hetked
see on lihtsalt üks kaktus mamma aknalaualt.
alguses põdesin selle varju pärast, õitsvat kaktuslille liigutada vist ikka ei maksaks.
kui pildi arvutisse sain, tundus, et see vari on seal päris ok.
nagu mingi sümbolistlik(?) kunst.
kui maalt koju tulek õhtul liiga vara ette võtta, paistab päike otse silma.
kui natukene hiljem tulla, siis on pilt selline.
eestimaa on kaetud igasuguste elektri- ja telefonipostidega, katsu sa pildistamiseks sellist kohta leida, kus mingid postid ja traadid ei sega.
nii algab linn. ma ise ka ei usu, et siin elame.
et siin üldse keegi võiks elada.
et siin saakski elada.
ja ometi ma armastan seda linna.
seda anonüümsust ja puutumatust,
võimalust omaette olla.
siin pole kellegi asi, mida ja kuidas sa oled või teed.
ega ma midagi niiväga teegi, maal lihtsalt käib naabritädi seletamas, kuhu ja kuidas me oma krundil peame midagi paigutama, kus meil tohib kompostihunnik olla, kuidas me oma lapsi peame kasvatama ja kuidas muid asju tegema.
urr!
linnas on hea.
kirjutas ematehnik @ 16:14
1 lisas:
Minul on see kaktus "prügikastikaktuse" nime all majas :) Sest prügikastist ma ta jupikese üles korjasin ja potti pistsin. Kasvama hakkas. Iga suvi õitseb kohe südamest. Nüüd on ta esivanema töö juures, sääl päikselisem olla ja suurem pott kah.
Postita kommentaar
<< Home