ematehniku asjatamised

eksistentsiaalseid uitmõtteid

olen kunagi kusagil hambaid näidanud teemal "blogide risustamine" ;)

seal vihjati, et kõik, mis pole käsitöö, on risu.

mu elus on käsitööle lisaks üht-teist veelgi,
ma ei leia, et see kõik risu oleks.
või kui ka on, siis mingi kolmas isik ei tule mulle ütlema,
et mu elu suuremas osas mingi risu on.
isegi, kui ta arvab end mingi admin või mode olema. urr!
seega ma sinna oma blogi ei loonudki.
rohkem vabadust!

puhast käsitööblogi saab pidada vast see, kes väga palju väga heal tasemel käsitööd teeb. siis oleks see blogi kui käsitööajakiri.
kui toda käsitööd nii palju ei ole, siis jääb asi ju venima.
kui see käsitöö seisneb veel suuresti kopeerimises, siis pole sel blogil ka teiste jaoks erilist väärtust.

mis muidugi tekitab eksistentsiaalse küsimuse: "milleks üldse blogi?"

on see mu käsitöö-personaalnäitus?
on see päevik, koos kõigega, mis mu päevi täidab?
on see isiklik? või siiski avalik?

blogi...
mingi virtuaalmina.
redigeeritud kujutis minust.
mõnede mõtetega, mõnede kiiksudega, mõnede näputöödega.
natuke rohkem, kui ma end reaalelus suheldes avan (no ei lähe ju inimesele niisama mingeid veidraid asju seletama).
ma tean, et siin käib päris mitu lugejat. ma poleks elades arvanud, et ma nii mitmele inimesele võin huvi pakkuda :-)
ka ise olen leidnud palju inimesi, kelle virtuaalmina neid reedab: nad on hästi vahvad ja põnevad tegelased. ma loen nende blogisid ja naudin killukesi nende eludest. äratundmisrõõm, inspiratsioon, uued ideed...
IRL poleks ma neid kunagi leidnud.
ei kõnni ju ilma mööda ringi, ankeet seljal:
*mõtlen lahedaid mõtteid
*mind huvitab...
*...
ja kui kõnnikski, siis vaevalt ma kedagi kõnetada tihkaks.
kui et käiks järgi ja köhataks ;)
pealegi ei garanteeri minu huvi nende vastu veel, et ka mina neile võiksin midagi pakkuda.

ühesõnaga (selle väljendi kasutamise peaksin lõpetama, ühe sõnaga ei ütle ma midagi)
meeldivad mulle blogid, kus lisaks käsitööle on ka muud.
mulle on inimene ise olulisem kui tema oskus suurepäraselt vardaid käsitseda.
tegelikult ei pea üldse oskama kududa vms.
ja kui ongi parajasti "loominguline kriis", siis saab ju millestki muust kirjutada.
ega ma isegi ju tea lubada, et teen käsitööd jätkuvalt.
olen ennegi uppunud mõnesse asjasse, urgitsenud ja tuuseldanud ja tegelenud. veetnud magamata öid, hiiglama põnev on ju! aga miks? aga kuidas? aga kui?
(kui see miski on su amet, siis oled töönarkomaan!)
kuni ühel päeval saabub piir, tunned, et ei saa või ei taha enam.
või et pead järgi jätma, et mitte uppuda.
või haarab su endasse mõni teine asi.
maailm on põnevaid asju täis.


tegelikult püüan ma vist öelda kõigile põdejatele:
käsitöö ei ole primaarne.
teie ise olete tähtsad.
ärge lõpetage kergekäeliselt blogimist,
te võite olla väike osake kellegi teise maailmast.
rohkem rosinaid saia sisse!

paha ju, kui avastad kellegi, keda sul hea lugeda on, ja siis ta teatab, et ta nüüd lõpetab.

PS1.
tundub, et ma olen võimeline ka keset päeva mõtlema.
pole küll teabmis ladus ja kohati on vist lausa seosetu, aga siiski.
mu parim aeg saabub peale südaööd...

PS2.
kogu see jutt on vist üsnagi tüütu.
oma blogi, ise tean, millega risustan :)))
väike virtuaalne laamendamine.
võibolla on mul homme parem päev.
kui sulle täna ei meeldi, tule siis homme.
kui tahad.

PS3.
haa, kõik, mida me puutume, mõjutab meid :)
nii paljud mu laused on "kui-siis"
IF...ELSE...OR
:)))

kirjutas ematehnik @ 12:58