ematehniku asjatamised

kudumõtteid

vaatasin oma kuduasju ja üllatusin:
kogu kompotist on vaid üks lukuaugu-sall, mille ma olen juhendi järgi kudunud.
ja kaks pontšot, mis on sama mustriga. teine neist sai ema soovil tehtud.
kõik muu on "laest".
pole sellele varem mõelnudki, et ma peaaegu ei koogi teiste juhendite järgi.
sellepärast ma siis peangi alailma harutama, tegema mingeid lapikesi ja arvutama, mõõtma ja proovima.
kui teeks juhendi järgi "loo üles 20 silma, pane kohvi käima ja loo veel 40 silma...", siis saaks vist palju väiksema vaevaga oma asjad tehtud.

aga sellest poleks vist mingit mõnu.
kui on juhend ja pilt, siis ma näen ju ilma kudumatagi, milline see asi on.
nagu täidaks ristsõna teise täidetu järgi.
nüri.

kogu protsessis ongi kõige vaevalisem see osa kudumisest, kus midagi aretada ei ole.
ma hakkan juba mõistma, miks otsitakse inimesi, kes kooks rahulikult ja etteantud mustri järgi.
küll oleks mõnus: see kirgastav osa jääb sulle ja keegi koob kõik need tüütud osad.
ja paarilised kinnastele ja sokkidele ;-)
no ma näen ju ühe kinda pealt ära, milline see teine tuleb.
igasugune motivatsioon kaob.
paraku ma vist ei tunne kedagi, kes kooks ja ei kobiseks :-)
hakka siis veel võitlema.

tundub, et kudumise juures ongi just aretamine see kõige parem osa.
ja igaüks peab ikka ise oma sokkidele paarilised kuduma.

kirjutas ematehnik @ 11:52