väike armas linnuke, raisk!
hilisõhtu.
pime ja vaikne.
istun läpaka taga
ja kuulen: miski laperdab rõdul.
rõduuks on natuke paokil,
tõepoolest, MISKI laperdab.
lähen asja uurima,
otse rõduukse juures nurgas on lind.
tuterdab seal, tiivad laiali.
hmm?
ma tean seda lindu küll,
kujult nagu suur pääsuke,
hästi kiire lendaja.
nad elavad kusagil minust kõrgemal,
katusepiirde sees või kusagil.
vist on piiritaja.
nojah, et siis lind.
ja ei saa lendu...
äkki on juhmi peaga otse seina põrutanud
ja nüüd on sutsu uimane...
mhh, kui tal nüüd mõni kont katki on,
mida ma temaga siis peale hakkan?
tuppa tuua ei saa, kass...
jätan rõdule?
eks siis vist jah...
võtan linnukese õrnalt pihku,
et sätin ta kuskile mugavamale kohale toibuma.
ehk lendab ikka minema.
hmm,
ühe linnuportree võiks ju ikka teha,
paneks kassi teise tuppa kinni
ja laseks isatehnikul linnukest hoida...
krauh!
lööb väike linnukene oma küünised mulle sõrme.
assa!
valus ju.
aga noh, ega ma siis oma tundeid veel väljendanud.
ehmatan veel linnukese ära.
tõusin tasakesi püsti,
et ehk tahab linnukene ära lennata.
aga ei.
krauh! lõi ta ka teise jala küünised mulle sõrme.
aiaaaa! niutsatan mõttes.
no neil on ikka pagana teravad küüned!
ja kuidas saab nii peenikestes jalgades
nii palju jõudu olla???
ühesõnaga klammerdus see elukas mu sõrme külge.
mu kidurad sõrmelihased ei pakkunud talle vist piisavalt tuge,
igatahes üritas ta oma küüned ümber mu sõrmeluu seada.
äärmiselt ebasümpaatne elukas!
mõte linnukese portreest
asendus mõttega
"kuidas ma ta raisa nüüd sõrme küljest lahti saan???"
sirutasin käe pesukuivatusresti poole,
et ehk ta suvatseks sinna ümber kolida.
ikkagi stabiilne pind või nii.
eimiskit.
tal polnud vähimatki soovi
mu sõrmelt lahkuda.
möhh?
ei no tõesti, mis nüüd siis saab?
krt, mul on ju päris valus!
ja juba tükk aega.
et kui ma vanni leiget vett lasen
ja käe koos pagana linnuga vanni põhja panen,
et kas ta siis laseb lahti,
kui vesi üle pea hakkab tulema?
mõrtsukalik mõte küll,
aga perspektiiv,
et see elukas mulle igaveseks sõrme külge jääb,
ei tundunud just roosiline.
aga kui ta ei lase lahti?
no koolnukangestus või miskit.
et siis on mu sõrme küljes lihtsalt uppunud lind?
endiselt klammerdunud.
ega see oluliselt parem variant ei ole.
etjah,
mida ma siis nüüd teen?
seisan rõdul, mustas öös,
käsi õieli nagu vladimir iljitšil.
mingi pagana linnuke sõrme küljes.
mida üldse sellisel puhul tehakse?
sõrm valutab,
see oleks nagu perearsti rida.
aga see kuradi linnuke seal valutava sõrme küljes,
see võib perearstile mitte sobida.
veterinaar?
linnukesel raisal pole ju midagi viga,
tema lihtsalt istub.
ravida pole siin midagi,
loomaarst langeb ka ära.
päästeamet?
et helistan ja kurdan, et mul on linnuke sõrme küljes?
ilmselt ei tekiks neil kahtlustki,
et ma olen tõepoolest linnukesega helistaja.
"linnukesega" peas.
maitea, väga totter olukord.
vurr!
tegi linnuke.
ainsa hetkega suutis ta kõik oma nelikümmend kaheksa küünist
mu sõrme seest lahti haakida
et lõpuks minema lennata.
oeh,
lahti sain!
aga jah.
edaspidi päästan selliseid
"väikseid armsaid linnukesi"
vaid paksude keevituskinnastega.
_____________________
googeldasin.
piiritaja lendab kuni 220 km/h
hullvärk!
ja selle maas olemisega on tal mingi probleem jah,
väidetakse, et ta ei saa enam maast lendu.
elabki enamasti õhus...
mhh.
sellepärast siis.
Sildid: elukad, hullumaja puhvet
...
nüüd hakkasid nad siis LõhuOmaTehnika tänavat lappima.
(tuntud ka kui Tehnika tänav).
mingi jupike oli kinni pandud
ja liiklus ringiga kuskilt läbi Ameerika suunatud.
isegi foor oli sinna tekkinud.
see tänavajupp,
kust kollaste siltide järgi uuesti Tehnikasse sai pöörata,
oli varasemas elus ühesuunaline,
ja suunaga teistpidi.
nüüd siis oli sedapidi.
sõidame,
mingi kuudik minu ees,
mina tema järel.
pööramise koht.
kuudik jääb seisma.
mina ka.
liiklusmärgid
ja sildid.
no ikka selle kohta,
et enne oli teistpidi
ja nüüd on siis niipidi.
kuudik seisab,
mina ka.
huhh,
no on tänapäeval see värk ikka täpseks aetud!
silt ütleb,
et tänav on Tehnika tänavale saamiseks
õigetpidi-suunaline
alates 09.05
09.05
???
aga kell
on alles nii 08.55
ma arvan.
mul ei ole autos kella.
kas ma olen jälle tööle hiljaks jäänud?
või kui ei ole,
siis ilmselt jään.
oodates,
kuni tänaval sedapidi sõita tohib,
et tagasi Tehnikasse saab.
krt,
enne oli neil aega küll,
nüüd peavad viie minuti täpsusega oma töögraafikut.
kuudik hakkab tasahilju liikuma.
ilmselt on siis kell sealmaal,
et võib juba sõita.
...
kuupäev selgus hiljem.
irv.
Sildid: tibide raskest elust
rünt
pross.
ojas jalutamiseks.
Sildid: pärlid
sinililled emale
emal oli sünnipäev tulemas.
mõtlesin,
et peaks lõpuks laskma ühe pildi välja printida.
kingituseks.
talle meeldivad mu pildid.
"pildi?
mis pildi?" küsis isatehnik.
"nomaitea, mõne enda pildi ikka".
no kui siin majas üldse kellelgi
printimiskõlbulikke pilte on, siis minul.
pfff.
lappasin oma pildid läbi,
midagi nagu oleks,
aga jah.
põhimõtteliselt on tal õigus.
mul ei ole pilti!
mul tõepoolest ei ole pilti!
aga mul oli veel aega.
nädalakene.
ema sünnipäev on sinilillede ajal,
neist saaks vast sobiliku pildi küll.
et ei oleks liiga kirju ja kannataks elutuppa seinale panna.
mu olemasolevad pildid olid kuidagi liiga värvilised.
uurisin
artprindi lehte,
kui ma esmaspäeval pildi viin,
jõuavad nad selle reedeks ära teha.
sobib.
* * *
neljapäeval tõstuki pealt graatsiliselt alla hüpates
tegi mu vasak pahkluu maandudes "niuts!".
mingi jublakas oli talla alla sattunud.
no juhtub.
kuna jalga raputades midagi küljest ära ei kukkunud,
kuulus asi ignoreerimisele.
ega midagi häda ju polnudki.
* * *
reedel oli vaba päev.
läksime siis põnniga metsa, sinilille otsima.
marssisime paar kilomeetrikest metsa sisse,
sinilillli ei olnud.
ja eelmisel päeval ärahüpatud jalg
hakkas kerge valuga endast märku andma.
lollakas!
tulime siis tagasi.
metsa serval leidsin ühe puhma.
sealsamas, kust enne metsa läksime.
irv.
ainult, et keegi oli sellel vist peal istunud.
ja siis veel kellelegi istet pakkunud.
ühesõnaga pilti neist poleks saanud.
* * *
laupäev.
tegime põnniga teises metsas pikema tiiru.
sinililli ei olnud.
nii 3-4 km autost eemal tuli vastu üks jalutav perekond.
ma muidu võõrastega ei räägi,
seekord küsisin, et kas sealpool, kust nad tulid,
sinililli oli.
"jaa, oli. aga see on seal kaugel, seal mäe juures.
üks puhmas."
mhh. üks puhmas.
mu vasak jalg oli vastikuks muutunud,
valutas kurivaim.
käia sai küll, aga haiget tegi.
talda inimese kombel maha panna oli valus,
päka sisekülg kannatas paremini toetada.
"akuutne ühepoolne lampjalgsus",
diagnoosisin käigu pealt.
pole hullu, et valutab ja lonkan.
kaaluks ma sada kilo,
siis oleks kindlasti palju hullem.
vot-vot, eksole.
kui eelmisel päeval sai natukene
ja suht viisakas radadega metsas tatsatud,
siis tänane trass oli suuresti lihtsalt maastik.
ilma radadeta.
niisiis, üks puhmas.
mul on neid lilli vaja!
ja mis tähendab "kaugel".
nad polnud mingid matkajad.
ammugi mitte mägimatkajad,
endal polnud kirkatki.
küll me...
ja panime põnniga metsa.
kilomeetrike hiljem oli meil sest mudas trampimisest küllalt,
mets oli vett täis.
põnn hakkas väsima
ja minu jalg, selle oleks võinud üldse koju jätta.
keerasime siis otsa ringi ja hakkasime auto poole tagasi minema.
kui auto juba paistis,
leidsime sinililled.
irv.
ühe puhma!
sooritasin siis oma klassikalise roomamisharjutuse,
midagi justkui sain.
"krt, miks me teda kohe ei märganud?"
vandusin omaette auto poole longates.
7-8 kilmeetrit maastikumatka
oli mu jalale kuidagi räsivalt mõjunud.
õhtul kurtsin kodus oma rasket saatust,
et sinililli lihtsalt ei ole.
"miks sa ei küsi???" teatas suurem poiss.
tema oli oma jeebiga mudas ukerdamas käinud
ja seal oli sinililli küll.
"pfff!"
mõtlesin oma valutavat jalga mudides.
ma ju sain oma pildi tehtud.
* * *
kolmas vaba päev.
hommikul kohvi juues hakkasid mind kahtlused piinama.
noh et äkki saaks sealt parema pildi.
või et oleks midagi valida.
kahtlused vaevasid rohkem
kui see õnnetu jalg.
jalal polnud häda midagi.
(tooli peal istudes.)
"kas lähme?"
küsisin põnnilt.
"teeme ainult väikse tiiru,
kauaks ei jää."
kolmas päev oli tulemuslikum.
see oli see päev,
mil põnn
rästiku leidis. seal oli tõesti sinililli.
küll pisut heledad, aga olid.
ise olin rahul.
mõelge, kui hea tütar!
murtud jalaga kolm päeva metsi mööda ringi roomates
ja mürkmadudega võideldes
ajab tema sinililli taga,
et emale sünnipäevaks pilt kinkida.
:-D
Sildid: pildijutud
silmus-teelusikas nr.10
ei ole photoshop.
tehniku teelusikas on.
tuli segane mõte.
rääkisin keevitajale,
et mõte tuli...
"hull mõte jah! too asjad kohale, teeme ära!"
Sildid: hullumaja puhvet
