ematehniku asjatamised

ebakindlus, hala ja filoloogiline häma

pikitriibud teevad kandja küll pikemaks, aga ka peenemaks.
põikitriibud teevad laiemaks, aga ka lühemaks.
suured mustrid teevad suuremaks, aga nad lihtsalt ei mahu pisikese inimese peale ära.
siis on veel x asja, mis teevad jalad lühemaks või näitavad sind muidu kuidagi valesti.

peale triipude ja mustrite on veel värvid...
millised sobivad?
omavahel ja kandjaga ka...
omavahel sobitada on lihtne: võtad kas musta või valge ja paned sinna mingi värvilise asja juurde.
mitme värvilise asjaga on juba keerulisem.
kui nad on lähedased toonid, siis veel saab, aga kaugematega on juba jama.
kas roosakaslillale võiks veidi rohelist lisada? sirelile ju ta lehed sobivad?

igasugune maitsekus ja sobivus on üks igavene filoloogiline häma.
nii subjektiivne.
kui endal seda tunnet ei ole või ei usalda end, kuidas ma siis tean, kas mulle parasjagu meeldiv värvikombinatsioon on ikka sobilik kanda?
piinasin tuttavat füüsikut küsimusega, et kas on ehk mingi valem, mis määratleb näiteks lainepikkuste järgi, millised värvid sobivad teineteisega.
ta ei teadnud sellist valemit olema :-(((
oleks ju hea: korrutad mingi koefitsiendiga läbi ja saadki teada, et vot sellega sobib see.

(hmm, aga ta on ju mees. äkki on valem siiski olemas, aga ta ei tea sellest.
sest meeste puhul on tihti nii, et kui käte arv ja varrukate arv kattuvad, siis on kindel, et särk on sobiv. krdi hea on olla mees!)

kui värvid omavahel veel kuidagi paika saab, siis milline kandja endaga sobib, on veelgi raskem küsimus.
juuste värv ja naha toon ja mis kõik veel.
roheka nahaga sobivad ju punased juuksed?

Thredahlia kirjutas:
Olen alati justkui loomulikuks pidanud, et inimesele sobivad selga, pähe jne. värvid, mis talle meeldivad. Ei-tea-kust see veendumus sündis, aga enam ma selles nii kindel ei ole. Äkki peaks end mõne värvikriitilise pilguga spetsialisti juurde näitama minema - äkki olen siiani hoopis puusse pannud.

kuna ma seda sobivuse-värki suuremat ei jaga, siis olengi kandnud seda, mis parajasti meeldib. meeldimine käib kuidagi enesetunde järgi, ju need meeldivad värvid siis ka mu olemusega kuidagi kokku käivad. kui välimusega ei sobigi, siis sisemusega just sobivad.
äkki mu hingeelu ongi nagu mustlase unenägu :-)
värvikriitilise pilguga spetsialist poleks muidugi paha, aga kui ta väidab, et mulle sobivad värvid, mis mulle üldse hinge järgi ei ole? ja et need, mis mulle täna tõesti meeldivad, ei lähe kohe üldse mitte ja ma kohutav välja näen...
ma saan siis psühhotrauma.

mõningane ignorantsus tuleb vist kasuks.
ma tahan endale pikka kampsunit.
mis siis, et ma selles veelgi lühem välja paistaksin.
on üsna kindel, et ma enam pikemaks ei kasva. seega on valida- kas mitte iialgi kanda pikka kampsunit või ignoreerida seda, et kõik peaksid püüdma näida ühepikkused ja -laiused.
sest kui lähtuda sellest, mis kolmandate isikute meelest sobib ja püüda varjata või moonutada kõike, mis mingitesse kehtivatesse normidesse ei mahu, siis on kõige ohutum riietuda üleni musta, et silma ei paistaks, ja kindluse mõttes lisada kostüümile islami naiste kehakate, mis vaid silmad vabaks jätab.
(uhh, milline põimlause!)

homme hakkan ignorandiks!
see, kes määratleb teise inimese IQ-d tema püksisääre allserva ümbermõõdu järgi, on ise loll!

kirjutas ematehnik @ 16:22