mul on uus lemmikloom
selline siis:
Velbon Sherpa 435
pea on 2 juhthoovaga PHD-41Q
esialgu olen päris rahul.
küllap on rahul ka erinevate fotopoodide rahvas,
et ma ei käi enam nende juures statiive lahti võtmas.
statiiviostmine on ju keeruline,
egas esimest ettejuhtuvat kohe osta saa.
ja mille järgi sa siis valid,
ikka uurid, et mismoodi teda seada annab...
heldeke, milliseid poose ta suudab võtta!
statiivi jalad ei ole omavahel seotud,
kesksammast saab lühemaks teha
ja statiivipea ka selle alumisse otsa kinnitada.
niimoodi peab makrotades ettevaatlik olema,
et sitikat objega laiaks ei litsu.
kesksammast hoiab valitud kõrgusel paigas kruvi,
lased seda natuke järgi ja tõmbad samba sobivale kõrgusele.
siis keerad kruvi koomale.
mugav!
eelmisel oli selleks tarbeks vänt,
mulle see väntamine ei istu.
kui vanal statiivil pidin horisondi otseajamiseks statiivijalgu pikemaks-lühemaks mudima, siis sellel saab horisondi tarbeks pead reguleerida.
kaalub ta alla 1,5 kilo,
üks oluline näitaja just kaal oligi.
olgugi, et statiivi nimi on sherpa,
tuleb ikka mul endal teda seljas vedada.
Sildid: pildijutud
Arte y pico 1.
aitäh
Kukupaile Arte y pico auhinna eest!
mhh, mu üllatus oli ikka tõesti suur.
ja ega see auhinna edasiandminegi kerge ülesanne ei ole,
täna saan lõpuks esimese auhinnasaaja nimetatud.
Auhinna reeglid on sellised:
1) Vali viis blogi, mida hindad loomingulisuse, kujunduse, huvitava materjali ja panuse eest blogiilma mistahes keeles.
2) Iga auhind on nimeline ja sisaldab blogi kirjutaja nime ja linki tema blogisse.
3) Iga auhinnasaaja paneb auhinna logo omale blogisse.
4) Logo peaks linkima originaalauhinna lehele.
5) Auhinnasaaja paneb ka reeglid oma blogisse.
Selle rahvusvaheliseks kujunenud, Uruguaist alguse saanud blogidepreemia reeglid inglise ja hispaania keeles on
siin.
niisiis saab täna esimene viiest auhinnast üle antud,
selle saajaks on
Kaja.
see on ainult aja küsimus...
...millal mõni õppesõiduinstruktor tänaval kere peale saab.
selle eest, et ronib hommikusel tipptunnil tänavale õpilasega,
kellel oleks targem platsi servas seistes
käigukangi ja gaasipedaali asukoha tuvastamist harjutada...
ma püüan sõiduõppijatesse ikka tolerantselt suhtuda,
alles ma isegi, eksole,
endal põlv värisemas,
hullult (lausa viiekümnega!!!) kihutades,
et teistele mitte jalgu jääda...
aga täna hommikul sai üks mul ikka seierid jooksma.
tegelikult mitte õpilane, vaid instuktor.
neiu seal rooli taga
oli isegi hädas,
küllap ta tegi, mis suutis...
esimesel ristmikul oli ta foori taga kolmas.
kaks autot said üle, tema jäi.
no ei saand minema, mis siis ikka.
järjekorra viimased on kilomeetri kaugusel,
see paar autot ei muuda midagi...
järgmise tsükliga sai õppesõiduk minema,
umbes kõrvalrea neljanda autoga ühel ajal.
ja peale teda ka mina ja vist veel paar autot.
oeh, sõidame!
kuigi ees oli jupp tühja teed,
ei sõida me siin midagi.
auto ja õpilase kooslus suutis arendada kiirust 38 km/h.
ei kriipsugi enam.
jälle seisame.
õige ka, "anna teed" märk.
mis siis, et pole kedagi,
kelle seda krdi teed anda.
äkki tuleb!
lõpuks vist lootus kadus, et keegi tulla võib...
või leiti õppesõiduautos gaasipedaal üles.
jess, sõidame!
või siis ka mitte.
kõik on õige, ülekäigurada.
mutike sibab üle tee.
seisame...
mutike on tee ületanud.
seisame.
mine sa seda mutikest tea,
äkki keerab otsa ringi ja sibab tagasi!
no kui mutike lõpuks ohutusse kaugusse jõuab,
saame liikuma...
hrrr!
tõsiselt, mul pole neiu vastu halbu tundeid,
eks me kõik oleme kunagi...
aga see ignorandist instruktor,
kes surnud kala pilguga kõrvalistmel lösutab...
nõme mees!
no midahekki sa ronid tipptunni ajal ummikusse õpilasega,
kellega oleks paras kuskil äärelinna vaiksel tänaval
kohalt äraminekut harjutada
või tühjal teel lihtsalt sõita,
et tema ka rohkem, kui 38 km/h julgeks vajutada!
sa ju ometi näed,
et tema ei vea veel välja...
peaksid ju nägema,
mis õpetaja sa muidu oled...
ma saan aru küll,
et õpilane peab lõpuks ka tipptunnil sõidetud saama.
aga seda lõpuks.
ja sellel neiul näis sõiduõpingute lõpp
ikka üksjagu kaugel olema.
otse platsilt
tipptundi
on ikka pisut liiast.
nii õpilase kui kaasliiklejate suhtes.
ma hakkan tasapisi aimama,
mispärast mõni
kasvõi vastassuunavööndi kaudu
end õppesõiduautost mööda pressib...
Sildid: urinad
YABS: kõik kohad on maju täis...
...ja piltida üldse ei saa.
proovisin siis üle majade.
Sildid: pildid
ja ikkagi ostsin ma telefoni selle värvi pärast :-D
telefoniostmist ei andnud enam edasi lükata,
vana oli omandanud perenaise iseloomu
ja üritas igal võimalusel bitchida.
otsisin siis netist mingi sobiliku välja.
sony ericsson, K660i.
must ja natuke tumepunast ka.
näppisin teda poes,
no vale on!
liiga suur
ja liiga läikiv.
uurisin mingit teist ka,
see istus kätte hästi,
aga tal polnud neid väheseid värve ja vilesid,
mida ma arvasin vajalikuks.
jäi ostmata.
kui järgmisel päeval ostma läksin
(et äkki tunnen ikkagi õige ära),
siis seal seda 660-i enam polnud.
see on alati nii,
et kui ma ükskord oma kahtlustest võitu saan,
on parem kraam juba otsas.
täna toidupoe kassasabas avastasin,
et seal on veel üks telefonipood!
ma ei mäleta,
et selles kohas enne üldse midagi oleks olnud???
läksin siis ajaviiteks vaatama,
äkki on maailmas veel mõni meeldiv telefon...
müüja üritas abi pakkuda,
maitahtnud ka ebasõbralik olla,
las ta siis näitab mulle.
sedasama 660-i.
pealegi oli mul selle kohta veel küsimusi tekkinud.
võtab tema kapist karbi,
urgitseb lahti
ja lausub
äärmiselt vabandava tooniga:
"kahjuks meil ei ole seda värvi,
nagu see mulaaž seal vitriinis on."
pole midagi, leidsin ma.
(ma ju nagunii alles kahtlen ja ainult vaatan...)
ja kui tema siis selle karbi lahti koukis,
kadusid absoluutselt kõik minu kahtlused :-)
kui üks telefon on selline
sooja tooniga pärlmuttervalge,
laimiroheliste detailidega-
no mille üle siin veel kahelda???
ei olnud tema enam
ei liiga suur
ega liiga läikiv :-D
ma nüüd kohe ei teagi,
mida homme selga panna...
...et ikka telefoniga sobiks ;-)
Sildid: tibide raskest elust
nii. minuga on nüüd siis vist ühelpool.
lugesin oma uue mobiili kasutusjuhendit
ja tahtsin sobiva sisukorrapunkti peal klikkida.
see juhend, muide,
oli
paberkandjal.
võeh!
Sildid: hullumaja puhvet
roosa!
keilas rõõmu kaubamajas
(mis tuleks vist ümber nimetada
kõhkluste kaubamajaks)
oli müügil roosa fotokott.
kohe ikka täitsa roosa.
roosa?
roosa!
ja fotokott!
võeh.
no ma pole üldse mingi tibitüüp.
ja roosa pole ka mingi värv fotokoti jaoks.
absoluutselt.
kogu selle absurdsuse tõttu
tekitab see roosa fotokott siiski kahtlusi.
sest kui miski on nii absurdne,
siis see tundub juba hea...
tegelt mul on samasugune roheline fotokott.
ja see on mulle juba väike...
nii et jääb ära.
aga pean tunnistama, et kõhklusi tekkis...
* * *
roosal värvil on omad eelised:
roosad asjad ei kao nii kergesti ära.
ükski enesest lugupidav mees
ei kasutaks
roosat tulemasinat,
roosat mõõdulinti,
roosat nuga...
mistõttu ei "kaoks" need asjad nii kergesti.
nuga mul juba "kadus" ära.
mispeale ma kurjalt urisesin
midagi noa sissevehkija kopsudest.
(neerud võivad rännata.
sellist nagunii ei taba...)
no seepeale leidsid kallid kolleegid
mu teibilõikamise pussi üles.
nii 50km kadumiskohast eemal.
tore on.
ainult et enne oli ta musta peaga,
nüüd on millegipärast sinisega.
aga hea, et ikka üles leiti.
Sildid: hullumaja puhvet, tibide raskest elust
ohjah
seda teab vist igaüks,
et tühja kõhuga ei ole vaja poodi minna.
noh et siis ostad ohjeldamatult
igasugust söögikraami kokku.
* * *
mõnikord mulle tundub,
et ma olen vist
alasti poes käinud...
peaks vist ühe riidekapi juurde ostma...
Sildid: tibide raskest elust
