ematehniku asjatamised

kapinupud

annab Jumal nupud,
küll annab ka kapi,
mille külge neid panna.

Regina

selle kannu nimi on Regina.
sünnilt sakslanna.
viimati nähtud osta.ee-s.

aga kuskohast ma nüüd siis tassid saan?
ja suhkrutoosi?
ja koorekannu?

novot
eksole.

häid munajõule!

pühad on.
kalendri järgi peaks nagu mune värvima.
aknast välja vaadates pole ma selles väga kindel,
väljas on kena jõuluilm.

ilmselt on mingitsorti munajõulud.

Sildid: no mis elu see on, pildid

mu esimene leib

ühel õhtul teatas põnn:
"emme, meile anti lasteaias käsitsi valmistatud leiba.
palun osta mulle poest ka käsitsi valmistatud leiba!"

no ei jäänud mulle poes sellist kraami silma.
teises poes ka mitte.

ja üldse,
me võime seda endale ise ka teha,
kui keeruline see siis ikka olla saab!

lugesin pool internetti läbi
ja hakkasin vajalikke asju hankima.
rukkijahu.
mingi seemnesegu ka, et kui juba, siis ikka seemnetega.
leivasiirup. no äkki on hea.

juuretis?
nojaa, seda saab kusagilt saada.
aga noh ja jah,
sisetunne ütles, et ma ei taha kellegi teise oma.
lugesin, et juuretist tehakse näiteks hapupiimast ja leivast.
mul on piimaga värk, ma ei joo piima.
ammugi mitte hapupiima.
mu jaoks on see roiskunud, juba lõhn ajab iiveldama.
ok, kohupiima söön, aga see peab olema korralikult läbi pestud.
ühesõnaga ei meeldinud mulle mõte,
et peaks kasutama kellegi teise poolt kokku segatud möksi
halvaks läinud piimast ja leivast.
võeh!

me peame endale ise juuretise tegema!
siis on kindel, et seal mingit halvaks läinud piima sees ei ole.

ühel õhtul lugesin poes kõik leivapakendid läbi,
et miske neist see juuretisega tehtud on.
muigasin omaette, et varsti koputab keegi õlale
ja ütleb, et ega siin raamatukogu lugemissaal ei ole! :D

kõige sobilikum tundus Wabariigi leib.
mingi keefiri võtsin ka, keefir ja pett ei ole "halvaks läinud piim".
õhtul pudistasime põnniga paar viilu leiba topsikusse,
valasime keefiriga üle
ja panime radika peale sooja.
radikas tundus just paras, ei liiga jahe, ei liiga kuum.
see oli siis teisipäeval.

kolmapäeva õhtul tundus see pudi liiga kuiv, valasin keefiri juurde, sonkisin läbi ja panin tagasi radika peale. midagi vist toimub, lõhn oli hapukas ja segades mullitas pisut.

neljapäeval oli selge, et radika peal topsis pesitseb mingi eluvorm.
mullitab omaette ja lõhnab hapukalt nagu PVA-liim.
no see lõhn oli täitsa talutav, mõtlesin enne nuusutamist, et kui hapupiima järgi lõhnab, siis viskan kõik lihtsalt minema. ma ei tahagi mingit leiba!

reede õhtul oli juuretis veelgi elusamaks muutunud.
valasime ta taignateoks valitud kaussi ümber, lisasime 0,75 liitrit käesooja vett
ja niipalju rukkijahu, et segades paras paks kört jäi.
jätsin kausikaane irvakile ja panin kogu kupatuse vannitoa põrandale froteeräti alla sooja. vahepeal käisin piilumas, asi mullitas ja meenutas küll rohkem õlletegu. :D

laupäeval võtsime siis põnniga asja käsile:
tõime oma kausi kööki, lisasime leivasiirupit
ja siis meenus, et järgmise korra juuretist on ju ka vaja võtta!
no võtsime siis.
siis panime soola ja suhkrut
ja pakitäie leiva jaoks mõeldud seemnesegu.
segasime kõik läbi ja hakkasime jahu lisama.
meil oli kilone rukkijahukott,
0,75 liitri vee kohta läkski kokku täpselt kilo jahu.

olen kuulnud, et leivataigna sõtkumine vanasti üks raske töö oli.
no ma siis sõtkusin seda tainast põhjalikult,
kui juba teha, siis ikka korralikult, eksole.

mul on üks piklik 1,5-liitrine keeksivorm, määrisime selle võiga kokku ja panime 2/3 kõrguseni tainast täis.
siis vaalisin leiva märja käega pealt siledaks, veega ei koonerdanud.
tainast oli veel.

mul on pisike 17cm läbimõõduga lahtikäiv egoisti tordivorm,
määrisin siis selle ka võiga ja panin ülejäänud taigna sellesse. pealt vaalisin jälle märja käega siledaks ja panime mõlemad vormid kerkima. kergitasin pliidil, praeahju panin kergelt sooja, aga vist läks ikkagi liiga ägedaks, või oli see juuretis siis tõesti võimas. igatahes oli poole tunniga piklik vorm täis kerkinud.
veel veerand tundi, ja sel oli juba kuhi peal.

hmm, ma sain justkui aru, et sellega peaks ikka mitu tundi minema?
panin ahju täisvõimuga kuumenema, aga selleks ajaks, kui ahi kuum sai, oli leib pisut madalamaks vajunud. ei meeldi mulle see asi.

suskasin leivad ahju, alguses küpsetasin 20 minutit nii 220 kraadiga, siis keerasin kuumuse madalamaks, umbes 180 kraadini ja küpsetasin veel 40 minutit. (temperatuurid on ligikaudsed, mu ahjutermomeeter suri ära.) vahepeal pintseldasin leivad võiga pealt läikivaks ka.

kui tund täis, võtsin nad ahjust välja. leivad läksid pealt tumedaks, fooliumi on keegi tuuri pannud ja katta ka millegagi pole, mulle nüüd aitab sellest leivateost!

tordivorm keeldus leiba kätte andmast, sorkisin küljed võinoaga lahti, põhi tuli õnneks vabatahtlikult leiva küljest ära.
teine, see piklik keeksivorm, see on küll hea vorm! sein on paksem, leib ei jäänud kinni ja küljed ei küpsenud liiga tumedaks ka.

keerasin leivad rätikutesse, enne veel pealt koorikut veega niisutades. kolmveerand tundi hiljem lõikasin esimese viilu: ilus!
teine viil oli ka ilus, aga edasi oli leib ikka veel liiga soe, kippus noa külge kinni jääma. kannatlikum peab olema!

üldiselt ei saa kurta,
maitse on päris mõnus ja liiga kuiv see leib ka ei ole.
täitsa päris leib on!
seemneid võinuks rohkemgi olla,
aga soojalt koos võiga on ikka hea küll!

teine piklik vorm tuleks juurde osta, selle taignakoguse jaoks oleks kaks 1,5-liitrist vormi just paras.
või siis vähem tainast teha.

järgmise leiva sisse tuleb panna praetud lihakuubikuid ja sibulat,
siis saab veel parem.

Sildid: potid-pannid

fragment

mõtteline osa tordialusest.

Sildid: pildid

hea uus aasta

see on siis nüüd jaanuar.
ja sirel.
nädal tagasi, kui oksad tuppa sai toodud,
olid pungad juba prisked ja helerohelised.

mumeelest on seal õisiku algmed.
jääb ära,
valgust ei ole.

piltida ka ei saa,
valgust ei ole!

pfff.

varsti saab kuusemajanduse kokku pakkida,
siis võib uue installatsiooni teha.

peaks vist hakkama munade värvimisele mõtlema.

.

Sildid: whatever

"ma pean ülehomme sõjaväkke minema!"...

...
teatas põnn reede õhtul.

mitme poja emana olin ma enda meelest justkui valmis,
et varem või hiljem see sõnum tuleb.
et mis siis ikka, kui peab, siis peab.
ainult et kas just nii vara???
kuidagi äkki ja ootamatult tuli see minek.

terve laupäeva tiksus põnn nagu uni:
ega sa pole ära unustanud,
et ma pean homme sõjaväkke minema?

nagu üks murelik kanaema kunagi,
et kuidas ta seal üksinda on või hakkama saab...
ma läksin pojaga sõjaväkke kaasa!

Vahipataljonis oli nimelt lahtiste uste päev.
lahe oli!

meil oli hästi tore sõdurpoiss giidiks,
saime sõjaväe autosd uurida,
kes tahtis, võis roolis ka istuda.
põnn tahtis.
mina ka tahtsin.

siis näidati,
kuidas kilpide ja nuiadega sõdurid müürina "pahade" vastu võitlesid.
"pahad" loopisid neid rehvidega ja kividega,
aga müür püsis vankumatult.
"muda seest saab kivi kergemini kätte",
jagas põnn kõrval elutarkusi.
"müür" tegutses osavalt,
kui kegi "pahadest" läbi müüri murdiski,
siis panid "müüri" taga olnud võitlejad nad otsekohe kõhuli maha.

sõdurid näitasid oma relvastust,
paar kuulipildujat,
mõned püssid ja püstol
ja üks vähe jämedama toruga asi kah.
poisid olid neist üliväga huvitatud.
mina sihtisin optikaga püssist,
aga pea kuuekilone riist on käes hoida pisut ebamugav.
ja statiivikinnitust sellel kah polnud.

veel nägime sõdurite telki koos ahjulaadse tootega,
(nomaitea, sooja andis see küll tublisti,
aga nii väikest asja ei saa ometi ahjuks nimetada.)
pärast näidati veel igasugust varustust ja eluruume,
siis sõime väljas sõdurisuppi kah.

ja lasketiirus sai õhupüssist lasta.
vaid ühe paugu :(

põnni jaoks oli püss suur ja sihtida ebamugav.
mulle püss sobis,
aga täpsusega ma nüüd küll rahule ei jäänud.
no märklauale sain ikka pihta küll,
aga ma olen parmini lasknud.
vanasti,
siis, kui rohi oli rohelisem,
lasketiir pikem,
märklaud väiksem
ja püss ning laskemoon suuremad.
heh...

"järgmisel aastal lähme jälle!"
teatas põnn õhtul.

nojah,
muidugi,
kordusõppused,
kui peab, siis peab.

tagurpidi õunakook

selline siis:

____________________________

järgmine päev:
assa, kui hea see oli!
põhja
(või siis "katuse",
tont teab, kuidas selle koogi puhul tuleks öelda)
tegin muretaignast.

soojana oli veel üksjagu krõmpsuv,
järgmiseks hommikuks oli pisut pehmem,
aga siiski muretaigen.

ja silikoonvormid on taeva kingitus!
ega ma jälle tea,
milline see õige Tarte Tatin olema peab,
äkki tuleb metallvormis kuidagi teistsugune,
aga see silikooni-variant maitses küll kõigile hästi.

Sildid: potid-pannid

Midsomeri mõrvad

tänased mõrvad saavad vaadatud nendega:

pärmi-lehttaigen õhukeseks rullitud,
ketsupiga võõbatud,
peale singitükikesed
ja riivjuust (Kadaka suitsu ikka).
ja pizzamaitseaine.
siis rulli keeratud,
jupikesteks lõigatud
ja küpsetatud.

mõnusad tulid!
mõrvadeni on veel aega,
tegin ühe Tarte Tatini ka,
aga see on veel õigeks pööramata.

mustika-jogurtitordi põhja küpsetasin ka valmis,
peab jogurti ja mustikad peale panema.

.

Sildid: potid-pannid