positiivne
ma muidu ikka püüan viisakas ja kena olla, aga täna ahistasin tänaval ühte võõrast meest.sattusime nurga peal kokku, oleks ma teda varem näinud, oleksin jõudnud mõelda rohkem kui ühe mõtte ja jätnud ta ilmselt ahistamata. nüüd aga polnud aega juurelda.
ühesõnaga pöördusin impulsi ajel tema poole küsimusega, kas ma tohin ta koera kallistada. ja ega koeral midagi selle vastu ei ole.
ma ei tea, mida see mees arvas või mõtles, aga vastas ta naerdes, et loomulikult tohin ma ta koera kallistada ja koerale meeldib see ka.
nii ma siis kükitasin keset vanalinna ja kallistasin üht ilusat musta dogi.
tõeliselt positiivne tunne!
rääkisin mehega paar sõna juttu ka ja et ma päris napakana ei tunduks, siis mainisin, et mu oma dogi paar aastat tagasi suri. küllap ta mõistis.
mõnikord on impulsside ajel tegutsemine täitsa nutikas :-)
oleks ma jõudnud pikemalt mõelda, oleks tulnud "pole viisakas inimesi tülitada" ja "issand, mida ta minust arvata võib" ja teised sellised normaalse inimese mõistlikud mõtted ning ma poleks saanudki dogiga suhelda.
kirjutas ematehnik @ 22:01
0 lisas:
Postita kommentaar
<< Home