ematehniku asjatamised

asjad kadunud maailmast

põnn revideeris raamaturiiulit
ja leidis sellise asja.
mingi lõngafirma näidiste kaardid,
voldikuks kokku köidetud.
ma ei tea, mis aastast see pärit on,
ma ise leidsin selle umbes 30 aastat tagasi vanaisa majast, tühjas toas seisnud kummuti sahtlist. vanaisa oma see ilmselt ei olnud. võibolla vanaema oma, aga võibolla lihtsalt eelmistest elanikest sinna jäänud.

tollal arvasin, et see võib olla EestiAegneAsi.
eks ta vist enne teist ilmasõda sinna metsakolkasse tekkinud oli.
mitmes erinevas keeles, ja ükski neist polnud kirillitsas.

ma polnud kunagi midagi seesugust näinud.
selliseid lõngasid ei olnud olemas.
see pidi olema mingi kadunud maailma asi.
neid lõnganäidiseid on seal kokku viis lehte,
neli selliseid ühevärvilisi ja viies varjunditega.
puuvillane lõng, umbes sama jäme,
kui need tänapäevased 50g/125m.
see vanaaegne läigib kaunilt.









ega mul sellest kadunud ajast
erilist aimu ei olnud.
ilmselt suhtusin nagu Atlantisesse,
midagi oli, aga nüüd on see möödas.
nagu muinasjutt.

mul ei tekkinud tookord lapsena mõtetki,
et miks praegu selliseid ilusaid lõngu ei müüda.
et iirist ei saa iga päev poest osta,
tundus normaalne.
nii oli alati olnud.
ja et saaks osta kasvõi kõiki selliseid värve korraga-
nii polnud kunagi olnud,
ma ei osanud tahta.


ei osanud tahta isegi siis,
kui mitukümmend aastat vana näidistekaart mul käes oli.
liiga ebareaalne.
nõuka-ajal oli lõngaga nagu oli,
no midagi sellist igatahes ei olnud.
vaatasin oma varandust
nagu mingit kunstiteost.
tegelikult ei ole selliseid asju olemas.
see oli mingist teisest ruumist ja teisest ajast.
ju ma siis arvasin,
et kogu maailmas on paremad ajad juba möödas.
paljukest see nõuka-aja laps ikka maailmast teadis.
nii ei saanudki minust dissidenti.

kirjutas ematehnik @ 10:48