pahasti!
kolasin täna emakeelsetes käsitööfoorumites.
ega ma neid kõiki muidugi läbi ei vaadanud,
aga vaatatutest jäi selline mõte vaevama:
ei tea, kas see on ka regivärsside mõju,
et päris vähesed raatsivad isetehtud asjade juurde
tehnilist infot panna?
mis lõng, palju kulus,
kui jämedad vardad/nõel?
isegi ostetud lõnga pildistatakse nii,
et lõngavööst jääb näha tagumine külg.
st. et ma ikkagi kuidagi teada ei saaks,
mis lõngaga tegemist on.
kindluse mõttes ei panda seda ka tekstina kirja.
et misvärk on?
kas ma olen loll,
kui ma siin mingit infot jagan?
siia mustreid ja tööjuhiseid üles panen,
et lugejal oleks siit ka midagi kasulikku saada...
ma olen sotsiaalselt ebakompetentne,
äkki tegelikult käivadki asjad nii,
et näete, mis mul on!
ärge lootkegi, et ma teile midagi ütlen,
nännännää!
fuih,
maütlen!
ving ja kiun
jälle ma kuivan.
(st juuksed kuivavad.)
ja tunnen tõsist rahulolematust.
miks ei võiks olla nii, et ei peaks kogu aeg juustega jamama!
lõikaks parajaks, paneks värvi peale,
ja nii võikski olla,
näiteks üks aasta.
või kaks.
mitu korda nädalas neid peale pesemist kuivatada,
see on selge vaev.
mulle ei meeldi juuksuris käia.
mul on see isiklik ruum liiga suur.
kui juuksur seisab minu meelest talutavas kauguses,
ei ulata ta enam minuni.
nii pikakäelist juuksurit pole olemas,
kes mulle liiga lähedal ei seisaks.
niigi on ebamugav, kui keegi minuga sama ruutmeetri peal on.
ja siis ta veel puudutab ka mind, uhh!
ja pobiseb nördinult,
justkui oleks mul liiga palju juukseid.
krt, kui ma kiilakas oleks,
siis ei tuleks ma ju ammugi lõikama
ja ta peaks maalriks ümber õppima.
kuna juuksuris käimata saab pidada vaid üht soengut,
st. mittesoengut,
siis nii ongi.
kasvavad omaette, selja taga.
värvi paneb mulle õde pähe,
kolme pakiga saab lahedalt värvitud.
muidu poleks vigagi,
aga pesema peab.
ja kuivatamine on tüütu.
föönil justkui võimsust on,
aga päris kuivaks ei jaksa ma neid ikka vehkida.
see on päris laia haardega liigutusi vajav töö,
umbes nagu niitmine,
ja ma väsin ära.
lõpuks on ikka pea mitu tundi veel niiske.
peaks konstrueerima mingi seadme
pikkade juuste kuivatamiseks.
kaks toru, üks teise sees,
sisemine perforeeritud.
torundus peaks niimoodi pähe käima,
et kogu see juus mahuks täies pikkuses vabalt torusse.
ja et ma seejuures ei peaks pea alaspidi olema.
soojapuhur või ka kaks
tekitaks sobiva õhuvoolu,
mida siis torust läbi lasta.
midagi sellist, nagu see tuuletoru,
milles auto- ja lennukikonstruktorid oma katseid teevad.
hmm,
kui sinna väike veevärk ja
šampoonidosaator ka lisada,
siis saaks
peapesumasina.
skeemid ja regivärsid
Kullaketrajates kommenteeriti,
et koekirjadel on lisaks pigem kirjeldused kui skeemid.
ja et see on halb.
olen kahe käega nõus!
või viie vardaga.
need regivärsilised õpetused on kohutavad.
lihtsam on pildi järgi kududa
kui seda õnnetut
"kaks sammu sissepoole, kaks sammu väljapoole" lugeda
ja selle järgi mehhaaniliselt kududa.
skeemi puhul näed ka, mis eelmisel real samas kohas toimus
ja millised silmad üksteise kohal on.
regivärsi puhul ei näe midagi.
idioodi manuaal.
rsk.
lisaks veel keelevälisus:
hiinakeelne regivärss on täitsa arusaamatu.
hiina skeemi järgi olen ma kudunud,
saab küll.
olen vahel mõelnud, miks ometi skeeme ei kasutata.
kas skeeme mõistavad tänapäeval vaid tehnilise kõrgharidusega inimesed?
kudumisskeemid ei ole ju nii keerulised,
olen märganud, et ka ilma mingi erilise hariduseta inimene suudab neid kasutada.
ka veendunud humanitaar mõistab neid. mumeelest.
või saab neid vajadusel väga kergesti õpetada vajalikku koeskeemi lugema.
minu tehnokraadiajule jääb see asi mõistetamatuks.
ma ei taha uskuda, et inimesed
on koeskeemi lugemiseks-kasutamiseks liiga rumalad.
aga võibolla on ka?
puudulikult õpetatud.
kas teadlikult?
humanitaaria tungib peale.
varsti väljastatakse ehitusprojekte ka vaid tekstina.
igasugused tabelid keelatakse hoopis ära.
ja raamatupidamise aastaaruanne
tuleb ilma numbriteta,
haiku vormis.
tehnokraadid hüppavad siis kollektiivselt rannamõisa pangalt alla.
mis pole isegi kurb.
sest selline elu
pole mingi elu.
paranoia:
kindlasti välditakse teadlikult inimeste liigset harimist,
siis on lihtsam neid ohjes hoida.
kui nad ei oska koeskeemi lugeda,
siis pole ka karta, et nad muude skeemidega hakkama saaks.
(olen kohanud netis ka tuumareaktori skeeme :))
las tarbivad popkultuuri
ja "parimaid toiduaineid"
ning mõtlevad vähem.
või püütakse skeemide-jooniste levikut netis ja raamatutes piirata?
teksti on lihtne kontrollida,
lased vastava progega üle ja see annab kohe vilega teada,
kui tekstis esineb sõnu nagu pinnlaaden jms.
skeemi on progega kontrollida hoopis raskem,
skeem on pilt.
progedel on pildilugemisega raskusi.
suur vend jälgib
ja ta tahab, et jälgimine ei oleks liiga keerukas.
Viva España! ehk röövimine Viru tänaval
need noored tõmmud mehed laulsid täna Viru tänaval.
see oli hea, väga hea.
elamus!
kas keegi teab,
on neid võimalik veel kusagil kuulata?
ma ei tea isegi seda, kes nad olid.
lihtsalt hispaanlased.
laulvad hispaanlased.
muidugi oleks võinud neilt küsida,
aga mul jooksis neid kuulates
soft nii kokku,
et mulle ei meenunud isegi
fotoka kaasasolek.
ema õnneks märkas küsida,
et äkki on kaasas.
oligi :)
röövimine jah,
kaduma läks minu kaine mõistus.
ilmselt ka pisut meelerahu.
õnneks olen ma südametu inimene :)
nüüd käin nagu viieteistaastane plika mööda tuba ja laulan Viva España!
klassika
ei midagi uut, just selline telliti.
mulle endale meeldib ka
selline lihtne võrk,
nii pääsevad narmad mõjule...
ega ma narmastega ei koonerdanud ka.
mulle meeldivad pikad ja lopsakad narmad.
luksuslik värk.
viiesentimeetrised hõredad jupid
jäägu pigem olemata.
lõng:
Austermanni "Malu".
85% akrüül
15% mikrofiiber
50g/120m
ütleksin, et päris sobiv lõng.
kui pontšo ühe rea jagu lühem teha,
tuleb kuuest tokist ilusti välja.
viis pontšoks ja kuues narmasteks.
Kosel käib nii
see alumine, kollane,
see tekitab vastakaid tundeid.
kas peaks liikuma paremale,
aga selg ees?
või on see hoopis
piktograafiline väljend
"kasi sinna tagasi, kust tulid!"
kolm liitrit ja kuuene vau
käisime mamma juures maal.
tagasi tulles otstas isatehniku "projektiauto",
et tema enam edasi ei liigu.
isatehnik sorkis teist eest ja takka,
diagnoosiks: sädet ei ole.
"küllap on aku tühi!", provotseerisin ma,
ise stoilise rahuga
"projekti" arvukate salongilampide säras
heegelnõelaga vehkides
ja mööduvate autode puhuks ohutulesid vilgutades.
no ei ole meie suhtes enam värskust, ei ole!
isatehnik ei teind teist nägugi.
iga teine mees oleks selle jutu peale
väga väljendusrikast nägu teinud.
mis iga teine,
peaaegu kõik mehed.
ja millist nägu veel!
nojah.
poolteist tonni rauda kuskil teeservas,
väga perspektiivikas projekt!
iseenesest polnud väga vigagi.
mul oli küllalt lõnga ühes,
et seal mitu päeva heegeldada.
pakkusin isatehnikule teist heegelnõela,
et äkki tahab ka pisut.
ta ei taht.
mamma oli meile üht-teist kaasa pannud.
nii koostasin menüüd
ja plaanisin muud elu-olu.
homme sööme mamma kooki.
ülehomme sööme keedupeeti.
siis edasi proovime tuld teha ja kartuleid küpsetada.
kartuleid jätkub vähemalt nädalaks.
homme peaks käima alevikus
(1 km meie peatuspaigast)
ja suitsu ostma.
elu nagu hernes!
isatehnikut see perspektiiv vist eriti ei meelitanud.
igatahes kutsus ta sõber Iffi paelaga järgi.
päris igaüht ei saand kutsuda,
iga auto ei pidavat seda raualasu vedada jaksama.
vot sulle
"kolm liitrit ja kuuene vau!"
Iff tuli, tal tugev auto.
pandi meid paela otsa ja sõit läks lahti.
esimese saja meetriga pidin ma kaks närvivapustust saama.
no ma ei kannata kohe kellelgi nii p-s sõita!
hoidke ometi pikivahet!
nii kui Iff piduritulesid näitas,
nii minul jalg käis.
mul pidavat instruktori refleksid olema,
diagnoosis kord mehe sõber Gena.
Gena on instruktor,
küllap ta teab.
kogu mu pidurdamine oli muidugi tulutu.
meil nimelt ei ole pedaalid dubleeritud.
ma ei tea, miks.
väga närvesööv värk.
midagi muud vaadata ka polnud,
kogu maailm oli jumalast kottpime,
ainult Iffi tagatuled.
mis olid selgelt liiga lähedal.
siis tuli päästev mõte:
kui mina saan seda mustrit heegeldada telekat vaadates,
siis peaks mina saama seda heegeldada
ka mitte midagi vaadates.
see tähendab pimedas.
kaotada polnud midagi,
kui on jama, harutan pimedas tehtud osa lihtsalt üles.
nii heegeldasingi,
ise mõttes järge pidades
üks-kaks-kolm-neli-viis
üks-kaks-kolm
üks-kaks-kolm-neli.
silmi selline asi kohe kindlasti ei riku,
silmi ma ju ei kasutanud.
ma poleks parima tahtmise juures midagi näinud.
ise olen rahul:
heegeldatut ei tulnud üles harutada.
ma ei ärritanud oma pideva pidurdamisega meest
ja närvivapustust ma ka ei saanud.
aga auto peale olen ikka pahane.
kolm liitrit ja kuuene vau,
südametunnistuseta tõbras, maütlen.
oma rikutuse tasemel
"Kellele ei meeldi, ärgu vaadaku. Meie lööme oma peldiku püsti!"
nii kirjutas Viivi Luik
Postimehes presidendivalimistest ja muust.
see "kellele ei meeldi..." on teatud seltskonna iseloomustus.
ja peldik oli tõepoolest peldik,
Põlva surnuaial, vanade haudade peal.
ega ma teagi, mida kirjutaja täpselt mõtles.
eks iga lugeja mõistab oma rikutuse tasemel.
et ega kirjanik ikka niisama ja kogemata
ühessamas kirjatükis ei räägi
peldikupüstitamisest ja presidendivalimistest.
sest mine tea, kuidas need inimesed asjast aru saavad.
kas ikka mõistavad, et valimised on muutunud peldikupüstitamiseks.
või arvavad kogunisti,
et kirjanik vihjas kedagi upitatavat-püstitatavat peldik olevat.
mis ma sest ikka enam?
halb tunne jäi.
ja kui ma olen vait,
siis olen ma justkui nõus.
sulekasutamist nii meisterlikult valdav inimene
vast ikka teab,
mida ta erinevaid asju ühte juttu kokku pannes
võib tulemuseks saada.
kuidas neid asju koos
võib (valesti) mõista.
jajah,
valu ja mure
tuleviku pärast.
ja siiski.
see oli mu meelest pisut liig.
et tekkis üldse võimalus
selliseks tõlgenduseks.
oma rikutuse tasemel.
pakkumine
ei paku ma kooki.
seesinane siin on Pihlaka rummikook.
täna ütles müüjatar, et see on viimane.
väga viimane.
ses mõttes, et rohkem seda enam ei toodeta.
viimane partii.
pahasti.
mulle ta meeldis.
nii kaks-kolm korda nädalas.
läbi. mott.
minu pakkumine seisneb järgnevas:
kui teil on toiduainetööstus
ja te soovite oma turuosa suurendada.
valige välja mõni konkurendi toode
(soovitavalt ikka maitsev),
kui kompenseerite mulle hinna, hakkan vähemalt kord nädalas seda tarbima.
(kui toode pole väga maitsev, tuleb see teil eraldi kompenseerida).
suure tõenäosusega kaob see toode peagi müügilt.
minu CS:
(Curriculum Söömaeae)
juba kaotatud tooted:
Simmani leib
Mamulini vahvlitordid
Michi-yo Java kana kiirnuudlid
ja veel mõned asjad.
ohus on:
kodupaiga rukkileib,
ma käin spetsiaalset selle leiva pärast T-marketis,
mujalt ei ole seda leidnud.
hea leib on.
norra hormoonlõhe kõhuservad,
mille järgi mul tihti isu on.
ilmselt kaovad varsti ka need.
segaduses
et kas ma peaks
või siis pigem mitte
siin mingit korda looma?
peaksin ma lisaks lillendusele
ka kudujutud kuidagi eraldi tõstma?
oleks süsteemsem...
siin käib kõhedusttekitavalt palju rahvast.
see kõik on nii keeruline.
vaevalt kõik käsitööhuvilised on.
samas vaevalt nad ka kõik psühhopatoloogid on.
peaksin ma seda kõike siin
suupärasemaks seadma?
või on ausam
peegeldada blogis
sedasama
üleüldist segadust?
________________________________
ära anda
üks väärastunud superego
ja tumedam pool bipolaarsest millestki.
võimalikud ka vahetusvariandid.
kanalisatsiooniummistus klaasist majas
igalt poolt ajab mingit solki üles.
üleüldine kanalisatsiooniummistus.
mis pagan see on,
mis sunnib inimest oma musta pesu
avalikkuse ees pesema?
kas liiga palju pesupulbrireklaami tv-s
tekitab ohjeldamatu pesukire?
ma saan aru,
et võib olla erinevaid arvamusi.
ka eraelulisel pinnal.
jajah, ma täitsa aiman,
et on mingi taust, mida blogilugeja ei tea.
aga mispärast neid taustaasju omavahel ei klaarita?
mis sunnib inimest tulema teise blogisse
loopima kaasatoodud paska,
et oma oletatavat õigust jalule seada?
kas perekool on kinni pandud
või kust need inimesed tulevad?
varem neid nagu polnud...
* * *
blogi on kui klaasist maja.
oled justkui seintega varjatud
ja ometi täiesti avalik.
selles klaasmajas elatav elu
ei ole kogu elu.
las majaelanik ise otsustab,
mis tema elust nähtav võiks olla.
kohe kindlasti ei peaks mingi kõrvaltvaataja
sekkuma klaasmaja ellu,
tuues sinna sisse seiku ja suhtumisi reaalelust,
mida blogipidaja ise pole vajalikuks pidanud eksponeerida.
meil kõigil võib olla nüansse...
meil kõigil võib olla tuttavaid,
kes üht-teist arvavad...
blogi ja selle kommentaarid
ei ole see koht,
kus peaks innostunult ärapanemist viljelema.
(justnimelt "innostunult", ei ole näpuviga.)
on asju, mida ei tehta.
ei, ma ei viita.
ma ei tea, kui hästi või enesekindlalt tunneb end keegi,
kelle klaasmaja seinu on püütud pasaga pilduda.
võibolla ta ei taha
oma maja sellisena näidata.
pidevad lugejad teavad niigi.
haiguste ravist, emotsioonidega
Päevaleht
kirjutab:
Mitusada reumahaiget vajavad kalleid bioravimeid.
“Bioloogiline ravi pidurdab põletikku väga varases staadiumis ja koos sellega väheneb valu ning taastub inimese töövõime,” ütles Aakre.
“Eriti oluline oleks ravi anda lastele.” (reumaliidu juht Oivi Aakre)
Haigekassa pressiesindaja Anne Osveti sõnul on kõigi bioloogilist ravi vajavate haigete rahastamine tervishoiuteenustest prioriteetseim ning see lisatakse teenuste loetellu esimesel võimalusel. Siiski pole haigekassa nõukogu teemat veel arutanud ja seepärast pole ka haigetel sellest veel mingit tulu. Kui aga nõukogu peaks otsuse tegema, siis saaks soodustust rakendada järgmise aasta jaanuarist.
___________________________
see jutt on käinud juba aastaid.
kui saaks, küll teeks...
vanemad ootavad nagu hingeõnnistust,
kui miski pole last siiani aidanud,
ehk siis bioloogiline ravi päästab...
haigus ei oota,
need lapsed invaliidistuvad.
see ei toimu ilma valudeta.
haigekassa muudkui räägib...
kui see ravi suudaks mõnegi lapse sandistumisest päästa,
oleks raha asja ette läinud.
enamus lapsevanematest ei suuda seda ravi kinni maksta.
ravimite hind küünib aastas 180 000 kroonini.
mida teha, et haigekassa nõukogu teemat üldse arutaks
ja vähemalt lastele selle ravi võimaldaks?
mis kuradi riik see on, mis pakub raha:
sünnitage, maksame toetust ja emapalka!
ja kui su sünnitatud laps peaks õnnetuseks ravi vajama,
siis kõigutab riik abitult pead,
lubab teemat arutada
ja laseb su lapsel lihtsalt hääbuda.
vaata ise, kuidas saad.
kui ei saa, siis ei saa.
aga sünnitage, me maksame!
on ju kohti, kust selle laste raviks vajaliku raha saab leida.
riigieelarve oli kenasti plussis.
kui haigekassal ei jätku, saab ju mujalt võtta.
raha ometigi on?
(põllumajandusministeeriumil näiteks tundub olevat,
mahla ja toidu ja kala propageerimiseks.)
me oleme väike rahvas.
peaaegu nagu pere.
ma ei kujuta ette perekonda,
kus raskelt haige laps jääks ravimata,
sest raha küll on,
aga see on mõeldud õue asfalteerimiseks,
peretoidu propageerimiseks
ja perekala otsimiseks.
need on ju meie lapsed,
kui me neist praegu ei hooli,
kellele seda riiki siis üldse tarvis on?
topime oma taskud täis
ja mida ära ei jõua kulutada,
selle võtame surres kaasa?
mis inimesed need küll on,
kes meil otsuseid vastu võtavad?
kus elavad (segased) mõtted?
kus elavad mõtted?
küsis Nipitiri
Hanrahani toas.
kus elavad, või kust nad tulevad...
kas nad sünnivad me peades?
või tulevad nad mujalt?
ehk meie ise oleme vaid kui raadiovastuvõtjad,
mis erinevatel lainepikkustel mõtteid püüavad,
neid välja ütlevad või tekstina kirja panevad?
sel juhul pole mõte kellegi oma.
mõte on vaba...
minu välja öeldud või kirja pandud mõtted
on lihtsalt jäljed mõtetest,
mida mul on õnnestunud kinni püüda.
mõnikord esineb hetki,
mil teine inimene mõtleb sinu omadega sarnaseid mõtteid.
eriliselt kirgas tunne tekib,
kui kumbki ei mõtle sel hetkel
vundamendi valamisest
või vanillanindsast.
kui tõenäoline on,
et kaks aju
mõtlevad sünkroonis?
kas pole tõenäolisem,
et nad vaid
on sattunud samal hetkel
samal lainepikkusel levivaid mõtteid püüdma?
nagu kaks raadiot...
seda enam, et aju näeb välja niisugune,
et mingit mõtet selt olluselt
oleks küll raske oodata.
miks seljaaju ei mõtle?
kas seljaaju ei mõtle?
heh, ega ma oskagi vastata küsimusele "kust tulevad mõtted?".
võibolla võiks arvata,
et mõtted pigem ei teki meie peades?
___________________________________
miks on kogu aeg nii,
et küsimusi on rohkem kui vastuseid?
miks banaanid on paremad kui kartulid...
kui ma koorin kartuleid, siis on justkui normaalne,
et ma koorin neid kõigi sööjate jaoks.
või vähemalt tunduks kummaline,
kui igaüks käiks enne keetmist
ise endale kartuleid koorimas.
kui ma pakun kellelegi, et ma koorin talle banaani,
vaatab ta mind nagu hullu...
ja eelistab oma banaani ise koorida.
kartulite koorimine ei ole mu lemmiktegevus.
rohkem banaane!
kudujuttu: T-sall
defineerime probleemi:
salli otsad ei taha hästi tagi alla mahtuda.
või kui mahuvad, näen välja, nagu täidetud kõrvits.
kui salli tagi peal kanda, siis võib küll kael kaetud saada, aga rinnaesine jääb tuultele valla.
probleemi lahendus:
kolme otsaga sall.
ehk siis T-sall.
keskmine ots katab rinnaesise ja mahutub ilusti tagi alla ära.
ülejäänud otsad võib edevalt rippu jätta.
siin siis sall ise.
alguses kudusin rinnaesise,
selle külge veel soonikut,
ja sooniku otstesse salliotsad.
lõng on Novita Fiesta,
kahest tokist jäi natuke järgi ka.
(miks ma seda ostsin, sellest ei taha ma rääkida.
kui et mingi teraapia vajalikkusest.)
edevad tupsud salli otstes on kinnitatud läbi puupärlite.
improviseeritud mannekeeni osas esineb grupp seltsimehi:
põrandalambi vars,
riidepuu,
põnni lapitekk,
jupike toru ja
minu jakk (mis tagi serva alt paistma kipub).
teeme ise tuhat asja!
_________________________________________________
kui see sall kellelegi hea tundub, tehke lahkesti järgi.
mida ma oskan salli tegemise kohta öelda:
alustuseks tegin tavalise lõngasilmuse peale 5 silma.
igal parempidisel real lisasin servadesse õhksilmad:
2 silma serva, õhksilm, edasi lihtsalt parempidikude.
lõpus enne kahte viimast silma veel üks õhksilm vahele
ja siis need kaks servasilma.
tagasiread lihtsalt pahempidi läbi kududa.
sedasi siis umbes rohelise jooneni.
edasi lisasin küll igal parempidireal õhksilmad,
aga kuna asi liiga laiaks kippus minema,
kahandasin igal teisel parempidireal
kohe õhksilma kõrval kaks silma kokku.
servas ikka kaks silma,
kahandused jäävad suurema pinna serva.
kudusin mingi vajaliku kõrguse valmis,
siis oli vaja kaelakaar natuke ümaramaks saada
ehk servadesse mingid nurgad tekitada.
täpsemalt näeb helesinise joone järgi.
kudusin parempidisel real kümme silma,
siis ots ringi ja pahempidi algusesse tagasi.
siis veelkord, viis silma, ots ringi ja algusesse tagasi.
nii tekkis üks nurk.
siis kudusin pika parempidireaga teise otsa,
seal samamoodi kümme (seekord pahemipidi) silma, ots ringi ja tagasi.
ning siis veel viie silmaga sama trikk.
edasi tuleb tumedam sinine rida, selle kudumisel tõstsin nendes tagasipöörde-kohtades kaks silma omavahel risti, et auke sisse ei jääks.
järgmine rida tuli juba 1p/1v soonik.
soonikut kudusin tunde järgi, et kaela ära kataks.
eks vahepeal peab proovima.
ringvardal kududes on proovimine kerge.
kui kaelaosa kõrgus käes,
lõpetasin serva kenasti ära.
viimase silma jätsin alles,
selle juurest korjasin sooniku-osa küljelt uued silmad üles ja hakkasin salli otsa kuduma. sooniku küljele tuleks mahutada nii palju uusi silmi, kui vähegi viisakas jääb.
salli otsad on ka 1p/1v soonikus,
siis ei hakka nad rulli kiskuma või muid inetusi tegema.
kuna tahtsin, et salli otsad oleks ikka laiemad kui kaelasooniku kõrgus,
kasvatasin salliotsa alumisel küljel igal neljandal real ühe silma juurde.
pildil on kasvatused roheliste joonte vahel.
lõpus kahandasin iga (nii edasi- kui tagasirea) rea alguses ühe silma,
viimased 6 silma vedasin heegelnõela abil kokku ja kinnitasin otsa ära.
mina ei tea,
miks see blogger suure pildi kangekaelselt püsti sätib.
ma olen juba kõiki asju proovinud,
kui muidu ei saa, keerake monitori.
Kaplinskist
Jaan Kaplinski kirjutab
Ekspressis.
Kaplinskit peetakse targaks meheks.
Jüri Linast ma ei arva midagi. ei oma seisukohta.
pole lugema juhtunud, pealegi kuluks seisukoha võtmiseks info otsimisele vist päris palju aega.
ainult tema arvamusest mulle ju ei piisaks...
mis mind häiris?
tsiteerin Kaplinskit:
/Jüri Lina on sellel teemal kirjutanud mitmeid teoseid ning sümptomaatiline on,
et Lina on agaralt tegelnud ka ufoloogiaga ja astroloogiaga.
Vandenõuteooriate loojad esindavad minu meelest üht veidi autistlikku inimtüüpi,
kellel enamasti on puudulik haridus, tugev alaväärsustunne, ent palju visadust./
Kaplinski sildistab.
ufoloogia ja astroloogia on mingid parateadused,
nendega tegelemist peetakse naeruväärseks.
lisaks veel puudulik haridus ja tugev alaväärsustunne...
neid hobisid ja nüansse mainides püüab Kaplinski
naeruvääristada J.Lina isikut.
kordan, ma ei tea, kui tõsiseltvõetav on J.Lina.
tõenäoliselt polegi.
asi pole selles.
ufo- ja astroloogiaga tegelemine ei peaks olema otsesed põhjused,
miks inimene mõnes teises valdkonnas peaks ilmtingimata ebapädev olema.
Kaplinskil ju jätkub asjakohaseid argumente?
miks ometi ta siis peab vastast veel naeruvääristama,
tuues välja fakte(?), millel teemaga suuremat pistmist pole?
nagu naabrimutt,
kes vaidluses parkimiskoha kasutamise üle käratab:
"ja üldse, vaata, mismoodi sa riides käid!
ja trepikoda ei pese sa ka korralikult!".
see sildistamine rikkus minu jaoks kogu artikli tõsiseltvõetavuse.
miks üks tark mees kasutab nii madalaid ja rumalaid võtteid?
__________________________________
kunagi ma hädaldasin sapipritsimise teemal.
tookord pahandas mind üks blogija,
kes teisitiarvajate kohta üht-teist alavääristavat ütles.
olen teda paar korda oma listist maha tõmmanud.
ja ta ikka ja jälle uuesti lisanud :)
ta lihtsalt kirjutab nii hästi.
ja mõttemaailma arendavalt.
et ma kohe pean lugema.
vaevalt, et mu märkus midagi mõjutas,
aga sappi ja silte ja alavääristamist
pole ma enam seal blogis kohanud.
too blogija on saanud üheks mu lemmikutest.
vaatamata ebausaldusväärsele kasutajanimele ;-)
muideks, ka tema peab Kaplinskit väga targaks meheks.
Kaplinskist mõjutatud saada-
see võib anda küll tarkust,
aga ka muud.
mida poleks vaja.
kui sa püüad mitte ainult targemaks,
vaid ka
ausamaks (fair play),
õiglasemaks,
paremaks inimeseks saada.
jamad pluusid!
põnn paneb pluusi selga.
sätib käed varrukatesse, saab hakkama küll.
oh koledust, see on jälle üks neist idiootlikest pluusidest,
millel nööbid selja taga on!
nööpidest tühjadest pole lugu,
emme võib need ise ka kinni panna, tema ulatab selja taha ka.
aga sel pluusil on tasku, ja tasku on ka selja taga!
kesse loll õmbleb pluusile tasku selja taha???
kuidas ma siis asju taskusse panen?
täiega nõme pluus, otsustab põnn ja toob kapist järgmise.
sätib uue pluusi selga,
aga see pluus on hoopis ebard.
võibolla see polegi pluus,
no välja näeb, nagu varrukatega rinnahoidja,
mingi suur pusa on rinna peal,
selg puha paljas.
vähemalt siis, kui ta seljas on.
taskut ei paista kusagil.
võtab pluusi seljast ära ja kontrollib:
tasku on täitsa olemas!
kummaline.
praegu on tasku, paned selga, siis pole taskut.
nii on ka jama,
kui tahad midagi taskusse panna või sealt välja võtta,
pead iga issanda kord pluusi ära katkuma.
arumaisaa,
miks ei võiks ükski neist pluusidest normaalne olla?!
poeb põnn nördinult diivaninurka.
leiutamise päev
täna on mul leiutamise-päev.
köögi kardinate elektrifitseerimine:
meil on köögikardin riputatud vana lamellkardina mehhanismi külge.
mulle meeldis see nöörist tõmbamise variant, ei pea kardinat katkuma.
sikutad nöörist ühtpidi, tuleb kardin ette.
sikutad teistpidi, läheb eest ära.
paraku on see nöör ainult akna ühes otsas.
selles otsas, mis jääb istuva isatehniku selja taha.
tahtsin kardinat eest ära ja siis jälle ette (vahelduv pilvisus, junõu).
isatehnik tegi juba nägusid, et ma tal kogu aeg seljas elan.
vot mõtlesingi välja, et kardinamehhanismile on vaja külge panna
see mootor, mis igasuguseid mootorventiile krutib.
on
selline mootor, kerib mõlemat pidi.
paneks lüliti aknalaua serva, just keset akent, et mõlemad ligi ulataks.
isatehnik ohkas raskelt
ja arvas, et auto aknatõstuki mootor käib kah.
ma olen nõus mootori valiku osas isegi järgi andma,
kui ta selle värgi kokku paneks...
teine tänane leiutis on muutuva mahuga boiler sooja vee tarbeks.
nõude- või kätepesuks on mammale 15 liitrist küll ja veel.
aga kui ta tahab duši alla minna, on 15 liitrit selgelt vähe.
suurt boilerit kogu aeg soojas hoida tuleb kulukas.
kahte boilerit ka nagu ei tahaks osta.
mõtlesingi, et tuleb paisupaagist boiler ehitada.
sellel on kummikott sees, mida rohkem on kummikotis õhku, seda vähem vett paaki mahub. ja vastupidi.
klapid ja kompressor järgi, kui tahab rohkem vett, laseb õhu välja.
peale pesemist vajutab nupule,
kompressor pumpab jälle õhu paaki ja veemaht väheneb.
ega siis sellepärast, et mamma saunapäeva saaks teha,
pea kogu issanda aeg aeg tünnitäis vett kuum olema!
selline loominguline päev mul täna.
ainult isatehnik tundus kohati pisut tüdind näoga olema.
nüüd läks veel tööd tegema.
tundus, et läks rõõmuga.
pole midagi, ise ta mind tahtis,
nüüd kannatagu ära!
lõngavahetus vol 1
olen huvitatud sellisest šenill-lõngast, kui kellelgi peaks tokk või paar kasutult seisma...
tootja on Hayfield Textiles Ltd.
värvilt mahe roheline.
tegelikult on see täiesti mõttetu lõng.
arvasin, et teen mingi rätiku, mulle see värv meeldib.
kahest tokist ei tule just suur rätik...
...et kui kellelgi seda kusagil kapinurgas üle on,
võiks millegi vastu vahetada.
põhimõtteliselt võib ka teistpidi, et kui kellelgi seda millestki puudu on, siis võib ta saada selle ühe toki ja teisegi, mis tavaliseks võrguliseks heegeldet.
mul on kindel mõte see lõng kapist välja saada :)
masendav
lapse sünnitoetuse saamiseks pidin käima linnaosavalitsuses ja
avalduse täitma.
käisin, täitsin ja sain.
käisin koos lapsega, lihtsalt ühe jalutuskäigu sees.
mõtlesin, et kui lapsevankriga sinna ligi ei saa,
eks siis lähen teine päev uuesti.
sain siiski esimese korraga asja aetud, meie kohtlemine oli väga kena.
vaatamata kitsale koridorile ja tülikale uksele
saime käruga kenasti kohale,
no meil oli selline väike vanker ka.
arvasin, et jätan käru osakonna ukse taha,
sotsosakonna prouad leidsid, et sõitku me ikka kohe sisse
ja aitasid vankri kabinetti manööverdada.
tõesti lahked prouad olid.
nüüd, kui see maniakk sotsosakonnas tulistas ja amokki jooksis,
oli mul esimene mõte:
hea, et mõni lapsevankriga ukerdav emme talle seal kitsaste koridoride peal
või mõne raske ukse vahel ette ei jäänud!
selline värdvanamees oleks jalgu jäänud lapsevankri
paremal juhul koos lapsega ümber ajanud...
nüüd on pr. Sarzanova lahkunud.
kurb on.
ma ei teagi, kas ta oli üks neist,
kes tookord mul seal vankriga ukerdada aitas.
aga kuna kõik ametnikud, keda seal kohtasin, väga lahked olid,
siis mõtled ikka, et nad kõik ongi kenad inimesed.
kenade inimeste surmast on ikka kahju.
lähed tööle...
ja õhtul enam koju ei tule.
masendav.
kuduinfo: Novita Jussi
tundub, et kõik kudujad käisid säästumarketist Jussi lõnga kokku ostmas :)
kudusin ühe toki läbi, panen tulemused ka siia kirja,
ehk on kellelgi veel kahtlusi, kas ostetud lõngast ikka jätkub.
soovi korral saab minu numbrite järgi üht-teist välja arvutada.
ma olen enda jaoks paar oma kampsikut üle mõõtnud,
pikema ja lühema, liibuva ja avarama, tean nende pindalasid dm²-s.
peale ühe toki ärakudumist saan mõõta ja arvutada, mitu dm² tokist tuleb
ja milliseks kampsuniks lõnga jätkub.
lõng Jussi
100g/200m
varras nr.4
kude 4P/2V,
mõned palmikukeerud parempidistel triipudel.
ühest tokist sain 20 cm kõrguse ja umbes 75 cm laiuse tüki.
täpset laiust on raske öelda, 75 cm on keskmiselt venitatuna.
tüki pindala on ~15 dm².
reas on 168 silma ja ridu on 54.
kokku siis 9072 silma.
irrmsad loomakesed!
kanal2 reporteris näidati täna vöötoravaid.
kenad loomakesed, elavad ühe proua kodus.
jooksevad vabalt mööda korterit ringi,
ainult kööki ei saa neid lubada:
nad pidid kanalisatsiooni kaudu põgenema.
maitea, muidu oli nagu normaalne elamine,
kas neil siis tõesti on kööginurgas lahtine kanalisatsioonitoru?
või närib orav läbi selle resti kraanikausi äravoolu ees ja sukeldub läbi vesiluku?
hull loom!
nagu mingi mügri!
ragnaatiline etüüd
ikka seesama
Ragna muster, mida
Signe kudus.
lõng on täna säästukasse müügile tulnud Jussi.
varras nr4
tüki laius on 14-15 cm.
olen viimasel ajal rohkem heegeldanud,
selgub, et mu kudumiskvaliteet on langenud :(
vanasti kudusin nagu ühtlasemalt.
universum kutsub
selline asi
oli mul täna hommikul postkastis.
universum jamiskõikveel.
"nelikümmend kaks", mõtlesin.
"tõesti, nelikümmend kaks",
mul tuleb nihilismihoog peale.
kui keegi tahab minna SAS Radissoni,
et ühes oma pere ja sõpradega rahu tähistada,
aga õnnetu juhuse tõttu ei ole ta kutset saanud,
ma annan talle oma kutse rõõmuga ära.
natuke
taustainfot.
jälle!
nii uskumatu, kui see ka ei tundu:
mul käis jälle küsitleja.
eelmine käis 12. augustil!
kellel mis igakuiselt käib,
mõnel Tehnikamaailm, mõnel küsitleja.
tänane oli ühest teisest uuringufirmast
ja seekord euroliidu-teemaliste küsimustega.
heh, ma oleks tahtnud hoopis eesti asja kohta
oma arvamust avaldada :)
need euroküsimused olid muidu päris normaalsed,
vähemalt sain ma neist üheselt aru.
aga võibolla olen ma arenenud :)
mulle ei sobi suuremat, kui mulle küsimusi vms. ette loetakse.
ise lugedes oleks kõik palju selgem.
kui kõik vastusevariandid ka ette loeti,
oli mul küsimuse täpne formuleering juba meelest läinud
ja tal tuli mulle uuesti küsimst ette lugeda.
ilmselt on mul kõrvade ja aju vahel mingi külmjoode,
vahepeal laseb läbi,
siis jälle ei lase.
neetud Altzheimer!
aga eks ma õpin,
kui küsitluskäigud jätkuma peaks.
ootan juba huviga :)
loodetavasti ei ole järgmine küsitleja statistikaametist.
aastaid tagasi mul käis üks selline.
vot see oli karm värk,
pool aastat vist kirjutasin üles
iga sendi ja krooni,
vorstikillu ja kartuli
ja kõik muu,
mida ostsime või saime.
see polnud üldse lõbus.
ei meeldi mulle need leibkonnauuringud!
loomakese päästmine (jälle vanast uus)
kui põnn veel päris pisike oli,
armastas ta issi otsas ukerdades tema särke uurida.
eriti meeldis põnnile üks issi t-särk,
millel muu hulgas ühe väikese loomakese nägu peal.
siis lagunes särk ära.
kõhu peale tekkis suur auk.
(sellel augul ei pidavat autoaku tõstmisega mingit seost olema,
isatehnik ei ole ometi nii rumal, et akut vastu riideid hoiab.
loomulikult.
ükski mees ei ole nii rumal.
teame-teame.)
nii see särk siis seisis,
ma ei raatsinud seda väikest loomakest ära visata,
põnnile oli see loomake tähtis.
lõikasin loomakese särgilt välja.
tegin sellest lapist tasku.
tasku külge õmblesin särgi ka,
kussa ilma särgita seda taskut ikka paned.
särgi tegin jälle ühest suure inimese suurest särgist.
laupäeval olid humanas viimased hinnad,
sai pisut materjali varutud.
siin siis tasku, särk ja põnn ise kah.
vanast uus
hämm, ma ei osanud arvatagi,
et koonerdamisprojektid võiks kellelegi huvi pakkuda.
eks ma siis olen edaspidi julgem kirjutama.
need on siis need seelikutest tehtud püksid. trikotaaž. tumesiniseid on kaks paari. muidu täitsa tavalised püksid, hea lasteaias olla.
pooletoobised vist? ulatuvad pisut põlvest allapoole.
küljeõmblusi ei ole, lõikasin sääred ühes tükis välja.
mulle meeldivad trikotaažist asjad, need venivad kenasti järgi, kui põnn end liigutada tahab.
enamasti ta tahab.
üks särk ka.
eelmises elus oli see mingi trikotaažist pluus. mulle meeldisid selle värvid, aga mu enda jaoks oli see ikka liiga napp ja hõlmaservad olid pisut välja veninud.
lõikasin seljaosast põnni särgi jaoks esitüki, varrukatest sain uued varrukad, sinine seljatükk ja soonik kaeluses on pärit mu kangavarudest.
särgil on alumine serv veel viimistlemata.
kahed püksid lõikasin välja nii, et seelikute korralikult palistatud alumist serva ikka ära kasutada. särgi varrukad samamoodi.
ahjaa, lõigeteks on mugav kasutada
mõnd kaltsukast pärit sobivas mõõdus paarikroonist riideeset.
lõikad õmbluseid pidi lahti ja ongi olemas.
selline riidest lõige püsib hästi kangal,
selle järgi on hea joonistada või ka kohe välja lõgata.
olen seda vist varem maininud,
aga kes neid vanu poste ikka lugeda jõuab.
asjad kadunud maailmast
põnn revideeris raamaturiiulit
ja leidis sellise asja.
mingi lõngafirma näidiste kaardid,
voldikuks kokku köidetud.
ma ei tea, mis aastast see pärit on,
ma ise leidsin selle umbes 30 aastat tagasi vanaisa majast, tühjas toas seisnud kummuti sahtlist. vanaisa oma see ilmselt ei olnud. võibolla vanaema oma, aga võibolla lihtsalt eelmistest elanikest sinna jäänud.
tollal arvasin, et see võib olla EestiAegneAsi.
eks ta vist enne teist ilmasõda sinna metsakolkasse tekkinud oli.
mitmes erinevas keeles, ja ükski neist polnud kirillitsas.
ma polnud kunagi midagi seesugust näinud.
selliseid lõngasid ei olnud olemas.
see pidi olema mingi kadunud maailma asi.
neid lõnganäidiseid on seal kokku viis lehte,
neli selliseid ühevärvilisi ja viies varjunditega.
puuvillane lõng, umbes sama jäme,
kui need tänapäevased 50g/125m.
see vanaaegne läigib kaunilt.
ega mul sellest kadunud ajast
erilist aimu ei olnud.
ilmselt suhtusin nagu Atlantisesse,
midagi oli, aga nüüd on see möödas.
nagu muinasjutt.
mul ei tekkinud tookord lapsena mõtetki,
et miks praegu selliseid ilusaid lõngu ei müüda.
et iirist ei saa iga päev poest osta,
tundus normaalne.
nii oli alati olnud.
ja et saaks osta kasvõi kõiki selliseid värve korraga-
nii polnud kunagi olnud,
ma ei osanud tahta.
ei osanud tahta isegi siis,
kui mitukümmend aastat vana näidistekaart mul käes oli.
liiga ebareaalne.
nõuka-ajal oli lõngaga nagu oli,
no midagi sellist igatahes ei olnud.
vaatasin oma varandust
nagu mingit kunstiteost.
tegelikult ei ole selliseid asju olemas.
see oli mingist teisest ruumist ja teisest ajast.
ju ma siis arvasin,
et kogu maailmas on paremad ajad juba möödas.
paljukest see nõuka-aja laps ikka maailmast teadis.
nii ei saanudki minust dissidenti.
olen ka roheline! (tegelikult tavaline kooner)
ma olen natuke kooner.
(kui veel raamatupidaja olin, siis väitsin, et see on mul kutsehaigus).
ega see koonerdamine mingi uhkuse-asi pole,
pigem selline häbenemist-väärt-värk.
vanainimese kiiksud, mis teha.
lugesin netist asju
ja tekkis tunne, et ma polegi nii aut.
suure osa mu koonerdamisest võib vabalt ümber nimetada
roheliseks maailmavaateks.
see pole ju üldse häbiasi :)
täitsa inn on.
täna ostsin humanast kaks seelikut,
ikka nende toredate suurte prouade omi.
õmblesin neist põnnile kolmed püksid.
kui see kangas juba kord kootud on, ja mõnd inimest teeninudki,
et enne prügimäele sattumist saab seda veel kuidagi ära kasutada.
ja sellega vähendada uute toorainete kulutamist.
selgelt roheline värk, eksole.
(seelikud olid küll sinised)
tegelikult poes polnudki selliseid pükse, nagu ma tahtsin.
omatehtud püksipaari hinnaks tuli miski 10.-
et sain ju mõnuga koonerdatud :)
helde aeg, mis need poes oleks maksnud!
oma 50.- paar ikka.
kulutatud aeg ei loe,
õmblemine käib loova eneseteostuse alla ja tekitab hea tunde.
näädsa, veel kokkuhoidu,
šokolaad oleks ka hea tunde tekitanud,
aga selle eest oleks pidanud maksma :)
kirjad raamatuseljal
Urmas Rand kirjutab Päevalehes:
Miks raamatuseljal kiri ülevalt alla?
Kas oleme anglosaksi maa? Lisaks viimaste aegade lastenimede valikule – Ken, Kevin, Christopher jpt – sunnib ka meie raamatupoodides avanev pilt seda küsima. Kirjad meie raamatute seljal jooksevad nüüd ülevalt alla – nii nagu on traditsiooniks ingliskeelses maailmas ja ka Skandinaavias...no ta ei ole selle "lapsiku moenarrusega" kohe üldse rahul.
käisime emaga ükspäev Kodulinna majas
sealset odavate raamatute müüki uurimas.
raamatud olid paigutatud ritta,
ja nagu ikka,
kui nad just tihkelt riiulisse pressitud ei ole,
olid nad pisut kaldu.
noh, et ümber ei kukuks.
kaldu pannakse ikka nii, et esikaas näha jääb, eks.
raamatuid oli seal palju, ei hakanud neid ühekaupa lappama,
vaid lugesime raamatuseljalt, millega tegu.
nõukaaegsed raamatud olid.
kirjad raamatuseljal jooksid alt üles
ja olid raamatute kaldenurga tõttu peaaegu jalad ülespidi.
et neid vähegi mugavam lugeda oleks,
tuli endal kael päris kõveraks väänata.
mõistatasin just, et mis hea pärast need raamatuseljad
just sedapidi peavad trükitud olema.
ei mõelnudki välja.
olen vanemate raamatutega enne ka hädas olnud,
kui mõned tuleb lapiti riiulile laduda,
kuna nad püsti lihtsalt ei mahu,
siis pead valima:
kas jäävad kirjad raamatu seljal jalad ülespidi
või siis paned raamatu näoli,
esikaas allapoole.
kumbki variant ei sobi mulle kohe mitte.
kudapidi peaks siis üks kultuurne inimene
oma mandri-euroopa kultuuriruumi kuuluda tahtvat
raamatuvirna ladustama?
raamat on nagu leib,
tema peab ikka õigetpidi olema.
nii et see "anglosaksi värk ja moenarrus" pole niiväga narr midagi.
inimene, kes raamatusse kui leivasse suhtub,
saab neid uuemaid nüüd ilma hingepiinadeta ka lapiti paigutada.
pahasti
vana uudis:
Eesti Toiduainetööstuse Liidu ja Tallinna Tehnikaülikooli Toiduainete Instituudi konkursi “Parim toiduaine 2006” võitis õlu Saku Kuld.
rahvas sai sõnumi.
rahvas ei tea ja ega teda suuremat huvitagi, millised on konkursi tingimused või millistele kriteeriumitele peab üks "parim toiduaine" vastama.
parim toiduaine on õlu.
jokk.
või
JOKK.
uus uudis:
tänane
Postimees annab teada, et
Eile sai avapaugu toiduainetetööstuste liidu kampaania «Mahl – tervislik äratus», millele kulub aastaga kaks miljonit krooni.
et mis värk on?
kas "parimale toiduainele" hakati liiga suurt rõhku panema?
või miks peaks nüüd järsku hakkama mahla jooma?
kas õlle nimetamine parimaks toiduaineks oligi mõeldud selleks,
et oleks hiljem põhjust mõned miljonid
alkovabade jookide propageerimisele kulutada?
nutikad tegelased seal Toiduainetööstuse Liidus.
* * *
üldse on neil seda raha kuidagi laialt käes:
Postimehe andmetel kulub
rahvustoidule 20 miljonit sel ja järgmisel kahel aastal 25 miljonit
kalale selle ja järgmise aasta peale kokku 7 miljonit
mahlale 2 miljonit
piimatoodetele eelmisel aastal 3 ja sel aastal 1,5 miljonit.
Eesti umbes 320 000 lapsest elab 20% vaesuses.
umbes 64 000 last.
söödaks neil vahel kõhud täis?
mõned korrad ikka saaks.
siis vähemalt teaks, et rahva raha on asja ette läinud,
mitte reklaami- ja muude firmade nuumamiseks.
kulutada miljoneid toidu propageermisele,
kui samal ajal lähevad tuhanded lapsed
õhtul tühja kõhuga magama...
mul ei ole sõnu.
konkreetne
polnudki nii hirmus
põnn käis täna esimest korda lasteaias.
polnudki nii hirmus,
täitsa tublilt sai hakkama.
homme pidi jälle minema.
mõned pisikesed olid küll väga nutused :(
õnneks tuldi ka neile juba lõunast järgi.
aitasin neid õueminekuks riidesse panna
ja pärast patseerisin paar tiiru ümber maja.
kasvatajal oli nöör, millel rõngad küljes.
lapsed pidid siis rõngastest kinni hoidma ja koos jalutama.
minu põnnil oli probleem, kui ta enda jaoks rõngast ei leidnud.
peab ikka rõngas olema, niisama nöörist ei sobi hoida.
paar last jälle ei tahtnud rõngastest hoida,
needsamad, kes enne väga nutused olid ja emmesid igatsesid.
nemad olid siis kasvatajal ja minul näpu otsas.
nii jalutasimegi.
liivakast oli märg ja seal mängida ei saanud :(
tundub, et põnn on suht valmis aeda minema,
teda huvitasid rohkem teised lapsed ja mänguasjad,
mina polnud just eriti oluline.
* * *
põnnil on mingi kummaline arusaam:
lasteaed on lasteaed.
aga kui räägin talle, mis on lasteaias,
siis muutub see laste-AIAks
(aia on põnni keeles valus)
ja põnn hakkab seletama:
onu aia!
lapsed aia!
lapsed katki!
ilmselt arvas ta lasteaia olevat mingi repressiiv-asutuse,
kus laste peal füüsilist vägivalda tarvitatakse.
ega saa jah usaldada midagi,
mida aia-ks nimetatakse.
heegeldatud lilled ja natuke matemaatikat
8-lillsama motiivi näitasin ka eelmises lapiteemas.
hea lihtne teha, sambad on tehtud ümber heegelahela, ei pea mingi konkreetse silma või samba peal nõelaga sorkima ja täpset aasa tabama.
6-lillsee roheline on peaaegu sama motiiv, aga kuue õielehega.
tekkis mõte, et prooviks, kas väiksest matemaatikast on ka abi,
kui tahad mõnd motiivi oma soovi järgi ringi teha.
et asi ikka tasapinnaline püsiks, peaks iga ringi silmade koguarv enam-vähem samaks jääma.
algne ring on mõlemal sama: 7 aassilmust ringiks ühendatud.
kuidas järgmise ringi kõrgus saavutada, teab igaüks vist isegi.
kui ei tea, eks siis küsib.
8-lillel on esimesel ringil
1 ühekordne sammas ja 2 aassilmust,
nii 8 korda järjest, kokku siis 24 silma.
6-lillel jagasin vajalikud 24 silma 6 õielehe peale ära,
tulemuseks 1 ühekordne sammas ja 3 aassilmust
ja nii 6 korda järjest.
teisel ringil on 8-lillel
3 kahekordset sammast ja 4 aassilmust,
ikka 8 korda järjest, st. kokku 56 silma.
56 kuuega ei jagu, aga 54 jagub küll.
6-lillel ongi teisel ringil
3 kahekordset sammast ja 6 aassilmust,
nii 6 korda järjest, st. kokku 54 silma.
kolmandal ringil on 8-lillel iga ahela peal
4 ühekordset sammast, siis 2 aassilmust ja veel 4 ühekordset sammast.
ikka 8 korda järjest, kokku siis 80 silma.
80 jälle kuuega ei jagu, 84 jagub hästi.
6-lillel on kolmandal ringil iga ahela peal
6 ühekordset sammast, 2 aassilmust ja veel 6 ühekordset sammast.
6 korda järjest, st. 84 silma.
esimene 6-lill jäi keskelt natuke hõre, tegin teise veel.
teisel siis kahekordseid sambaid pundis 4 tk.
kõik muu jäi samaks.
nagu lootsingi, on kõik lilled enam-vähem ühesuurused:
kõik lilled on tehtud puuvillasest lõngast (50g/125m),
heegelõel 2,5.
motiivi läbimõõt on 8 - 8,5 cm.
milleks lilled?
neid võib viimast ringi tehes nurkapidi üksteise külge heegeldada.
või siis neile pisut võrku ümber nuputada, et nad liiga tihedalt koos ei oleks ja siis motiivid kokku heegeldada.
nii saab poolikud lõngatokid kõik lillekesteks teha,
tulgu neist siis pontšo või topike või midagi muud.
siin on lilled üksteise külge kinnitatud ja lillerea külge võrguline pind heegeldatud. asi on alles pooleli, seetõttu on ka lõngaotsad peitmata.
kudumine on nanovärk
mõnele kaaskudujale on silma jäänud mu haiglane huvi
ilma õmblusteta kudumite vastu.
mul on jah selline kiiks,
kududa nii, et poleks vaja midagi kokku õmmelda.
et alustad algusest
ja kui lõppu jõuad,
siis pead kinni.
mõte tekkis siis, kui lugesin kusagilt,
et nanotehnoloogiliselt toodetud rõivastel poleks õmblusi.
poleks vist jah, pole ju vaja.
või kui et ilu pärast.
jope või püksid või kleit
pannakse kohe osakestest kokku,
ei mingit kangast ega niiti.
on õmblemisega nagu on,
aga kudumine käib suht sarnaselt
mingi molekulivõrgu moodustamisega.
iga silm oleks justkui molekul.
niimoodi "nanokududes" peab veidi rohkem mõtlema,
kus silmi lisada ja kus neid vähemaks kahandada.
aga põhimõtteliselt on täitsa võimalik
ilma õmblusteta hakkama saada.
tuleb välja, et kudumine on päris "nano" värk!
nanomasin
mul on üks unistus: nanomasin.
ega ma teagi, kas ta just nanomasin oleks
või kas nanomasinad teeks just seda, millest mina unistan.
aga unistus ise on nii kreisi küll,
et see masin vist ikka peaks nanomasin olema.
selline masin, mis suudaks temasse sisse pandud kraami lagundada algosakesteks ja siis vastava algoritmi põhjal need osakesed jälle kokku panna.
mingiks uueks asjaks.
neid algoritme peaks olema palju erinevaid, siis saaks tekitada erinevaid esemeid.
ja muud.
kõike vajalikku.
kevadel pistaks talveriided nanomasinasse ja laseks sealt välja juba kevadised rõivad.
kahtedest põnnile väikseks jäänud pükstest tekitaks ühed suuremad.
tühjaks saanud piimapakist teeks kammi või kaelakee.
katkisest võrgukaardist ja vanast hambaharjast saaks naksti mp3-pleieri.
porganditest päevituskreemi.
jne.
heh, pesumasina viskaks üldse minema,
mis siin pesta, viskad mustad riided nanomasinasse,
kui on nutikas masin, küll ta mittevajalikud osad välja sorteerib,
alles hoiab või millekski muuks muudab.
põnni särgikeste kõrvalt saaks tõenäoliselt veel mingit kassitoitu ka.
ja vaipa ei peaks tolmuimejaga harima,
saadaks vaiba koos kassikarvadega nanomasinasse.
välja tuleks kas pikema karvaga või suurem vaip.
või midagi muud, mida parasjagu vaja on.
mingit prügi enam ei tekiks,
kõik liigse saaks ära kasutada.
ja ei peaks alles hoidma igasuguseid asju.
teeks nad siis uuesti, kui neid vaja on.
mingi mateeriakogus peaks olemas olema,
aga seda on siin nagunii.
irw, kui see masin siis end segi kammib
ja kõigist asjadest teeb ainult
Tolstoi kogutud teoseid.
vot siis on alles jama!
ei, pesumasinat siiski minema ei viskaks,
selle esimese etapiga, asjade purustamisega nimelt,
võiks ta vist hakkama saada.
kui teda pisut täiendada.
köögikombaini ja relakaga näiteks.
siis peaks olema veel mingi eriti peen jahvatusmasin.
mingid separaatorid ja vahemahutid.
kuskil peaks olema mingi arvuti,
mis algoritmis järge peaks.
huhh, vot see tagumine osa,
see on pisut keeruline.
õigupoolest ma ei teagi,
kuidas see peaks töötama.
kas mingi nanovärk.
või päkapikud.
päkapikud on vist reaalsem.
