masendav
lapse sünnitoetuse saamiseks pidin käima linnaosavalitsuses jaavalduse täitma.
käisin, täitsin ja sain.
käisin koos lapsega, lihtsalt ühe jalutuskäigu sees.
mõtlesin, et kui lapsevankriga sinna ligi ei saa,
eks siis lähen teine päev uuesti.
sain siiski esimese korraga asja aetud, meie kohtlemine oli väga kena.
vaatamata kitsale koridorile ja tülikale uksele
saime käruga kenasti kohale,
no meil oli selline väike vanker ka.
arvasin, et jätan käru osakonna ukse taha,
sotsosakonna prouad leidsid, et sõitku me ikka kohe sisse
ja aitasid vankri kabinetti manööverdada.
tõesti lahked prouad olid.
nüüd, kui see maniakk sotsosakonnas tulistas ja amokki jooksis,
oli mul esimene mõte:
hea, et mõni lapsevankriga ukerdav emme talle seal kitsaste koridoride peal
või mõne raske ukse vahel ette ei jäänud!
selline värdvanamees oleks jalgu jäänud lapsevankri
paremal juhul koos lapsega ümber ajanud...
nüüd on pr. Sarzanova lahkunud.
kurb on.
ma ei teagi, kas ta oli üks neist,
kes tookord mul seal vankriga ukerdada aitas.
aga kuna kõik ametnikud, keda seal kohtasin, väga lahked olid,
siis mõtled ikka, et nad kõik ongi kenad inimesed.
kenade inimeste surmast on ikka kahju.
lähed tööle...
ja õhtul enam koju ei tule.
masendav.
kirjutas ematehnik @ 08:54
0 lisas:
Postita kommentaar
<< Home