Loopy pontšo
see pontšo läheb Bremenisse ühele saksa prouale.
loodetavasti on tal sellest rõõmu.
seljas tundus küll päris soe ja mõnus.
kootud on Novita Loopyst ja kulus seda palju.
eraldi tänusõnad kõigile,
kes aitasid seda lõnga vabariigi pealt kokku koguda ;-)
iseendale meeldetuletuseks ja teistele hoiatuseks:
igasugused aasalised lõngad on saatanast!
ühe silma kudumise juures õnnestus mul vähemalt kaks korda vardaots ka aasast läbi susata. kuna varras oli nr.10, siis läbi aasa uut silma kududa ei saa ja tuli oma varras vabastada. palju urgitsemist ja pusserdamist.
koepind on ilus küll, aga vaeva oli sellega üksjagu.
liiliahullus
tänane saak:
liilia Grand Cru
kolm kopsakat sibulat,
jällegi võimsate kasvudega.
üks imepisike tütarsibul lisaks.
katse meriinolõngaga
tegin esimese katse selle meriinolõngaga.
kudusin erinevaid lõngu kokku, tahtsin uurida, kas ja mis kannataks vanutamist.
algatuseks pesin kootud lappi kraani all kuuma vee ja seebiga.
esimene vesi oli tume, värvijäägid?
peale loputamist lapist enam värvi ei tulnud.
siis suskasin lapi pesumasinasse, 60 kraadi ja jõuliselt. seda küll pesukotis, mine seda masinat tea, äkki peab mu lappi sokiks ja sööb ära.
pildil on vasakpoolne peale kudumist ja parempoolne siis peale pesumasinat.
tulemused:
must lõng värvi ei anna, erkvalge triip on ka peale karmi kohtlemist erkvalge.
vanutamiseks see must lõng vist ei sobi, erilist karvasust küll ei tekkinud.
ilmselt kannataks see meriino delikaatset masinpesu.
lollid mõtted ei hüüa tulles
tänane loll mõte oli oma lõngad ära kaaluda.
tulemuseks on pisut üle 15 kilo.
juhul, kui ma kõik oma hajutatud varud üles leidsin.
lõngavarusid peab hajutama, kui peremeesloom neid kõiki koos peaks nägema, tekiks tal ilmselt ebamugavaid küsimusi, millele ma vastata ei oska.
loodan sellele, et meestel see detailide märkamine on pisut komplitseeritud, nad nagu rohkem "suurt pilti" näevad.
või vähemalt minu oma on sellise nägemisega.
kui kusagil on rohkem kui kolm asja, siis ta ei leia nende hulgast vajalikku üles.
kummalisel kombel ei avaldu see kummaline nägemispuue tal kunagi, kui ta oma juhtmejuppide ja dioodide vahelt midagi otsib. samas ei suuda ta leida kapi pealt nuga, sest seal on veel kandik, kruus, suhkrutoos ja käärid.
vastuoluline värk, aga sellel on muidugi omad head kõljed.
kõige arhailisem lõngade hoiustamise meetod on kuhi.
inimkonna arenedes tekkisid kapid.
paraku on kapid enamasti halva konstruktsiooniga. erinevalt kuhjast, mis teadupärast mahutab lõpmatu hulga lõnga, tekib kapi puhul ruumipuudus.
kapp muidugi üritab laieneda, uste iseenesliku avanemise teel.
misläbi tekib uuesti see arhailine kuhi.
ilmselt ongi kuhi lõnga loomulik olek, miks muidu lõng igal võimalusel kuhjub?
kasutasin MägiAivari meetodit ja sidusin kapiuksed traadiga kokku. noh, et vältida lapse+kasside ja lõngade segunemist. ei taha nagu mehele põhjendama ka hakata, miks peaks kapile luku panema.
parem vältida ebamugavaid küsimusi.
tõin humanast ühe täistopitava eluka.
suurepärane elukas, kirgas roheline ja ei paku kellelegi mingit huvi.
see tähendab, et tema sisse peidetud lõngavarusid ei ähvarda retsimine.
kuus kilo lõnga kadus momendiga vaateväljast ja sinna mahub veelgi.
eriti teretulnud on kõik kommentaarid, et mul on häbiväärselt vähe lõnga.
saan neid ehk eneseõigustamisel kasutada. :-D
kasuka kudumisest põhjalikumalt
ega inimene ikka teise hädast ei õpi :-D
mõned kohe tahavad ise jamasse sattuda.
proovige, kui tahate, aga ärge siis mu vaenlasteks hakake ;-)
püüdsin selle kampsunkasuka skeemi joonistada, logipidamine oli tiheda harutamise tõttu kuidagi ärritav, seega reakaupa logi ei ole.
ega logist vist kasu ka poleks, mu mõõtmed ei vasta kehtivatele standarditele.
eks igaüks mõõdab ja arvutab ise.
algatuseks kudusin valmis lillaga märgitud osa. alustasin seljalt, kaenlaaluse kõrguselt. varrukakaared tegin oma põhilõike järgi (mul on üks enda mõõtudele vastav põhilõige, mille järgi ma koon).
hõlma servad kudusin ripskoes, st. tagasireal neli äärmist silmust parempidiselt.
hõlmad sain viltuseks nii, et jätsin hõlma servast järjest silmi kudumata, lihtsalt vardale ootama. lõpus oli umbes 5 silmust + need mahajäetud silmused, kaenlaaluse osa jaoks tekitasin mõned silmad juurde ka.
siis kudusin sinisega märgitud kolmnurga.
kudusin edasi-tagasi, iga rea lõpust jätsin ühe silmuse kudumata vardale.
rohelise joonega ongi märgitud need vardale jäänud silmused.
siis kudusin oma põhilõike järgi varrukad valmis ja kudusin krae. krae kudumiseks korjasin silmad kaelaaugust üles ja kudusin x rida. 3-4 viimast rida on ripskoes, et krae rullima ei hakkaks. servad nagu hõlmalgi, ka ripskoes.
kui vajalikud detailid valmis, võib kõik ülejäänud lõnga vabalt ära kududa.
edasi korjasin kõik rohelise joonega märgitud silmad ühele vardale (kasutasin ringvardaid, tavaliste peale see poleks mahtunud). mõõdulindi ja kalkulaatori abiga tegin kindlaks,, mitu silma mul tegelikult vaja on, et see värk mul ümber ulatuks ja teda liiga palju ei tuleks. igatahes tuli sealt silmade vahelt uusi silmi juurde tekitada.
siis kudusin edasi-tagasi, edasiread parempidi, tagasiread vasakpidi.
servad ikka ripskoes, 4 silma, nagu alguseski.
keskjoonel (punase joonega märgistatud) kasvatasin igal edasireal kaks silma juurde. servades kahandasin need jälle ära, kudusin mõlemast servast 4. ja 5. silma kokku.
tagasiread kudusin ilma kasvatamiste-kahandamisteta.
kuskil sealmaal, kus teistel inimestel puusad on, hakkasin üksikuid silmi juurde kasvatama, küljejoonele ja selle lähedale. natuke avarust oli vaja juurde anda.
neli-viis viimast rida kudusin kõik parempidi, et serv üles rullima ei hakkaks.
mina ei tea, mis viga on, aga selle kasvatamise skeemi järgi (igal parempidireal keskmisest silmareast kummalegi poole üks silm juurde kasvatada) jäi mul sabaots lokkima. harutasin seal üksjagu, lõpuks kudusin viimased 15 cm hoopis ilma kasvatamisteta, siis jäi nii enam-vähem. kui keegi targem teab öelda, kuidas seda asja tegelikult tegema peaks, et ei lokiks, oleks abiks küll.
ära kudusin 800 grammi OnLine Maxima lõnga.
mul endal on sellest asjast siiani juhe koos,
mu selgitus on segane ja see kudumine polnud sugugi selgem.
kindlasti unustasin ma midagi olulist mainida, minu puhul on see suht tavaline.
eks küsige ise, kui midagi selgusetuks jäi.
(peale mu selgitusi läheb see kõik teil veel segasemaks).
põhiline: tuleb tihti proovida. kui silmad tugeva lõnga peale ajada, saab peegli ees uurida, kas hõlmad ikka kokku ulatavad ja kuidas see asi üldse seljas istub.
väike lõngapood Balti jaama juures
Balti jaama trammipeatuse juures on üks väike lõngapood, vot selles majas.
soovitasin Vardamoorile seda poodi, et seal võiks villast lõnga olla.
täna käisin ise üle vaatamas, süümekad hakkasid- äkki neil polegi enam seda ja ma ajan teistele mingit jama.
tegin peremehe loal ka mõned pildid, et teistelegi infot jagada.
siin on värvimata maavillased lõngad.
värvilised villased.
see mäsu seal riiuli otsas peaks siis olema villaloor. seda oli ka pakituna.
veel üht-teist
keradena ka
ostsin siis ise ka midagi: meriinovillaga lõng, 100% villane, 100g tokk 25.-
kui aega saan, teen pesumasinaga loomkatseid.
seda oli vihtidena ka, kui keegi veel katseid teha tahab.
värvisõltuvus
neid kahte pilti ühendab ... värv!
lõng oli impulssost: need värvid tundusid nii head, et ma kohe pidin.
jälle.
ehk saab sellest mõne topi.
tumedamat punast liiliat olen mõnda aega himustanud, aga senini on viimased kaine mõistuse riismed siiski peale jäänud. kui poes avastasin, et kaks sibulat seal pakis on endale 5 cm pikkused võsud kasvatanud ja lausa pakatavad elujõust, sai mu kaine mõistus halvatuse ja muutus kõnevõimetuks.
loomulikult tõin need sibulad koju ja panin potti.
iseenesest see polegi ju väga sõge mõte, aga taustsüsteem tekitab kahtlusi mu vaimses tervises.
see mu värvisõltuvus ei lõppe hästi!
mees pakkus välja, et äkki peaksin oma poeskäimisvarustuse hulka lisama ka keevitaja maski. sellel on tumedast klaasist piiluauk, ehk ma siis ei näe liiga palju.
idee vajab veel kaalumist, aga kui näete kusagil kõndimas suure plekist keevitajamaskiga (meenutab karpi) inimest (meenutab siis jalgadega karpi), siis ärge üllatude, ma võitlen värvisõltuvusega :-D
liiliatest ja taustsüsteemist:
et Star Gazer mul eelmisel suvel nii kenasti õitsema läks, käisin sügisel balti jaama turul ja ostsin neid eesti liiliasibulaid, seal on odavad hinnad ja ehk ka kohaliku kliimaga harjunud sordid. ma siiski algaja.
panin kõik sibulad sügisel pottidesse ja viisin maale talvituma.
eks see hoiuruum oli vist natuke liiga soe, aga kindluse mõttes lasen edaspidi sügisesi istutustöid mammal või mehel teha. minust oli väga ettevaatamatu neid sibulaid oma käega puutuda.
see on mu magamistoa aken.
miks ma enam kunagi petuuniaid ei kasvata:
kunagi olid Estonia teatri juures kenad lillekastid: heleroosad petuuniad, ümbritsetud õrna kipslillevahuga.
nii kaunis ja kunstipärane!
kuna mul endal mingit kunsti- ega muidu maitset ei ole, arvasin heaks selle järgi teha.
mamma (mu ämm) lubas mulle kipslille anda, jäid veel petuuniad hankida.
leidsin neti seemnepoest suurepärase petuuniasordi, õrnroosa, just selline, nagu vaja.
nimigi oli tal õrn: "roosa taevas".
valmistasin külvikasti ilusti ette, külvasin seemned (300 tk) kasti ja ajasin neile õrnalt mulla peale. hoole ja armastusega.
siis tekkis kahtlus.
uurisin netist- ongi nii: petuunia seemneid ei pea katma, need külvatakse otse pinnasele. valgusidanevad või miskit sellist.
et minu ilus roosa taevalik unistus hukka ei läheks, võtsin teelusika ja keerasin ettevaatlikult pealmise mullakihi tagurpidi. need seemned on nii pagana väiksed, et näha polnud seal enam midagi, toimetasin tunde järgi.
uskumatu küll, aga nad idanesid!
kõik kolmsada tükki!
õrnakesed, nagu nad olid, ei julenud ma neid kuidagi ühekaupa ümber istutama hakata. sõna "pikeerimine" seondub mul pigem sõjalennundusega. nii pisikeste lillepoegade jaoks on see selgelt liiga karm.
panin pottidele mulda põhja, haukasin pannilabida abil istutuskastist sobivas mõõdus pundid ja tõstsin need pottidesse ringi.
polnud neil häda midagi, kasvasid kenasti edasi.
nii nad muudkui kasvasid ja kasvasid, mulle tundus asi kuidagi kummaline.
kõik petuuniad, mida ma näinud olin, olid sellised umbes 25 cm kõrged. minu omad aga kippusid poolemeetristeks.
siis hakkasid nad õitsema.
kõik see kolmsada taime kasvatas endale õied peale.
aga need õied, need ei olnud sellised õrnroosad...
need olid rediseroosad.
(see on üks värvidest, mis mulle kohe eriti ei meeldi.)
need neetud petuuniad olid räigelt rediseroosad,
kogu mu rõdu oli rediseroosa!
alatuse seadus:
sellepärast nad peale külvi läbisonkimist ellu jäidki.
oleks nad pakil lubatud värvi olnud, oleks raudselt ära surnud!
mina rohkem petuuniatega ei mängi!
on aeg...
lohistasin täna koju kotitäie turvast.
on aeg.
teatasin kunagi ämmale, et mina küll kunagi maad kraapima ei hakka, tehku aga julgelt kõik oma käe järgi. eks ma aitan rohida, kui vaja...
kaks viimast suve on mu rõdu välja näinud nagu vihmamets.
kui sõnumileht kord kirjutab, et keegi on koos rõduga üheksandalt korruselt alla kukkunud, koos hauaplatsi korrastamiseks vajaliku varustusega (kantmeetri mulla ja lilledega), siis olin see mina.
mulle on tekkinud mingi manuaalhälve:
mis mulda pistan, see kasvab. mühinal.
vanasti see mul nii küll ei olnud.
esimesel aastal kasvatasin tavalisi lilli, ostsin paki kressiseemneid, ämmalt mõned lillherned, aiandist võõrasemataimed, ämm kasvatas peiulilled ja mingit pudi oli veel. üks kartul lillepotis ja murulaugumätas.
ja salatitaimed, mida ma ei raatsinud süüa.
kui ükskord südame kõvaks tegin, olid need puha kibedaks läinud.
kooner, nagu ma olen (see mul kutsehaigus), korjasin kõik rõdukresside seemned kokku. ega siis neid saa raisku lasta.
järgmisel kevadel tellisin juba neti kaudu seemneid juurde.
kuna esimesel aastal olid lilled mu käe all ellu jäänud, julgesin ka põnevamat kraami tellida. kummalisi lilli, rõdutomateid ja kuumaasikaid.
kuna mul see imelik hälve on, idanes kogu tellitud kraam kas hästi või veel paremini.
kuld-vihmalill
karvane päevakübar
sinine niirenbergia
ämbliklill
ja lõpuks lill, mille üle ma lausa uhke julgen olla:
liilia Star Gazer.
ostsin poest sibula ja panin potti, see kasvatas poolemeetrise varre ja hakkas õitsema!
tegelikult leidsingi käsitööfoorumi alles siis, kui KoduKauniks aiandusrahva jutud talviselt soiku jäid.
ma polnud aastaid midagi kudunud :-)
tagantjärgitarkus
1. ära osta poest üksikut lõngatokki, mida sul tegelikult vaja pole.
isegi mitte siis, kui see tavahinnast poole odavam on.
targad mõtted tulevad alati pärast.
ostsin Novita Tango Stari. poes viimane tokk, 25.-
tavaliselt maksab see üle 50.-
hurraa, eksole, milline suurepärane hind!
proovisin sellest siis midagi teha.
noh, et üldse näeks, mida saab ühest tokist Tangost.
saab siis niipalju, pisemale inimesele:
tundus justkui vähe.
sattusin jälle samasse poodi, seal oli veel üks "viimane tokk", ikka selle hea hinnaga. tõin selle muidugi ära.
2. ära tee käsitööd hämaras, isegi, kui oskaksid seda kottpimedas teha.
kuna selle heegeldamise juures midagi vaadata polnud, konksutasin laelambi valgel.
kui kõik lõng otsas oli ja ma asja peegli ees passima läksin, selgus, et lõng oli kohati ilma hõbedase karvata. lai tumedam jutt on vahel.
3. kaks korda suurem/pikem/laiem asi ei ole alati kaks korda parem.
see heegeldis on minu jaoks kuidagi liiga pikk. ühe tokiga tundub parem.
see võrk-värk küsib valge-roosa-punast lille. mida mul muidugi ei ole.
ja kogu mu motivatsioon on ka kadunud.
peaks seda võrk-värki mõne 3D inimese peal proovima, ma ise olen liiga kriipsukujuline...
heegeldatud Tango harutamine vajab hobuse kannatust.
mul pole hobustki.
kokkuvõtvalt:
jama.
ja mul on veel üks "viimane tokk" helesinist Tangot.
jamajamajama.
kampsuni ja kasuka ristand (beetaversioon)
see on mul juba mõnda aega valmis olnud, aga küll ei olnud pildistamiseks sobivat ilma ja küll polnud pildistajat. noh, nagu nende asjadega ikka on.
lõng on filatist, üks OnLinie akrüülist šenill sealt esimese akna pealt.
selle lõnga värvid sundisid mind impulssostule, tõin ühe toki ära ja proovisin.
impulss vaid võimendus. läksin ja ostsin neilt kogu selle lõnga ära.
kudumist alustasin seljast, kuskilt abaluude alt.
kudusin sealt üle õlgade ette, siis hakkas õige idee alles tekkima. tegin varrukad ja krae valmis, mine tea, paljuks seda lõnga jätkub. ühe varrukaga ka nagu narr käia.
proovisin kehaosa teha mitmel erineval moel, lõpuks kudusin seljale veel edasi-tagasi kolmnurkse osa ja korjasin nii selja kui hõlmad ühele vardale.
edasi kudusingi ülevalt alla, sel moel saab töö kergesti ära lõpetada, kui lõng otsa saab. selja keskosas kasvatasin ja hõlma servades kahandasin.
sabaosa päris perfektselt ei istu, aga ma olen seda värki nii palju kordi harutanud ja uuesti kudunud, et mul käsi enam ei tõuse. sellepärast siis beetaversioon.
hõlmade kinnitusi ei ole ma siiani välja mõelnud, on küll ühed puupöörad, aga nende nahkribade kinnitamine selle suuresilmalise kudumi külge tekitab mul peavalu. kolm suuremat haaknõela ajaks ka ju asja ära...
muideks, kui lõnga juurde ostsin, siis ma neid poes üle ei vaadanud, olid vabrikupakendis, kust üks tokk pealt võetud. hiljem selgus, et eelviimane tokk polnud üldse nii karvane, kui teised. õigemini oli see lausa poolkiilakas.
võtsin tolle siis ühes ja läksin poodi oma kurba saatust kurtma. teise toki otsast võtsin ka jupi kaasa, et näidata, milline see lõng õigest olema peaks.
filati-prouad olid uskumatult mõistvad, võtsid lõnga tagasi ja palusid midagi muud valida, kuna neil seda lõnga enam polnud. tookord ma ei leidnudki midagi vajalikku, siis nad kirjutasid mulle selle summa peale "võlatähe". nüüd üle kuu hiljem käisin ostsin selle eest siis lõnga. ei mingeid probleeme- see nende "kohalik valuuta" oli täiesti maksejõuline.
väga positiivne kogemus,
ma põdesin, et äkki arvavad, et ma olen ise selle lõnga kiilakaks teinud ja mis kõik veel, aga ei tekkinud mitte mingeid probleeme. sellise kaupluse klient on hea olla.
kõrge moraaliga krae
sain jälle provotseeritud:
on ju kõrge krae. kui see kurguni kinni nööpida,
siis peaks kandja moraal iseenesest hästi kõrgeks minema.
see pole küll päris see krae, millega provotseeriti,
mulle too niiväga ei meeldinud, et üksühele järgi teha.
provokaator saab nüüd endale kududa just sellise, nagu ta ise tahab ;-)
lõnga kulus kaks tokki Bergere de France Sporti,
50g/82m ja kudusin ringvardal nr4.
kudusin ikka edasi-tagasi, ma koon kõiki asju ringvarrastega, mul on kassid.
algatuseks tuleb välja mõelda muster.
vähemalt kaelaosas võiks see olla mõni soonikulaadsetest,
et krae ikka kenasti ümber kaela püsiks.
krae laius peaks olema talutav kraemõõt + ühe nööbiliistu laius.
mul siis 35 + 4 cm.
minul on nööbiliistude vahel 8 kirjakorda.
kudumist alustasin ülemisest servast, kudusin nii pika jupi,
et kael hästi moraalselt lõuani kaetud oleks.
siis hakkasin kasvatama: igal parempidireal kasvatasin kahe kirjakorra vahele ühe silma juurde. kokku siis seitsmes kohas. nii läksid need esialgsel parempidised triibud laiemaks ja krae õlgadelt avaramaks.
(nööbiliistu kõrval ei kasvatanud, üle 8 kasvatuse ühele reale poleks hea, hakkab lokkima.)
kui mõnd teist mustrit aretad, siis kasvatada võib suvalises kohas, peaasi, et lisatud silmade arv õige oleks ja kasvatused ühtlaselt jaguneks.
üks proovilapp ei tee kunagi halba :-)
panin oma krae mustri ja kudumislogi ka siia üles,
kui peal klikkida, siis läheb vast suuremaks.
ps. ma pean oma logisid exceli tabelis,
seal on hea arvutada, märkida ja säilitada.
manipuleerimisest
kõigepealt tuleb luua võimalus:
leida grupp inimesi ja neid siduv ühisosa.
siis kehtestada Reeglid.
Reeglid võivad vabalt olla ajas muutuvad, paindlikud ja vastuolulised.
seda paremini nad oma eesmärki täidavad.
NB! Reegleid mitte mingil juhul avalikustada.
kui keegi teeb midagi, mis sulle ei meeldi,
viitad Reeglitele ja käsid tal tegevuse lõpetada.
kui keegi tahab Reeglitega tutvuda, siis ütled, et need on elementaarsed, üldlevinud ja iga normaalne inimene teab neid isegi. lisa veel midagi halvustavat nende kohta, kes ise aru ei saa, mis on Reeglitega kooskõlas ja mis mitte.
sellega peaks see keegi olema paika pandud- küllap ta tahab normaalne näida ja rohkem ei küsi. äärmiselt oluline on Reegleid mitte avalikustada!
kui keegi on sinust populaarsem või muidu parem-tublim-asjalikum, viita Reeglitele ja asu ründama. põhjuseks sobib misiganes, Reeglid on ju avalikustamata ;-)
sellisel moel on hea inimestega manipuleerida.
mõned iseteadlikumad isendid küll lahkuvad grupist, aga kellele on vaja selliseid grupiliikmeid, kes omavad isiklikku arvamust ja ei rutta liidri arvamusele järgi kiitma. selliste inimestega on raske manipuleerida ja nende olemasolu on häiriv, nad kipuvad su võimu õõnestama.
võim nimelt selle manipuleerimise eesmärgiks ju oligi.
huvitav, mille pagana jaoks on inimesel vaja võimu mingis pisikeses marginaalses grupis?
PS.
arutlus on üldine,
kõik sarnasused reaalse elu ja võimalike gruppidega on juhuslikud.
irw.
takstursk Kusti
see on Kusti.
välimuse järgi võib taibata, et tegemist on taksi ja tursa ristandiga.
Kustil on kõhu all pikk tõmblukk. seda kaudu saab enne pesemist täidise välja võtta.
tegelt saab sinna kõhtu ka näiteks komme peita. õigemini "varem sai peita".
alguses oli ta minu enda kaisuloom, tegin ta siis, kui põnni oodates oli vaja mugavaks külitamiseks midagi kõhu serva alla panna.
hiljem oli Kusti titevoodi pehmenduseks ja vahel põnni kaisus. kui põnnil gaasivalud olid, panin Kusti kõhtu kummikoti sooja veega ja põnni Kusti otsa lösutama.
nüüd on Kusti lihtsalt mänguloom.
nime sai Kusti alles hiljuti, põnn pani,
"takstursk" on liiga keeruline sõna.
pärlimängud
vahelduseks pärlimängud...
... et kudumisest kõrvale hiilida.
on üks suurem kudutöö käsil, mis mulle just hinge järgi ei ole.
südametunnistus ei lase muid asju ka kududa.
eile petsin seda tülikat südametunnistust ja ajasin pärleid niidi otsa.
fragment kaelakeest:
peaks teda vist veel laiemaks tegema,
pärleid veel on ja kaela ümber on ruumi ka.
kindad ebakindlale inimesele
nüüd ongi käes see aeg, mil ei tea, kas panna kindad kätte või mitte.
tegin endale ühed sellised "peaaegu-kindad", nagu on ja nagu ei ole ka.
loodetavasti on nendega mugav käsitseda võtmekimpu, rahakotti ja telefoni.
muidu võta alati kindad käest ja passi peale, et neid ära ei kaotaks.
lõng on sama baronesse, millest ma oma ponchette kudusin.
jäägid tuleb ju ära kasutada.
kudumiskuraditest
kudumine on tihtipeale hea ja kurja võitlus.
mu musta kampsiku kudumist juhtis vist üks kudumisjumalatest,
igatahes sain selle ilma harutamiseta kootud.
hõiskamiseks oli muidugi vara, hiljem asusid tööle kudumiskuradid:
varrukad muutusid iga kandmisega järjest lühemaks.
kudumiskuradid on päris sümpaatsed elukad.
nende tekitatud probleem tekitas piiramatult võimalusi.
lahendus: eraldi kätised.
algatuseks kudusin kätised sellest kampsunilõngast.
just eraldi, mitte varruka külge.
varsti koon veel mõned, värvilisemad.
võibolla komplektis mõne salliga.
siis saab neid vastavalt meeleolule vahetada.
üksikuid sügelevaid lõngatokke mul ju jätkub.
karta on, et kõigi nende tulevaste kätiste juurde tuleks lõpuks veel mõni kampsun kududa.
kudumiskuradite vandenõu :-(((
viska minema 10 asja: esimene asi läks
nii, projekti avalöök on nüüd siis antud.
see polnud küll päris selline, nagu ma plaanisin, aga VÕIMAS oli see igatahes.
valge kassi ja mustade jõudude abiga lahkus suur esikupeegel.
või mis ta nüüd lahkus, siirdus lihtsalt põrandale ja muundus paljudeks pisikesteks erikujulisteks peegliteks.
kuna ma pole mingi puzzle-fänn, siis korjasin kõik killud kokku ja viskasin minema.
seejuures mõeldud mõtted jätan kirja panemata, ma ei oska vene keeles kirjutada.
kuidas kass asjaga seotud oli, ma täpselt ei tea, aga hetk varem ta seal peegli juures oli. keegi peab ju süüdi olema.
peegli lõhkumine pidi õnetust tooma, loodame, et kassil ülejäänud kaheksast elust piisab.
tunnen end kuidagi närvilisena,
tänaseks peaks vist projekti pooleli jätma.
viska minema 10 asja!
tehakse igasuguseid projekte ja asju, tee endale 12 käekotti jne.
mul on juba praegu liiga palju asju.
mõtlesin välja uue algatuse:
VISKA MINEMA 10 ASJA!
ehhee, mitte 10 kommipaberit, vaid ikka selliseid las-seisab-äkki-läheb-kunagi-tarvis asju.
kõik kohad on mingeid asju täis.
mulle tundub see mõte hästi vahva.
kes tahab, võib ühineda ja ka 10 asja minema visata.
sellest me praegu ei räägi, et tekkinud vaba ruum täitub peagi...
näiteks lõngatokkidega... täitsa iseenesest...
Triinu
see on Triinu.
Triinu on nüüd internetis.
