20 september 2006

haiguste ravist, emotsioonidega

Päevaleht kirjutab:
Mitusada reumahaiget vajavad kalleid bioravimeid.

“Bioloogiline ravi pidurdab põletikku väga varases staadiumis ja koos sellega väheneb valu ning taastub inimese töövõime,” ütles Aakre.
“Eriti oluline oleks ravi anda lastele.”

(reumaliidu juht Oivi Aakre)

Haigekassa pressiesindaja Anne Osveti sõnul on kõigi bioloogilist ravi vajavate haigete rahastamine tervishoiuteenustest prioriteetseim ning see lisatakse teenuste loetellu esimesel võimalusel. Siiski pole haigekassa nõukogu teemat veel arutanud ja seepärast pole ka haigetel sellest veel mingit tulu. Kui aga nõukogu peaks otsuse tegema, siis saaks soodustust rakendada järgmise aasta jaanuarist.
___________________________

see jutt on käinud juba aastaid.
kui saaks, küll teeks...
vanemad ootavad nagu hingeõnnistust,
kui miski pole last siiani aidanud,
ehk siis bioloogiline ravi päästab...

haigus ei oota,
need lapsed invaliidistuvad.
see ei toimu ilma valudeta.
haigekassa muudkui räägib...

kui see ravi suudaks mõnegi lapse sandistumisest päästa,
oleks raha asja ette läinud.

enamus lapsevanematest ei suuda seda ravi kinni maksta.
ravimite hind küünib aastas 180 000 kroonini.

mida teha, et haigekassa nõukogu teemat üldse arutaks
ja vähemalt lastele selle ravi võimaldaks?


mis kuradi riik see on, mis pakub raha:
sünnitage, maksame toetust ja emapalka!
ja kui su sünnitatud laps peaks õnnetuseks ravi vajama,
siis kõigutab riik abitult pead,
lubab teemat arutada
ja laseb su lapsel lihtsalt hääbuda.
vaata ise, kuidas saad.
kui ei saa, siis ei saa.
aga sünnitage, me maksame!

on ju kohti, kust selle laste raviks vajaliku raha saab leida.
riigieelarve oli kenasti plussis.
kui haigekassal ei jätku, saab ju mujalt võtta.
raha ometigi on?
(põllumajandusministeeriumil näiteks tundub olevat,
mahla ja toidu ja kala propageerimiseks.)

me oleme väike rahvas.
peaaegu nagu pere.
ma ei kujuta ette perekonda,
kus raskelt haige laps jääks ravimata,
sest raha küll on,
aga see on mõeldud õue asfalteerimiseks,
peretoidu propageerimiseks
ja perekala otsimiseks.

need on ju meie lapsed,
kui me neist praegu ei hooli,
kellele seda riiki siis üldse tarvis on?
topime oma taskud täis
ja mida ära ei jõua kulutada,
selle võtame surres kaasa?

mis inimesed need küll on,
kes meil otsuseid vastu võtavad?






0 lisas:

Postita kommentaar

<< Home