08 mai 2011

sinililled emale

emal oli sünnipäev tulemas.
mõtlesin,
et peaks lõpuks laskma ühe pildi välja printida.
kingituseks.
talle meeldivad mu pildid.

"pildi?
mis pildi?" küsis isatehnik.

"nomaitea, mõne enda pildi ikka".
no kui siin majas üldse kellelgi
printimiskõlbulikke pilte on, siis minul.
pfff.

lappasin oma pildid läbi,
midagi nagu oleks,
aga jah.
põhimõtteliselt on tal õigus.
mul ei ole pilti!
mul tõepoolest ei ole pilti!

aga mul oli veel aega.
nädalakene.
ema sünnipäev on sinilillede ajal,
neist saaks vast sobiliku pildi küll.
et ei oleks liiga kirju ja kannataks elutuppa seinale panna.
mu olemasolevad pildid olid kuidagi liiga värvilised.

uurisin artprindi lehte,
kui ma esmaspäeval pildi viin,
jõuavad nad selle reedeks ära teha.
sobib.

* * *

neljapäeval tõstuki pealt graatsiliselt alla hüpates
tegi mu vasak pahkluu maandudes "niuts!".
mingi jublakas oli talla alla sattunud.
no juhtub.
kuna jalga raputades midagi küljest ära ei kukkunud,
kuulus asi ignoreerimisele.
ega midagi häda ju polnudki.

* * *

reedel oli vaba päev.
läksime siis põnniga metsa, sinilille otsima.
marssisime paar kilomeetrikest metsa sisse,
sinilillli ei olnud.
ja eelmisel päeval ärahüpatud jalg
hakkas kerge valuga endast märku andma.
lollakas!
tulime siis tagasi.
metsa serval leidsin ühe puhma.
sealsamas, kust enne metsa läksime.
irv.

ainult, et keegi oli sellel vist peal istunud.
ja siis veel kellelegi istet pakkunud.
ühesõnaga pilti neist poleks saanud.

* * *

laupäev.
tegime põnniga teises metsas pikema tiiru.
sinililli ei olnud.

nii 3-4 km autost eemal tuli vastu üks jalutav perekond.
ma muidu võõrastega ei räägi,
seekord küsisin, et kas sealpool, kust nad tulid,
sinililli oli.
"jaa, oli. aga see on seal kaugel, seal mäe juures.
üks puhmas."

mhh. üks puhmas.

mu vasak jalg oli vastikuks muutunud,
valutas kurivaim.
käia sai küll, aga haiget tegi.
talda inimese kombel maha panna oli valus,
päka sisekülg kannatas paremini toetada.
"akuutne ühepoolne lampjalgsus",
diagnoosisin käigu pealt.
pole hullu, et valutab ja lonkan.
kaaluks ma sada kilo,
siis oleks kindlasti palju hullem.

vot-vot, eksole.
kui eelmisel päeval sai natukene
ja suht viisakas radadega metsas tatsatud,
siis tänane trass oli suuresti lihtsalt maastik.
ilma radadeta.

niisiis, üks puhmas.
mul on neid lilli vaja!
ja mis tähendab "kaugel".
nad polnud mingid matkajad.
ammugi mitte mägimatkajad,
endal polnud kirkatki.
küll me...
ja panime põnniga metsa.

kilomeetrike hiljem oli meil sest mudas trampimisest küllalt,
mets oli vett täis.
põnn hakkas väsima
ja minu jalg, selle oleks võinud üldse koju jätta.

keerasime siis otsa ringi ja hakkasime auto poole tagasi minema.
kui auto juba paistis,
leidsime sinililled.
irv.
ühe puhma!

sooritasin siis oma klassikalise roomamisharjutuse,
midagi justkui sain.

"krt, miks me teda kohe ei märganud?"
vandusin omaette auto poole longates.

7-8 kilmeetrit maastikumatka
oli mu jalale kuidagi räsivalt mõjunud.

õhtul kurtsin kodus oma rasket saatust,
et sinililli lihtsalt ei ole.
"miks sa ei küsi???" teatas suurem poiss.
tema oli oma jeebiga mudas ukerdamas käinud
ja seal oli sinililli küll.

"pfff!"
mõtlesin oma valutavat jalga mudides.
ma ju sain oma pildi tehtud.

* * *

kolmas vaba päev.
hommikul kohvi juues hakkasid mind kahtlused piinama.
noh et äkki saaks sealt parema pildi.
või et oleks midagi valida.

kahtlused vaevasid rohkem
kui see õnnetu jalg.
jalal polnud häda midagi.
(tooli peal istudes.)

"kas lähme?"
küsisin põnnilt.
"teeme ainult väikse tiiru,
kauaks ei jää."

kolmas päev oli tulemuslikum.
see oli see päev,
mil põnn rästiku leidis.

seal oli tõesti sinililli.
küll pisut heledad, aga olid.




ise olin rahul.
mõelge, kui hea tütar!
murtud jalaga kolm päeva metsi mööda ringi roomates
ja mürkmadudega võideldes
ajab tema sinililli taga,
et emale sünnipäevaks pilt kinkida.

:-D

Sildid:







2 lisas:

08 mai, 2011 23:03, Blogger kukupai ütles...

ja kas prinditud ka saab ja õigeks ajaks ema seinale?
Nüüd võid vahelduseks EMO-sse ka roomata ja jala kipsi panna lasta :P

ja kinnitussõnaks tuli 'mater' - eriti irooniline :D

 
08 mai, 2011 23:28, Blogger ematehnik ütles...

sai prinditud ja nüüd on juba ülegi antud.

jalal pole enam häda midagi,
eks seal mingi nikastus vast oli,
maastikul trampimine pole sellisel puhul vist väga asjakohane ravimeetod. või mine tea.

 

Postita kommentaar

<< Home