv.
roigasmaja autor on Vaike Lubi.
maja oli tehtud kättejuhtunud materjalidest ja on praeguseks hävinud.
rahvas arvas ehitajat pisut omapärane, kui mitte päris hull olema.
kuskilt lugesin, et proua on erialalt arhitekt :)
kahjuks pole tema kohta netis eriti infot, mind hakkas asi täitsa huvitama.
maardu taga on muidu päris palju sellise arhitektuuri näidiseid...
**************************************************************
tänases Expressis oli
artikkel intelligentsest majast, mis tihedalt kaableid täis.
kaableid, mida nähes kutsutud elektrik põgenes.
ma kujutan ette, kuidas kogu see süsteem võib lagiseda, kui see releede peale üles on ehitatud.
mõned siin tahaks hirmsasti seda värki näha...
ehk jätkub majaomanikel taipu enne asja laiali lammutamist seda pildistada ja jooniseid-skeeme teha.
mõtteid
assa!:)
need kommentaariaknad on nii pisikesed, sestap kommenteerin oma blogis.
tõenäoliselt juhinduvad inimesed "moest" erineval viisil.
ühed jälgivad moeajakirju, moeloojate soovitusi jne.
teised vaatavad, mida ülejäänud kannavad ja püüavad selle järgi "piisavalt moodsad" olla.
eks see vajab üksjagu enesekindlust ka, panna täna selga asi, mida teised alles aasta pärast kandma hakkavad.
ja mine sa tea, kas üldse hakkavad. ega siis kõik, mida näidatakse, veel tegelikuks "kehtivaks moeks" saa...
teine asi: mulle tundub, et käsitööfoorumites on palju selliseid vahvaid algajaid, kes viimati töpa tunnis pisaratega võideldes kindale pöialt külge pusisid.
las nad teevad üksteise järgi ja ühesuguseid asju.
tore on, et üldse teevad, et töpa tund nende käsitööhuvi igaveseks ära ei tapnud.
küll nad ajaga arenevad, saavad oskused käppa ja siis ehk hakkavad ka ise looma.
alguses on seegi suur rõõm, kui suudad asja oma kätega valmis teha.
algajalt ehitajalt arhitekti mõttelendu loota on enamasti asjatu.
kõik ei olegi loojad, mõni on muul alal tubli.
lihtsalt mõtted.
oh heldeke! mina ja minu kotid :)
kui ma kotti vahetan, küsib mees alati: "kas vana sai täis?".
samas kui ta ise "#¤"!!" valves on, küsib ta koos välja minnes, kas ta saaks oma "#¤"!!" raamatu, kuhu oma kliendid kirja paneb, minu kotti panna. ja tema ostetud pisipudi (dioodid, "kivid", potekad ja muud lutikad) käib ka turvalisse kohta ehk minu kotti.
vot siis on kott täis.
viimati kasutatud kott:
*võtmed (kodu, auto)
*pastakas (sinine)
*rahakott (peaaegu tühi)
*pakk šokolaadikomme (ka peaaegu tühi)
*pabertaskurätid (Kleenex classic, täis pakk)
*pabertaskurätid (Kleenex classic, poolik pakk)
*üksik šokolaadikomm (lätlaste Arabeska, päris hea)
*tulemasin (roosa)
*mõõdulint (erkrohelise plastkorpusega rullik, lint metallist, laius 12 mm, pikkus 2m. "naistekas")
*üks riidest nn. sussikott. (äkki antakse midagi, kott peab ikka kaasas olema!).
*mutter
*kaks kipsikruvi
(viimased kaks positsiooni on maast leitud. ma ei saaks magada, kui ma sellised asjad üles korjamata jätaks. friik noh.)
teine kott, mida ma juba mõnda aega kasutanud ei ole:
*pakk nätsu (Orbit, ringi tõstetud esimesse kotti)
*kirjaklamber (suur, vaskne)
*pakk Orbiti dropse (ka esimesse kotti)
*pastakas (sinine)
*lõngavöö (novita loopy)
*kaks Barbarissi kommi
*hügieeni-esmaabipakk
*peotäis kokkuköidetud lõngajuppe (et kui kusagil mõni üksik lõngakera leidub, siis saan kohe uurida, millise olemasoleva lõngaga see sobiks)
veel üks kott:
*pastakas (must)
*pabertaskurätid
*teatripilet (kasutatud, Linnateater, Genoom)
*juuksehari
*peegel
*pipragaas (CS)
välja minnes lisanduvad telefon, vahel fotokas ja ilmselt veel mõned asjad.
tegelt pole see üldse halb tulemus.
vanasti oli hullem.
siis olid mul kotis lisaks tavapärastele asjadele:
veel ports võtmeid
mu enda "töömärkmik" (noore telliskivi kaaluga)
kruvikeeraja (vahetatavate otsikutega)
õlipõleti düüs (uus ja pakendis, harvakasutatavate parameetritega, talisman?)
Ii-poiss (pisike heleroheline mänguhiir, piuksuga, tagamaks edu ja head õnne)
tihtipeale ka arvuti kõvaketas (3 giga, mälupulki polnud siis veel vist leiutatud)
ahhaa, ma võin nüüd ise ka kellegi kotisisu kohta küsida :-)
Thredahlia,
Kuduv Koeraomanik,
Hiiutar ja
Mari, mis teil kotis on?
surrogaadid ja light-elu
Magusasõbra üllatus: plombiir taimerasvagaüllatus tõesti.
hilisel kiviajal, kui mina veel noor olin, müüdi taimerasva poes. paberisse pakituna nagu margariinigi. oli selline rohekashall ollus, meenutas küünlavaha või midagi hullemat. margariin oli tol ajal ka kole, aga mitte nii kole kui taimerasv.
ühesõnaga ei taha ma plombiiri taimerasvaga.
plombiir peaks ikka koorejäätis olema, mitte vahustatud taimerasv.
ja selle light-värgiga on ka kehvasti.
valisin poes sulajuustu.
sinna olid tekkinud paar uut, üks neist lõhe, kreveti ja maitserohelisega- kõik ühes.
lõhe on hea ja krevetiga sulajuust on ka hea, siis peaks see segu ju ka hea olema.
aga seda oli ainult light versioon.
ma tavaliselt igasuguseid light-asju ei osta, meil ülekaaluga probleeme pole ja vett on mul koduski, ma ei pea seda ometi poest juustuhinnaga ostma.
uudishimu sunnil ostsin ikkagi seda light-sulajuustu ka.
tavaline sulajuust on ikka tahkem ollus, see light oli üsna vedel.
nii vedel, et sellesse sai soolaküpsiseid susata ja teleka ees näksida.
misläbi tühjenes see tops päris kiiresti. ilmselt kulub seda siis rohkem.
kui kõik asjad järjest lahjemaks lähevad, peab oma kalorite kättesaamiseks hakkama kaks korda rohkem sööma. magu olgu suur nagu siloauk, et kõik ära mahutada.
ühesõnaga paha lugu.
toit pole kas see, mis sa arvad ta olevat, või on, aga veega pooleks.
koore asemel on taimerasv, liha asemel on mingi kondimass jne.
paremal juhul saad "lighti"- pool on vett, aga hind on nagu tavalisel.
tahaks päris toitu.
peab õppima diiselkütust seedima, selles on kaloreid küllaga.
hamanaka amiami
jaapani toruvest :)
idee pärit
siit , läbi Isetegija ja Osinka foorumite.
lõng on mingi akrüülik, kusagilt kaltsukast.
ebaühtlane ja topiline, aga värv meeldis.
varras nr 5, lõngakulu teadmata.
tegelikult oli vest mõeldud 1/1 soonikus, aga kartsin, et see võib liiast venima hakata. kukub veel seljast maha ka. kindluse mõttes kahandasin pihast vasakpidiseid silmi, pärast kasvatasin uued asemele. nii jäi keskkoht pisut kitsam ja vest püsib ehk kindlamini paigas.
tegelikult püsiks ta vist niisama ka, haagib end kenasti õlanukkide taha.
peale käeaukude kokkukudumist oli joonise järgi vist 15 cm ette nähtud, mul sai pisut rohkem. võiks siiski vähem olla.
algsel mudelil oli kinnis pisut keskkohast kõrvale viidud, ma tegin siiski päris keskele.
ahjaa, kes skeemi järgi koob, siis jaapanlannade keskmine pikkus on 157 cm, skeemi mõõdud võiks enda peal üle mõõta, äkki on vaja kuhugi lisada.
kui uuesti peaks tegema, siis valiks peenema lõnga/varda, võibolla mõne heleda mohääriseguse...
eks aeg näitab, palju see asi laiusesse venib ja kas ta siis ka seljas püsib.
pealkirjast:
leidsin need sõnad sellelt mustrilehelt.
mõnusa kõlaga sõnad on.
kogemusest õppinuna googeldasin, nii arvangi, et see mustrileht jaapani keeles on.
algselt pidasin seda hiina keeleks (täpselt nii arusaamatu nagu hiina keel).
mida see hamanaka amiami tähendab, ma teada ei saanudki, aga loodetavasti ei kirjuta jaapanlased oma mustrilehtedele kaamelite suguelu eripäradest ;P
mõned mõtted
ei hakanud teise blogi spämmima, spämmin parem siin.
poisslaste ema pole alati kerge olla.
mul on siiani meeles, kuidas õpetaja helistas: poisid olid pornoajakirja kooli viinud. poisid olid siis nii 5-6 klassis.
jumal teab, kust nad selle said või mille vastu vahetasid, aga kooli see jõudis ja vahele nad jäid. no minu oma see igatahes ei olnud.
õpetaja oli üksjagu r-tuuris, nõudis, et ma pean ise oma ajakirjale järgi tulema, tema laste kätte seda jubedust küll ei anna!
kooli minemast ma siiski keeldusin, mida minagi selle ajakirjaga teen.
lubasin suuremeelselt, et pedagoog võib selle endale jätta.
või ära põletada, inimasustusest vähemalt 2 km kaugusel.
(no seda ma talle ei öelnud, teine niigi endast väljas.)
ahjaa, see räige porno oli mingi kohalik üllitis, maaja või mingi selline.
ega ma muidugi asjatundja ole, aga see oli vist üsna soft, kui mitte üldse erootikaajakiri.
vähemalt nende internetilehtedega võrreldes, mis end mõnikord iseenesest lahti kerivad.
isegi nüüd, aastaid hiljem, ei adu ma ikka veel kuriteo kogu õudust.
ju ma olen ikka tõesti väga vastutustundetu.
oli ajakiri, korjanud ära ja asi vask.
milleks sellest sellist lärmi tekitada?
igas leheputkas olid need tol ajal aknal väljas, praegu vist on pisut varjatumalt. (no ma jälle täpselt ei tea)
enam-vähem kõik normaalsed poisslapsed hakkavad varem või hiljem selliste asjade vastu huvi tundma, muidu oleks inimkond ammu välja surnud.
ülereageerimine võib siinkohal vist hoopis halvasti mõjuda.
kui sa vaid hetkeks selja pöörad...
see ei ole narkopidu.
koristasin kööki, põnn asjatas toas. uks vahelt lahti, põnn minust kolme meetri kaugusel. mul on kõrv alati kikkis, kui vaikus tekib, siis juba lippan.
ja ikkagi:
mingi ainsa hetkega oli ta kusagilt hankinud küürimispulbri (no ma ei tea, kust, minul sellist asja ei ole, pole olnudki) ja selle põrandale laiali puuderdanud.
ise tatsas paljajalu seal sees.
kuidas saab pooleliitrisest purgist kolm liitrit pulbrit välja valada- täielik müstika!
tolmuimeja korjas enamuse kokku, see tubli loomake saab küll niimoodi astma.
koristasin põrandat ja olin õnnelik.
küürimispulber on vees lahustuv.
oleks jahu olnud, oleks tuba tainast täis.
hea, et niigi läits!
see pulber ei mõjunud õnneks lapsele ka kuidagi.
võibolla, et tavalisest puhtam oli.
suurem poiss tegi mulle kunagi kohvi. umbes 3-aastasena.
tol ajal oli kohv defitsiit, eriti just lahustuv kohv.
noh ja mul oli seda siis kaks purki tagavaraks.
tuli ja ütles:"emme, ma tegin sulle kohvi!".
need kaks purki ta "kohviks" tegigi.
100-liitrisesse akvaariumisse.
kus muuseas olid ka taimed ja kalad sees.
ühesõnaga oli mul siis 100 liitrit kohvi.
lisanditega.
assa, kus siis läks kiireks!
kaladele vesi ämbrisse, kloorivastast kemikaali otsa ja siis sai kahvaga neid kalu sealt pimedast taga aetud. no see vesi oli ikka täitsa kohvikarva, midagi ei näinud.
pesin läbi kõik taimed ja pinnase ja lasin uue vee.
mitu tundi sahmimist, aga korda sain.
kaladel polnud ka midagi häda, kõik olid elus ja terved.
mul endal oli vaid kohviisu mõneks ajaks ära.
manöövrid
ema tuli maalt ja rääkis, et seal on "sõda".
kevadtorm või mis värk see ongi.
igatahes olevat õe õue ümber kõvasti actionit :-)
sara taga olla kaevikud, mehed sees kükitamas ja kartulimaal "miiniväli".
õde arvanud, et kui need miinid kuidagi sügisel lõhkema saaks, lööks need kartulid maa seest välja ja poleks vajagi saputajaga mööda põldu sõita.
laubahommikul kell 7 oli keegi maja uksele koputanud, õde läks siis uurima, et mis ja kes. kaks "sõjalist" palusid luba meie õue servas suure kuuse all pisut varitseda. mitu päeva kükitasid seal kuuse all nagu päkapikud :)
vana piimapuki juures oli ka keegi peidus ja teeotsas olid mehed püssidega kõhuli kaavis passinud, torud teele suunatud, kui õde emadepäeva ürituselt õhtul koju sõitis.
sõjameestel oli ühel hetkel külm hakanud ja nad siis panid endale soojemaid riideid selga.
aga neil ei käi soojad riided mitte teiste peale, vaid alla.
see tähendab siis, et suure lageda põllu peal üks tõsine militaar-chippendales show toimus :)
naabripere oli sovhoosiaegsete maaparandajate jäetud kivihunnikust vundamendikive tahtnud, käisid ja vaatasid: "oi, vot see on hea kivi, selle viime ära!". korraga kostnud kivi tagant hääl: "ärge seda kivi küll võtke, ma olen siin taga peidus!"
niimoodi võib infarkti saada!
seal ikka päris hõreda inimasustusega kant, nüüd järsku iga kivi taga keegi peidus.
muud manöövrid veel lisaks, laiguline tehnika külavaheteedel veeremas...
tundub, et oli lõbus värk.
kahju kohe, et ise kartulit panema ei läinud.
kuidas ma kolme tokki lõnga ostmas käisin
selgus, et ühes eelmises postituses räägitud Capri lõngadest jäi väheks.
alguses pidin põnnile lühikeste varrukatega särgi tegema, kudumise käigus saabus arusaamine, et pikkade varrukatega näeks see asi vist parem välja.
ühesõnaga tuli sammud Lianni seada ja lõnga juurde tuua.
vaja oli kolm tokki Caprit:
1 heleroheline
1 hele türkiissinine
1 valge
poes tulid "targad" mõtted.
arvasin, et varrukatele kogu see lõng ära ei kulu, ostsin lisaks veel tumesinist, et siis saan ka selle lühikeste varrukatega särgi teha.
see heegeldatud helesinine müts ei sobi nende särgilõngadega kokku, võtsin ühe valge veel mütsi jaoks ka juurde.
üks suurtest poistest tahtis endale ka sellist heegeldatud mütsi.
suurel poisil suurem pea, võtsin talle siis 2 tokki Simplicityt.
tahtis sinist, võtsin siis sinised.
siis oli seal veel üks türkiissinine Simplicity, see sobib mu sinirohepruunikirju särgiga. võtsin selle ka.
poodi olid tulnud üks mees ja naine, kes kaasasoleva kleidi juurde sobivat kampsikulõnga valisid. no see pood ei sobi selliseks asjaks, seal on liiga palju erinevaid ja ilusaid lõngu!
valisid ja valisid.
mina tammusin lõngariiuli ees ja ootasin, millal saaks maksta.
ootamise tagajärjel maandus ostukorvi veel kolm tokki heleoranžikat lõnga. või on see tugev lõheroosa. õigstuseks: mul on ühed sellist värvi kingad.
õnneks nad halastasid ja lasid mul vahepeal oma väljaminekud ära sooritada.
kolme toki lõnga asemel väljusin ma sealt kokku üheteistkümne lõngatokiga.
ei kommentaari.
ja siis seletab mõni, et netist tellides on lõng kallim kui poest kliendikaardiga ostes.
lisaks kõigele lehvitati isetegijas
seda linki.
mispeale see neetud generaator mu peas hooga tööle hakkas.
see vestik on niisamagi juba lahe, aga kui seda veel natukene sorkida...
"!#¤/&% (ebatsensuurne väljend kasahhi keeles)
mu ämm on kirjasõnasse alati suure lugupidamisega suhtunud.
seetõttu söötis ta mu mehele lapsepõlves piima-juurviljasuppi.
no luges kusagilt, et see on hirmus kasulik ja söötiski.
ilmselt siis liiga tihti või poolvägisi.
igatahes keeldub mu mees igasugustest kuumutatud köögiviljadest.
ta ei söö vist seda kartulit ka, mis on porganditega samal pliidil keedetud.
see pole argument, et keedeti eraldi pottides.
piima-juurviljasupp on ebameeldiv asi tõesti, ma olen täitsa nõus.
ma nimelt ei joo piima, ammuks siis veel mingit piimasuppi.
aga igasugused juurikatoidud mulle väga meeldivad.
teen neid endale päeval, kui mees tööl on.
praen pisut hakkliha ja lisan siis külmutatud köögivilju.
neidsamu, mis poes pakkidena müügil.
hautan natuke aega kaane all ja siis praen ilma kaaneta.
hapukoorega on selline kraam maitsev ja saab ruttu valmis ka.
mulle igatahes meeldib.
kunagi tegi sõbranna mingit isearetatud toitu, ta tütar käis ja kiunus: "emme, mida sa süüa teed?"
no mida sa ütled, kui sel toidul polegi nime, sellist toitu pole olemaski. nii ütleski lapsele, et teeb "!#¤/&% .
"!#¤/&% ongi nüüd igasugune segutoit, mida retseptiraamatutes pole.
praed ja hautad natuke seda ja pisut teist.
mida paremad asjad, seda parem "!#¤/&% tuleb.
kui keegi teab, mida see sõna tegelikult tähendab, võiks muidugi öelda.
äkki on miski kolesõna.
edited, oligi kolesõna.
hetked
see on lihtsalt üks kaktus mamma aknalaualt.
alguses põdesin selle varju pärast, õitsvat kaktuslille liigutada vist ikka ei maksaks.
kui pildi arvutisse sain, tundus, et see vari on seal päris ok.
nagu mingi sümbolistlik(?) kunst.
kui maalt koju tulek õhtul liiga vara ette võtta, paistab päike otse silma.
kui natukene hiljem tulla, siis on pilt selline.
eestimaa on kaetud igasuguste elektri- ja telefonipostidega, katsu sa pildistamiseks sellist kohta leida, kus mingid postid ja traadid ei sega.
nii algab linn.
ma ise ka ei usu, et siin elame.
et siin üldse keegi võiks elada.
et siin saakski elada.
ja ometi ma armastan seda linna.
seda anonüümsust ja puutumatust,
võimalust omaette olla.
siin pole kellegi asi, mida ja kuidas sa oled või teed.
ega ma midagi niiväga teegi, maal lihtsalt käib naabritädi seletamas, kuhu ja kuidas me oma krundil peame midagi paigutama, kus meil tohib kompostihunnik olla, kuidas me oma lapsi peame kasvatama ja kuidas muid asju tegema.
urr!
linnas on hea.
ebakindlus, hala ja filoloogiline häma
pikitriibud teevad kandja küll pikemaks, aga ka peenemaks.
põikitriibud teevad laiemaks, aga ka lühemaks.
suured mustrid teevad suuremaks, aga nad lihtsalt ei mahu pisikese inimese peale ära.
siis on veel x asja, mis teevad jalad lühemaks või näitavad sind muidu kuidagi valesti.
peale triipude ja mustrite on veel värvid...
millised sobivad?
omavahel ja kandjaga ka...
omavahel sobitada on lihtne: võtad kas musta või valge ja paned sinna mingi värvilise asja juurde.
mitme värvilise asjaga on juba keerulisem.
kui nad on lähedased toonid, siis veel saab, aga kaugematega on juba jama.
kas roosakaslillale võiks veidi rohelist lisada? sirelile ju ta lehed sobivad?
igasugune maitsekus ja sobivus on üks igavene filoloogiline häma.
nii subjektiivne.
kui endal seda tunnet ei ole või ei usalda end, kuidas ma siis tean, kas mulle parasjagu meeldiv värvikombinatsioon on ikka sobilik kanda?
piinasin tuttavat füüsikut küsimusega, et kas on ehk mingi valem, mis määratleb näiteks lainepikkuste järgi, millised värvid sobivad teineteisega.
ta ei teadnud sellist valemit olema :-(((
oleks ju hea: korrutad mingi koefitsiendiga läbi ja saadki teada, et vot sellega sobib see.
(hmm, aga ta on ju mees. äkki on valem siiski olemas, aga ta ei tea sellest.
sest meeste puhul on tihti nii, et kui käte arv ja varrukate arv kattuvad, siis on kindel, et särk on sobiv. krdi hea on olla mees!)
kui värvid omavahel veel kuidagi paika saab, siis milline kandja endaga sobib, on veelgi raskem küsimus.
juuste värv ja naha toon ja mis kõik veel.
roheka nahaga sobivad ju punased juuksed?
Thredahlia kirjutas:
Olen alati justkui loomulikuks pidanud, et inimesele sobivad selga, pähe jne. värvid, mis talle meeldivad. Ei-tea-kust see veendumus sündis, aga enam ma selles nii kindel ei ole. Äkki peaks end mõne värvikriitilise pilguga spetsialisti juurde näitama minema - äkki olen siiani hoopis puusse pannud.
kuna ma seda sobivuse-värki suuremat ei jaga, siis olengi kandnud seda, mis parajasti meeldib. meeldimine käib kuidagi enesetunde järgi, ju need meeldivad värvid siis ka mu olemusega kuidagi kokku käivad. kui välimusega ei sobigi, siis sisemusega just sobivad.
äkki mu hingeelu ongi nagu mustlase unenägu :-)
värvikriitilise pilguga spetsialist poleks muidugi paha, aga kui ta väidab, et mulle sobivad värvid, mis mulle üldse hinge järgi ei ole? ja et need, mis mulle täna tõesti meeldivad, ei lähe kohe üldse mitte ja ma kohutav välja näen...
ma saan siis psühhotrauma.
mõningane ignorantsus tuleb vist kasuks.
ma tahan endale pikka kampsunit.
mis siis, et ma selles veelgi lühem välja paistaksin.
on üsna kindel, et ma enam pikemaks ei kasva. seega on valida- kas mitte iialgi kanda pikka kampsunit või ignoreerida seda, et kõik peaksid püüdma näida ühepikkused ja -laiused.
sest kui lähtuda sellest, mis kolmandate isikute meelest sobib ja püüda varjata või moonutada kõike, mis mingitesse kehtivatesse normidesse ei mahu, siis on kõige ohutum riietuda üleni musta, et silma ei paistaks, ja kindluse mõttes lisada kostüümile islami naiste kehakate, mis vaid silmad vabaks jätab.
(uhh, milline põimlause!)
homme hakkan ignorandiks!
see, kes määratleb teise inimese IQ-d tema püksisääre allserva ümbermõõdu järgi, on ise loll!
külaline
meie tänane külaline:
kuningpüüton
Python regius
noorekene veel, allameetrimees.
sümpaatne elukas, ainult tema kehatemperatuur häiris mind.
ma saan aru küll, et kõigusoojane, aga ikkagi on vale tunne, kui keegi on nii külm.
ega ta niiväga jahe olnudki, peale usinat kõhu peal soojas hoidmist oli ta pinnatemperatuur 32°C.
ei saa aru...
esimene:
* Pärnu maakohus mõistis kaheks aastaks ja neljaks kuuks vangi mehe, kes käis Pärnu rannas liputamas. tont lippas alasti ringi ja hirmutas naisi.
* politseinik Adamtšuk tappis Sven Tarto ja põgenes õigusemõistmise eest Inglismaale. seal jäi ta vahele võltsitud dokumentide kasutamisel ja saadeti Eestisse tagasi.
kohus mõistis talle inimese tapmise eest neli aastat vabadusekaotust.
Kui Tartu maakohus jättis neljaks aastaks vangi mõistetud Adamtšuki ennetähtaegse vabastamise taotluse jaanuaris rahuldamata, osutus ekspolitseiniku päästeingliks president Arnold Rüütel, kes kirjutas alla otsusele Adamtšuk vangist pärast kaht aastat ja kolme kuud vabadusse lasta.
ma ei saa neist kohtuotsustest aru.
ja mitte ainult mina ei saa aru.
ma ei mõista, kuidas tollele Adamtšukile ainult neli aastat määrati.
KrK § 107 lg 2 p 1 (just selle § alusel Adamtšuk süüdi mõisteti) järgi karistatakse vabadusekaotusega viiest kuni kümne aastani.
miks siis ainult neli aastat?
nojah, ega punkar vist mingi õige inimene ka ole, et tema tapmise eest täie rauaga anda. /see oli nüüd iroonia/
netis on küll riigikohtu lahendid, aga esimese astme kohtuotsust ma ei leidnud.
liputajale neli aastat, inimese tapjale ka neli.
vähemalt ei saa me kurta, et meil naiste väärikust ei kaitsta.
nagu šariaadikohus vist...
/jälle iroonia/
teine:
kui 9. mail pronksist aljooša juures võitu tähistanud venelastele ei meeldinud Eesti Vabariigi lipp ja nad seda maha tõmmata üritasid, viis politsei ära lipu koos selle kandjaga.
ok, see oli mõistlik, kuigi rahvale oleks parema signaali andnud, kui oleks ära viidud ka lippu maha tõmmata üritanud agressiivne slaavlane.
kui politsei on võimu esindaja, jääb mulje, et võim kardab venelasi.
kolmas:
täna protestisid noored Vabaduse väljakul asuva autoparkla vastu.
delfist:
Ürituse alguses kimbutas meelevaldajaid ka politsei, käsutades loosungiga “Vabaduse plats” lehvitanud 15-aastase tüdruku kongiautosse ja ähvardades teda trahviga.
Noored läksid selle peale üle tee asuvast linnavalitsuse kantseleist küsima, kas taolise loosungiga on linnas keelatud ringi jalutada. Selgus, et ei ole.
päevaleht:
Põhja politseiprefektuuri pressiesindaja Tuuli Härson ütles Päevaleht Online´le, et sellise plakati tänavale toomine peab olema kohalikus omavalitsuses kooskõlastatud, sest vastasel korral on tegemist linna avaliku korra eeskirja rikkumisega, mis võib kaasa tuua rahatrahvi.
Seekord pääses tütarlaps siiski vaid hoiatusega. Ükski aktsioonis osalenu trahvi ei saanud ning kogunemiselt kedagi kaasa ei viidud.
järeldus: kui kirjutada suurele paberile (või kuidas seda plakatit defineerida) "Vabaduse plats" ja sellega Vabaduse platsil kulgeda, tuleb tegemist politseiga.
huvitav, kas samamoodi mõjuks ka plakat "Balti jaam" Balti jaamas?
koht, kus tütarlaps kulges, oli ju Vabaduse plats.
midagi korravastast selles sõnapaaris ei olnud. geograafiline (?) nimi ju.
peaks Pärnu maanteele patseerima minema, plakatiga "Pärnu maantee".
tea, kas pistavad mõnitamise eest kongi?
mis sõnavabadusest meil räägitakse, kui isegi suurema šriftiga kirjutatud lihtne väljaku/tänava nimetus tekitab probleeme?
ühesõnaga ei saa ma viimasel ajal süsteemile pihta.
ja veel:
12.mail teatab delfi
Eestlane joob end surnuks või sandiks
Olukord, kus õlut piimale eelistav eestlane joob end järjest rohkem sandiks või surnuks, saab ainult hullemaks minna...
15.mail on juba uus uudis:
Parimaks toiduaineks valiti õlu
Eesti Toiduainetööstuse Liidu ja Tallinna Tehnikaülikooli Toiduainete Instituudi koostöös läbiviidud konkursi “Parim toiduaine 2006” võitis õlu Saku Kuld.
niisiis on õlu toiduaine.
pealegi eesti parim toiduaine.
huvitav signaal.
kellelegi on vist kasulik, kui rahvas püsib kerges vines ja lamiseb poe taga.
kui kaineks saavad, mine tea, mis neile siis ei meeldi.
Jaan Tatikas pole mitte kadunud
ma olen patoloogiline:
kui kusagil midagi niisama või tasuta liigub, tuleb see kuidagi ära kasutada.
üks mu hull idee oli, et kui kohaliku katlamaja soojatrassi sisse turbiin sokutada, saaksin endale fotoka akude laadimiseks elektrit teha. trassis ju vesi liigub. ega nad liikumise eest raha küsi, ikka sooja eest.
mõte tekkis ehitusmessil, kus tuttav insener huvilistele seletas, kuidas veesoojendi käivitub, kui kraanist vee jooksma lased.
kui ma siis pärast insenerile seletasin, milleks minu meelest see jupp hea on ja kuhu ta panna tuleks, vaatas mees mind nagu hullu :-D.
ma siis häbenesin natuke.
vahel panen ma oma leiutistega rappa ka.
mõtlesin ühe järjekordse jubina välja ja seletasin oma mehele, mida ja kuidas ja milleks.
mina maru õhinal seletan, mees ajab silmad punni.
mina lasen edasi, näha ju, et teema teda erutab!
mees hakkab naerma.
uhh, mis sa naerad?! see raudselt töötab!
mispeale mees teatab, et töötab küll, juba aastaid :-DDD.
turbovõimendi nimelt.
näiteks autodel.
no ega mina ka kõigi asjade hingeelu ei tea.
olen kuulnud, aga pole süvenenud.
ju siis pole huvi olnud.
üldse, ega ma insener ole.
leiutamisega on nii, et enne leiutama hakkamist pead kursis olema kõigi maailma asjadega ja teadma, millised asjad juba leiutatud on.
muidu võid jalgratta leiutada.
või turbovõimendi.
kudumõtteid
vaatasin oma kuduasju ja üllatusin:
kogu kompotist on vaid üks lukuaugu-sall, mille ma olen juhendi järgi kudunud.
ja kaks pontšot, mis on sama mustriga. teine neist sai ema soovil tehtud.
kõik muu on "laest".
pole sellele varem mõelnudki, et ma peaaegu ei koogi teiste juhendite järgi.
sellepärast ma siis peangi alailma harutama, tegema mingeid lapikesi ja arvutama, mõõtma ja proovima.
kui teeks juhendi järgi "loo üles 20 silma, pane kohvi käima ja loo veel 40 silma...", siis saaks vist palju väiksema vaevaga oma asjad tehtud.
aga sellest poleks vist mingit mõnu.
kui on juhend ja pilt, siis ma näen ju ilma kudumatagi, milline see asi on.
nagu täidaks ristsõna teise täidetu järgi.
nüri.
kogu protsessis ongi kõige vaevalisem see osa kudumisest, kus midagi aretada ei ole.
ma hakkan juba mõistma, miks otsitakse inimesi, kes kooks rahulikult ja etteantud mustri järgi.
küll oleks mõnus: see kirgastav osa jääb sulle ja keegi koob kõik need tüütud osad.
ja paarilised kinnastele ja sokkidele ;-)
no ma näen ju ühe kinda pealt ära, milline see teine tuleb.
igasugune motivatsioon kaob.
paraku ma vist ei tunne kedagi, kes kooks ja ei kobiseks :-)
hakka siis veel võitlema.
tundub, et kudumise juures ongi just aretamine see kõige parem osa.
ja igaüks peab ikka ise oma sokkidele paarilised kuduma.
müts
põnnile heegeldasin vanaema toodud lõngast mütsi.
põnn ise on peaaegu rahul.
peaaegu, sest vaatamata korduvatele pingutustele ei õnnestu tal mütsi põlvini sikutada. ju sai liiga väike.
pildil on põnn koos lemmiknotsuga.
notsu nimi on Nussu.
tal on teine notsu veel.
selle nimi on ka Nussu.
särk?
see siis Steinbach Wolle Capri Ombre.
100% puuvilla.
kirjude lõngadega on vahel jama: kehaosas sattusid silmade arv ja lõnga värvikord kattuma. kudusin küll kahest tokist vaheldumisi, aga tulemusega ei saa ikka üldse rahul olla.
rahul olen sellega, et kudusin ülevalt alla ja suutsin jälle kogu lõnga ära kasutada.
ülaosaga olen ka rahul:
mulle muidu ei meeldi igasugused kahandused ja kasvatused keset koepinda, siin said vajalikud kasvatused kenasti mustri sisse ära peidetud.
ühtegi õmblust ei tulnud ka teha, päris mugav.
üks poisikeselik unistus
kui mul oleks palju raha...
...ostaksin termokaamera.
see on aparaat, mis "näeb" erinevaid temperatuure ja näitab neid inimsilmale tajutavate värvidena.
see on üks kass.
kassid on ju teadupärast hästi isoleeritud, siin on näha, et näopiirkonnas esineb suurem soojakadu.
termokaameraga saab pildistada ka pimedas, peaasi, et objekti temperatuur erineks ümbritseva keskkonna omast.
tore asjake on.
seda kasutatakse näiteks majade soojapidavuse kontrollimiseks.
kui külmal ajal on maja välisseina mõne koha temperatuur teistest kõrgem, siis on seal soojakadu, soe pääseb välja.
nii on hea otsida parandamist vajavaid kohti.
kasutusvaldkondi on veelgi, meditsiin, kosmoseuurimine ja mis kõik veel.
talveriideid ostes vaataks nad termokaameraga üle, kas ikka piisavalt sooja peavad.
nägin hiljuti ühte filmi (millest ma küll midagi ei mäleta),
mille lõpukaadrid olid filmitud termokaameraga.
filmitud oli inimesi tänaval.
lahe oli vaadata, kuidas mõni oli liiga õhukeselt riides.
oleks tahtnud lausa öelda, et "vabandage, te peaksite sooja pesu kandma" :-D
vahva on näha asju, mida me tavaliselt ei näe.
delikaatne teema
vestlesin kunagi ühe venelannaga teemal "miks neid ei armastata?".
ta teadis eesti ajaloost nii mõndagi, aga kui väitsin, et peale küüditamist on neid väge raske armastada, teatas proua, et ka neid oli samamoodi küüditatud, vene küladest rahvast siberisse saadetud.
küüditaja oli stalin, mitte vene rahvas, ütles ta.
ka venelastel venemaal oli raske.
püüdsin talle siis asja olemust teisiti seletada:
oletame, et naabrimees peksab oma naist.
inetu lugu muidugi,
aga siiski rohkem nende omavaheline asi.
ta leidis, et pigem ei sekkuks teise perekonna siseasjadesse.
kuni asjad väga hulluks ei lähe...
kujutagu proua nüüd ette, et tuleb naabrimees ja
annab talle endale ta enda kodus korraliku keretäie.
lihtsalt tuleb see naabrimees
ja annab talle peksa.
mida proua arvaks?
sigadus!
ta kutsuks politsei ja naabrimees peaks üldse vangi minema.
ma siis väitsin, et mis siis, et naabrimees teda peksab,
ta peksab ju oma naist ka???
see pidi siiski teine asi olema.
oma naisega tehku, mis tahab, aga naabri naist peksta pole tal küll mingit õigust!
siis hakkas vene proua taipama, "miks neid ei armastata".
ta polnud kunagi osanud mõelda riikide ja rahvastevahelistest asjadest nii, nagu riigid oleksid perekonnad.
ega neid asju vist niimoodi selgitata ka.
see teema on nii tundlik, et seda pigem välditakse.
ja nii nad ei mõistagi, miks neid ei armastata.
arvavad, et eestlased on hirmsad natsionalistid ja lihtsalt niisama ei armasta venelasi.
kord ja demokraatia
üks nurjatu siin hakkas avaldama oma arvamust.
interjööri kohta.
ja lõpuks minu seljakoti kohta.
ja otse seljakoti peale.
rsk!
ta tänagu oma jumalaid, et olin jõudnud oma lõngad ära hajutada!
nii demokraat ma nüüd ka ei ole, et sellist asja taluda.
nurjatu sai eile jupikese lühemaks tehtud. sabaalusemast otsast.
veterinaari lahke abiga jäi tema nimelt oma keradest ilma.
olukorra normaliseerimiseks.
ja ülejäänutele õpetuseks.
nüüd peaks mõnda aega jälle kord majas püsima.
mees viis kassi kliinikusse ja pidi lõuna ajal ta sealt ära tooma.
kassikesel mingi sisemine viga ka, ma kartsin, et äkki ta ei ela narkoosi üle.
ootan ja ootan, meest ei kuskil, kassi ka mitte.
mehele helistada ka ei julgend, äkki kass surnd :-(
no mul oli suurem viha seljakoti ja muu pärast juba üle läinud.
kurb ja kahju juba.
lõpuks siiski helistasin mehele, ta puhta ära unustanud, et kass kliinikus.
tõi siis kassi ikka koju tagasi.
kass oli narkoosist päris haige, tuterdas nagu joodik ning magas kaua ja pikalt.
täna on ta juba kõbusam, leebe ja nurub natuke silitamistki.
kohutav katsumus
olen püüdnud oma internetisõltuvust vähendada ja loobunud ühe foorumi lugemisest (ei, mitte mõne käsitööfoorumi ;-)).
igati positiivne, jääb rohkem aega kudumiseks.
nüüd aga otsustas Elion mu sõltuvust vägade radikaalselt ravida: meil katkes üldse igasugune kaabelühendus.
nutt ja hala!
24 tundi offline- see tekitab offline-depressiooni!
avastasin, et mind häirib isegi see, kui ma päevasündmustest alles õhtul tv-st kuulen.
tobe. mul poleks ju mõttessegi tulnud tõnismäele mäsu vaatama minna, tehniliselt pole ju vahet, millal ma sellest siis kuulen.
mingi uudistesõltuvus? või kontrollimaania.
kuigi minust ei sõltu midagi, tahaks ikka teada, kui valitsus vahetub või raha enam ei kehti jms.
lõngareformi pole vist karta :-D
aga läheks sebimiseks, kui tv õhtul teataks, et kõik kudumata lõngad muutuvad x-kuupäeval vanadeks ajalehtedeks/vasaku jala kingadeks/poolikuteks tellisteks.
teine häiriv asi oli see, et vajasin uut kuduideed.
kõik netist tõmmatud pildid said läbi vaadatud- no pole.
ja nett on maas.
püüan vältida ajakirjade ja muu sellise kuhjumist, asju niigi palju.
ja nüüd pidin ma siis vaatama pilte paberkandjal :-(.
paberkandjate maht on ju teadagi piiratud. ja polegi teisi õieti.
lapsed juba küsisid, kuidas siis elati, kui internetti veel polnudki :-)))
uskumatu, aga elati. ei teadnud ju tahtagi.
nüüd on Elion Allahi abiga mu ühenduse jälle taastanud,
peaks vist kõik kudupildid internetist endale alla tõmbama.
süüdimatus
jälle, jälle avaldus mul see krooniline haigus
"mul ei ole midagi selga panna!".
raviks otsustasin Filatist ühe rohelise kampsunilõnga tuua.
ainult ühe!
läksime siis põnniga Filatisse.
neil seal roheline lõng täitsa olemas!
paraku mitte üksainus.
kuna ma sealt vähemalt kolm väärilist lõnga leidsin, jooksis mu kõvaketas kokku.
helistasin emale, ta vanem ja targem, tulgu ja öelgu, millist peaks ostma.
tuli.
ütles.
näitas.
seda ja teist.
mu roheline kampsunilõng on nüüd siis selline:
ilusakene, ma arvan, et näsiniine õite värvi.
juhuslikult oli mul just valminud üks topp, mis selle lõnga juurde hästi sobis.
jätkuvas meeltesegaduse hoos sattusime muidugi ka Lianni,
nende kevadisi lõngu kaema.
no see ei olnud tark mõte!
vau, millised värvid!
mitme varjundiga türkiissinine, heleroheline ja nende rõhutamiseks pisut tumepruuni!
korjasin kogu selle lõnga endale kaenlasse.
siis arvas ema, et see lillakirju seal sobib mu "rohelise" kampsunilõngaga.
Lianni lõngariiuli mõju all tuli emale mõte, et ta võib vanaema õigusega põnnile ühe pluusikese jaoks ka lõnga osta. need siis Capri valge, heleroheline ja hele türkiis.
väljaminekud sooritatud, meenus talle, et oli ostnud põnnile mütsi jaoks ühe helesinise puuvillase lõnga. see siis ka siin pildil.
mulle tundub nüüd, et see mütsilõng ei sobi nende pluusilõngadega.
kaks mütsi?
kaks pluusi?
sina seal teise mäe otsas, ära itsita midagi!
ma ei tule nüüd kuu aega siit oma mäe otsast alla!
tegelikult oleks mul ikka üht rohelist kampsunit vaja.
kaubamajas on palju inimlikum lõngavalik, ei ole liigseid kiusatusi.
peaaegu.
ja üks sobilik roheline lõng oli seal täitsa olemas...
aargh!
positiivne
ma muidu ikka püüan viisakas ja kena olla, aga täna ahistasin tänaval ühte võõrast meest.
sattusime nurga peal kokku, oleks ma teda varem näinud, oleksin jõudnud mõelda rohkem kui ühe mõtte ja jätnud ta ilmselt ahistamata. nüüd aga polnud aega juurelda.
ühesõnaga pöördusin impulsi ajel tema poole küsimusega, kas ma tohin ta koera kallistada. ja ega koeral midagi selle vastu ei ole.
ma ei tea, mida see mees arvas või mõtles, aga vastas ta naerdes, et loomulikult tohin ma ta koera kallistada ja koerale meeldib see ka.
nii ma siis kükitasin keset vanalinna ja kallistasin üht ilusat musta dogi.
tõeliselt positiivne tunne!
rääkisin mehega paar sõna juttu ka ja et ma päris napakana ei tunduks, siis mainisin, et mu oma dogi paar aastat tagasi suri. küllap ta mõistis.
mõnikord on impulsside ajel tegutsemine täitsa nutikas :-)
oleks ma jõudnud pikemalt mõelda, oleks tulnud "pole viisakas inimesi tülitada" ja "issand, mida ta minust arvata võib" ja teised sellised normaalse inimese mõistlikud mõtted ning ma poleks saanudki dogiga suhelda.
põnevad pisiasjad
suurem osa põnevatest asjadest jääb meil vist lihtsalt märkamata.
tormame suurel kiirusel ringi, pilk kaugustesse suunatud, ega taipagi vaadata, mis siinsamas, meie jalge ees toimub.
roomama peaks. või kõik tõenäoliselt põnevaks muutuvad asjad endale tuppa lauale tooma, et mitte momenti maha magada.
see on ühe liilia võsu, või kuidas seda just nimetama peaks.
see eksemplar on kummaline, need need heledamad mummud seal südames näivad vägagi õiepungade algmetena.
tavaliselt kasvatavad nad pikalt vart ja lehti, enne, kui mingeid õiepungi näitama hakkavad.
ühesõnaga ei peaks neid mummusid seal praegu küll olema, vars peaks enne vähemalt poolemeetriseks kasvama. eks näis, mida ta edasi ette võtab.
praegu jätab mulje, et tegu on liilia ja lillkapsa ristandiga.
targutus seelikute teemal
Thredahlia blogi ärgitas mõtlema seelikutest.
mugavatest seelikutest.
ma siin mõtlesin, milline peaks olema üks mugav seelik.
seelik ei peaks jalgadesse takerduma,
kui ma unustan, et mul sammupiiraja peal on ja otsustan kuhugi söösta.
need pikad ja kaharad seelikud, mis mulle muidu meeldivad, ei ole just soosivad paari pikema sammu suhtes. kerivad end ümber jalgade ja oled ikka sunnitud vaiksel viisakal sammul kulgema.
seelik ei peaks liigselt paljastama, kui on vaja kükitada või kummardada, et midagi maast üles korjata.
seelik ei peaks liigselt piirama. liiga kitsas seelik ei lase ka liikuda.
narr on ju, kui pead kuhugi kõrgemale astuma (kasvõi bussi) ja siis selgub, et seelik ei lase piisavalt jalga tõsta. keri siis sabad üles ja roni.
lühem kahar seelik ei taha tuulist ilma, ma tunnen end suht ebakindlalt, kui mul seelikusabad üle pea on.
viimane intsident seelikuga oli see, kui ma suutsin seelikusaba arvutitooli ratta alla sokutada. kui ma siis tõusin ja sööstsin, otsustas tool mulle järgneda ja kaotas tasakaalu. tooli peal oli kass, kass arvas, et minust kinni hoida on turvalisem kui sellisest karglevast toolist. valus oli.
tõeliselt mugav seelik peaks olema selline kitsam, et igasugused loomad ja mööbel sinna ei takerduks.
alt peaks olema kaheharuline, igal jalal oma väljund, et kõik omal kohal püsiks. taskuid võiks ka olla.
mulle tundub, et kõige parem seelik on püksid.
ilus-olemise tarbeks kuluvad muidugi mõned seelikud ära.
mis meenutab mulle, et kusagil kapis on mõned kangatükid...
elektrist ja keskkonnast
räägivad, et elektriautod on keskkonnasõbralikud.
võibolla on ka.
suhteliselt.
nad ei justkui ei saastagi loodust.
siin.
kes meist siis ikka niiväga Kirde-Eestis käib...
Mihkel Veiderma:
Põlevkivi põletamise kasutegur tingituna kasutatavast kondensatsioonimeetodist on praegu ligikaudu 32 %,
põlevkivienergeetikakompleks tarbib ise 14 % elektri brutotoodangust, kaod elektrivõrkudes on 12 %. Seetõttu tarbijani jõuab 24 % lähtekütuses olevast primaarenergiast.
Sellele lisanduvad kaod põlevkivi kaevandamisel ulatuses 10-25 %,
sõltuvalt kasutatavast tehnoloogiast.
http://www.riigikogu.ee/?c_tpl=1038&id=38609
ma ei tea, kas selle tarbijani jõudva 24% sees on ka soojusenergia, mida soojuselektrijaamad tahes-tahtmata tekitavad ja millega ümberkaudseid linnu köetakse.
igatahes on sellisel moel elektri tootmine üks õnnetu värk,
see 24% on väga nutune number.
selle numbri taga on lagastatud maa.
siin suures linnas võib ju puhtam olla, aga Eesti ei ole ju ainult see linn.
see on siis "loodust säästva elektriauto" teine külg.
kudumisest ka:
kootud riided ei vaja triikimist.
triikraua liigne tarvitamine reostab keskkonda.
järelikult on kudumine väga keskkonnasõbralik tegevus.
nutikad asjad
ilus terve musta-valgekirju loom, eksole?
see on idee järgi lauakate.
tegelikult kasutan neid lõikelauana.
kui ma püüan tavaliselt lõikelaualt midagi kaussi või pannile valada, kipub kõik alailma maha pudenema, sest gravitatsioon mõjub miskipärast külje pealt.
sellise paindliku lõikelauaga on lihtsam, painutan servad üles ja kõik suundub sujuvalt õigesse kohta. äärmiselt mugav.
senini pole noad neid lauakatteid olulisel määral kahjustanud ka.
mul on kusagil köögis üks peidetud gravitatsioonigeneraator, mis aktiveerub just siis, kui ma lõikelauda kasutan.
kahtlustan, et selle gravitatsioonihälbega on seotud mu peremeesloom, ega sõbrad-tuttavad teda niisama mingi suure(?) vene leiutaja järgi Kulibiniks ei kutsu.
kuna mul on mõne fundamentaalse asja suhtes väga jäigad põhimõtted, pole ta vist julgenud mulle oma gravitatsioonigeneraatorit demonstreerida.
(mis muidugi ei tähenda, et see ei töötaks.)
ma nimelt olen veendumusel, et inimesed, kes leiutavad igiliikureid ja muud sellist, peaksid püsima hullumajas.
või hoidku oma generaatoreid kusagil mujal, mitte minu köögis.
rannahooajaks kaalust alla!
hakkasin nüüd ka kaalujälgijaks.
kuna enamuse mu enda kehakaalust moodustab raske iseloom,
pole mul siin maha võtta midagi.
võtaks juurde, aga ei tule.
ma ei taha sellele mõtlemisega oma närve rikkuda,
hakkasin lõngakaalu jälgima.
ometigi midagi, mida ma suudan mõjutada. (tõenäoliselt, icc)
et minu projekt siis "rannahooajaks kaalust alla!"
no ma ei luba parem, et ma terve kilo lõnga ära koon-heegeldan.
eile suutsin vaid 50 grammi likvideerida.
50 grammi päevas maha võtta pole tegelikult üldse paha.
jämedamad lõngad ruulivad!
ema kaalus oma lõngad ka ära, tal on rohkem :-)
nutikas tüdruk, pakkus mulle suure kootud seeliku jaoks lõnga.
vot jah ma suudan ära öelda :-D
provokaator!
positiivne oleks seegi, kui suudaks need lõngavarud mingi mõistliku piiri peal hoida.
noh et enne juurde ei osta, kui olen midagi eest ära kudunud.
ma suudan sellest põhimõttest kinni pidada küll...
...esimese lõngapoeni :-D
