ematehniku asjatamised

kolm liitrit ja kuuene vau

käisime mamma juures maal.
tagasi tulles otstas isatehniku "projektiauto",
et tema enam edasi ei liigu.

isatehnik sorkis teist eest ja takka,
diagnoosiks: sädet ei ole.
"küllap on aku tühi!", provotseerisin ma,
ise stoilise rahuga
"projekti" arvukate salongilampide säras
heegelnõelaga vehkides
ja mööduvate autode puhuks ohutulesid vilgutades.

no ei ole meie suhtes enam värskust, ei ole!
isatehnik ei teind teist nägugi.
iga teine mees oleks selle jutu peale
väga väljendusrikast nägu teinud.
mis iga teine,
peaaegu kõik mehed.
ja millist nägu veel!

nojah.

poolteist tonni rauda kuskil teeservas,
väga perspektiivikas projekt!

iseenesest polnud väga vigagi.
mul oli küllalt lõnga ühes,
et seal mitu päeva heegeldada.
pakkusin isatehnikule teist heegelnõela,
et äkki tahab ka pisut.
ta ei taht.
mamma oli meile üht-teist kaasa pannud.
nii koostasin menüüd
ja plaanisin muud elu-olu.
homme sööme mamma kooki.
ülehomme sööme keedupeeti.
siis edasi proovime tuld teha ja kartuleid küpsetada.
kartuleid jätkub vähemalt nädalaks.
homme peaks käima alevikus
(1 km meie peatuspaigast)
ja suitsu ostma.
elu nagu hernes!

isatehnikut see perspektiiv vist eriti ei meelitanud.
igatahes kutsus ta sõber Iffi paelaga järgi.
päris igaüht ei saand kutsuda,
iga auto ei pidavat seda raualasu vedada jaksama.
vot sulle
"kolm liitrit ja kuuene vau!"

Iff tuli, tal tugev auto.
pandi meid paela otsa ja sõit läks lahti.

esimese saja meetriga pidin ma kaks närvivapustust saama.
no ma ei kannata kohe kellelgi nii p-s sõita!
hoidke ometi pikivahet!
nii kui Iff piduritulesid näitas,
nii minul jalg käis.
mul pidavat instruktori refleksid olema,
diagnoosis kord mehe sõber Gena.
Gena on instruktor,
küllap ta teab.
kogu mu pidurdamine oli muidugi tulutu.
meil nimelt ei ole pedaalid dubleeritud.
ma ei tea, miks.

väga närvesööv värk.
midagi muud vaadata ka polnud,
kogu maailm oli jumalast kottpime,
ainult Iffi tagatuled.
mis olid selgelt liiga lähedal.

siis tuli päästev mõte:
kui mina saan seda mustrit heegeldada telekat vaadates,
siis peaks mina saama seda heegeldada
ka mitte midagi vaadates.
see tähendab pimedas.

kaotada polnud midagi,
kui on jama, harutan pimedas tehtud osa lihtsalt üles.
nii heegeldasingi,
ise mõttes järge pidades
üks-kaks-kolm-neli-viis
üks-kaks-kolm
üks-kaks-kolm-neli.
silmi selline asi kohe kindlasti ei riku,
silmi ma ju ei kasutanud.
ma poleks parima tahtmise juures midagi näinud.

ise olen rahul:
heegeldatut ei tulnud üles harutada.
ma ei ärritanud oma pideva pidurdamisega meest
ja närvivapustust ma ka ei saanud.

aga auto peale olen ikka pahane.
kolm liitrit ja kuuene vau,
südametunnistuseta tõbras, maütlen.

kirjutas ematehnik @ 00:52