ematehniku asjatamised

ving ja kiun

jälle ma kuivan.
(st juuksed kuivavad.)
ja tunnen tõsist rahulolematust.
miks ei võiks olla nii, et ei peaks kogu aeg juustega jamama!
lõikaks parajaks, paneks värvi peale,
ja nii võikski olla,
näiteks üks aasta.
või kaks.
mitu korda nädalas neid peale pesemist kuivatada,
see on selge vaev.


mulle ei meeldi juuksuris käia.
mul on see isiklik ruum liiga suur.
kui juuksur seisab minu meelest talutavas kauguses,
ei ulata ta enam minuni.
nii pikakäelist juuksurit pole olemas,
kes mulle liiga lähedal ei seisaks.
niigi on ebamugav, kui keegi minuga sama ruutmeetri peal on.
ja siis ta veel puudutab ka mind, uhh!
ja pobiseb nördinult,
justkui oleks mul liiga palju juukseid.
krt, kui ma kiilakas oleks,
siis ei tuleks ma ju ammugi lõikama
ja ta peaks maalriks ümber õppima.

kuna juuksuris käimata saab pidada vaid üht soengut,
st. mittesoengut,
siis nii ongi.
kasvavad omaette, selja taga.
värvi paneb mulle õde pähe,
kolme pakiga saab lahedalt värvitud.

muidu poleks vigagi,
aga pesema peab.
ja kuivatamine on tüütu.
föönil justkui võimsust on,
aga päris kuivaks ei jaksa ma neid ikka vehkida.
see on päris laia haardega liigutusi vajav töö,
umbes nagu niitmine,
ja ma väsin ära.
lõpuks on ikka pea mitu tundi veel niiske.

peaks konstrueerima mingi seadme
pikkade juuste kuivatamiseks.
kaks toru, üks teise sees,
sisemine perforeeritud.
torundus peaks niimoodi pähe käima,
et kogu see juus mahuks täies pikkuses vabalt torusse.
ja et ma seejuures ei peaks pea alaspidi olema.
soojapuhur või ka kaks
tekitaks sobiva õhuvoolu,
mida siis torust läbi lasta.
midagi sellist, nagu see tuuletoru,
milles auto- ja lennukikonstruktorid oma katseid teevad.

hmm,
kui sinna väike veevärk ja
šampoonidosaator ka lisada,
siis saaks
peapesumasina.

kirjutas ematehnik @ 14:52