18 mai 2011

väike armas linnuke, raisk!

hilisõhtu.
pime ja vaikne.
istun läpaka taga
ja kuulen: miski laperdab rõdul.
rõduuks on natuke paokil,
tõepoolest, MISKI laperdab.
lähen asja uurima,
otse rõduukse juures nurgas on lind.
tuterdab seal, tiivad laiali.

hmm?

ma tean seda lindu küll,
kujult nagu suur pääsuke,
hästi kiire lendaja.
nad elavad kusagil minust kõrgemal,
katusepiirde sees või kusagil.
vist on piiritaja.

nojah, et siis lind.
ja ei saa lendu...
äkki on juhmi peaga otse seina põrutanud
ja nüüd on sutsu uimane...
mhh, kui tal nüüd mõni kont katki on,
mida ma temaga siis peale hakkan?
tuppa tuua ei saa, kass...
jätan rõdule?
eks siis vist jah...

võtan linnukese õrnalt pihku,
et sätin ta kuskile mugavamale kohale toibuma.
ehk lendab ikka minema.
hmm,
ühe linnuportree võiks ju ikka teha,
paneks kassi teise tuppa kinni
ja laseks isatehnikul linnukest hoida...

krauh!
lööb väike linnukene oma küünised mulle sõrme.
assa!
valus ju.
aga noh, ega ma siis oma tundeid veel väljendanud.
ehmatan veel linnukese ära.

tõusin tasakesi püsti,
et ehk tahab linnukene ära lennata.

aga ei.
krauh! lõi ta ka teise jala küünised mulle sõrme.
aiaaaa! niutsatan mõttes.

no neil on ikka pagana teravad küüned!
ja kuidas saab nii peenikestes jalgades
nii palju jõudu olla???

ühesõnaga klammerdus see elukas mu sõrme külge.
mu kidurad sõrmelihased ei pakkunud talle vist piisavalt tuge,
igatahes üritas ta oma küüned ümber mu sõrmeluu seada.
äärmiselt ebasümpaatne elukas!


mõte linnukese portreest
asendus mõttega
"kuidas ma ta raisa nüüd sõrme küljest lahti saan???"

sirutasin käe pesukuivatusresti poole,
et ehk ta suvatseks sinna ümber kolida.
ikkagi stabiilne pind või nii.

eimiskit.
tal polnud vähimatki soovi
mu sõrmelt lahkuda.

möhh?
ei no tõesti, mis nüüd siis saab?
krt, mul on ju päris valus!
ja juba tükk aega.

et kui ma vanni leiget vett lasen
ja käe koos pagana linnuga vanni põhja panen,
et kas ta siis laseb lahti,
kui vesi üle pea hakkab tulema?

mõrtsukalik mõte küll,
aga perspektiiv,
et see elukas mulle igaveseks sõrme külge jääb,
ei tundunud just roosiline.

aga kui ta ei lase lahti?
no koolnukangestus või miskit.
et siis on mu sõrme küljes lihtsalt uppunud lind?
endiselt klammerdunud.
ega see oluliselt parem variant ei ole.

etjah,
mida ma siis nüüd teen?
seisan rõdul, mustas öös,
käsi õieli nagu vladimir iljitšil.
mingi pagana linnuke sõrme küljes.

mida üldse sellisel puhul tehakse?
sõrm valutab,
see oleks nagu perearsti rida.
aga see kuradi linnuke seal valutava sõrme küljes,
see võib perearstile mitte sobida.

veterinaar?
linnukesel raisal pole ju midagi viga,
tema lihtsalt istub.
ravida pole siin midagi,
loomaarst langeb ka ära.

päästeamet?
et helistan ja kurdan, et mul on linnuke sõrme küljes?
ilmselt ei tekiks neil kahtlustki,
et ma olen tõepoolest linnukesega helistaja.
"linnukesega" peas.
maitea, väga totter olukord.



vurr!
tegi linnuke.
ainsa hetkega suutis ta kõik oma nelikümmend kaheksa küünist
mu sõrme seest lahti haakida
et lõpuks minema lennata.

oeh,
lahti sain!
aga jah.
edaspidi päästan selliseid
"väikseid armsaid linnukesi"
vaid paksude keevituskinnastega.

_____________________

googeldasin.
piiritaja lendab kuni 220 km/h
hullvärk!
ja selle maas olemisega on tal mingi probleem jah,
väidetakse, et ta ei saa enam maast lendu.
elabki enamasti õhus...
mhh.
sellepärast siis.

Sildid: ,







2 lisas:

18 mai, 2011 21:21, Anonymous oravake ütles...

:D :D :D Naer pidada terviseks olema, aga niimoodi võib ju hinge heita.

 
20 mai, 2011 03:13, Blogger X by Leina Neima ütles...

:=) :=) :=)

. . . . . .
I I I

 

Postita kommentaar

<< Home