ematehniku asjatamised

targutus seelikute teemal

Thredahlia blogi ärgitas mõtlema seelikutest.
mugavatest seelikutest.
ma siin mõtlesin, milline peaks olema üks mugav seelik.

seelik ei peaks jalgadesse takerduma,
kui ma unustan, et mul sammupiiraja peal on ja otsustan kuhugi söösta.
need pikad ja kaharad seelikud, mis mulle muidu meeldivad, ei ole just soosivad paari pikema sammu suhtes. kerivad end ümber jalgade ja oled ikka sunnitud vaiksel viisakal sammul kulgema.

seelik ei peaks liigselt paljastama, kui on vaja kükitada või kummardada, et midagi maast üles korjata.

seelik ei peaks liigselt piirama. liiga kitsas seelik ei lase ka liikuda.
narr on ju, kui pead kuhugi kõrgemale astuma (kasvõi bussi) ja siis selgub, et seelik ei lase piisavalt jalga tõsta. keri siis sabad üles ja roni.

lühem kahar seelik ei taha tuulist ilma, ma tunnen end suht ebakindlalt, kui mul seelikusabad üle pea on.

viimane intsident seelikuga oli see, kui ma suutsin seelikusaba arvutitooli ratta alla sokutada. kui ma siis tõusin ja sööstsin, otsustas tool mulle järgneda ja kaotas tasakaalu. tooli peal oli kass, kass arvas, et minust kinni hoida on turvalisem kui sellisest karglevast toolist. valus oli.

tõeliselt mugav seelik peaks olema selline kitsam, et igasugused loomad ja mööbel sinna ei takerduks.
alt peaks olema kaheharuline, igal jalal oma väljund, et kõik omal kohal püsiks. taskuid võiks ka olla.

mulle tundub, et kõige parem seelik on püksid.

ilus-olemise tarbeks kuluvad muidugi mõned seelikud ära.
mis meenutab mulle, et kusagil kapis on mõned kangatükid...

kirjutas ematehnik @ 13:26