täiskasvanute magus elu
Daki kirjutab
täiskasvanute raskest elust.aga mulle päris meeldib.
meeldib osta poes korraga kümmekond pakki erinevaid komme,
laduda need kassalindile
ja jälgida kassaneiu näoilmet,
kui hr. isatehnik võtab korvist
õhukese pakikese vaakumiga vorstiviile,
asetab need elegantse kaarega lindile
ja ütleb kassaneiule: "me ostsime ikka süüa ka!"
kommi läheb meil palju.
täiskasvanu on ikka hea olla,
ükski ema vist ei lase oma lastel
nii ohjeldamatult magusat tarbida.
istuda teleka ette maha,
teha oma kommipakid lahti
ja süüagi õhtuks ainult komme.
põnnil on asjast oma arvamus:
kui talle üllatusmuna ostsime,
kooris ta selle lahti
ja tahtis muna sokolaadist koore
prügikasti visata.
ta isegi ei proovinud seda!
ull laps.
heh, täiskasvanu on ikka hea olla!
ei pea näiteks piimasuppi sööma.
võid paljast sinki süüa,
või juustuga pooleks.
ja võib kaua üleval olla.
kui jaksad...
need olmeasjad,
millest Daki räägib,
need on kuidagi paratamatud ja normaalsed.
eks ma olen vist liiga kaua täiskasvanu olnud.
tegelikult ma arvasin
umbes viieaastasena,
et koolis õpetataksegi seda,
kuidas üüri maksta.
üürimaksmine oli keeruline asi,
läksime emaga pangamajja
või oli see hoiukassa.
ja seal pidi ta mingile tädile
midagi tähtsat ütlema.
üks paber oli, kviitung vist,
ema pidi sinna mingid õiged numbrid peale kirjutama.
vot selleks tuligi kooli minna,
et teaks,
mis numbreid kirjutada
ja kuhu see paber viia.
keeruline värk ju.
anna raisale jalaga!
õhtu.
tammsaare tee.
foor.
autodel punane,
jalakäijatel roheline.
hakkab siis papi ülekäigurajal teed ületama,
kui üks kia üritab teda alla ajada.
lihtsalt sõidab punasega üle vöötraja.
esimeses reas, peaks ju nägema küll...
papi jõudis õnneks kõnniteele tagasi karata.
aga jalakäijate jumalal oli krutskituju:
tänav oli umbes
ja kia sai vaid teisele poole vöötrada,
siis pidi seisma jääma.
ega papi ei pühitsend,
astus need paar sammu
ja andis kiale jalaga istmikku.
hea litaka pani, südamest.
(no tagastange võiks ju kia puhul istmikku tähendada)
ei ole ilus jah,
aga kiaga kodanik lohutagu end:
Oja Pets oleks talle endale
kodanikualgatuse korras
füüsilise noomituse teinud.
asja eest, ikka asja eest.
kogemus: keefir
ma olin lapsena paras hulkur.
tulin järjekordselt kolamisretkelt
ja astusin mööda maanteeserva alevi poole.
teel seisis keefiripakk.
see "kolmnurkne",
millel tegelikult neli nurka on.
kolm all ja neljas üleval.
niisiis keefiripakk.
tipp ilusti ära lõigatud.
tea, kas on ka tühi?
imelik igatahes, seisab siin niiviisi.
tee serval.
astusin jalaga poolele pakile peale.
keskele ei saanud ju astuda,
keskel oli auk
ja siis poleks võimalik keefir
pakist välja saanud.
eimiskit.
tühi?
miks ta siis niimoodi teeserva püsti on pandud?
äkki on keefir selles teises pooles?
astusin ka teisele poolele jalaga peale.
...
õnneks oli tee kõrval kraavis piisavalt vett,
et mitte põlvini keefirisena
läbi aleviku koju minna.
nimelt seal pakis ikkagi oli keefir sees.
mis väljus ootamatult kiiresti.
ja kõrgele.
moraal?
mis moraal,
kogemus on selle asja nimi.
kui ma veel kunagi keefiripaki leian,
siis ma juba oskan karta.
kitš
selle probe laepolster sai siis kokku liimitud.
usin isatehnik pakkus, et ta kleebib selle kangaga üle.
jaik!
teatasin mina.
millegipärast assotseerus see mõte mul mossega,
mille sisikond on dekraga "disainitud"
(oli vanasti selline pehme seinakattematerjal)
ja kere musta isoleerpaelaga tuunimise läbi
hobujõudusid lisatud.
võeh!
isatehniku nägu läks mossi.
ta ikka niiväga tahtis seda polstrit korda teha.
mul hakkas lausa kahju,
egas mingi mõttetu asja pärast saa ometi tülli pöörata.
siis tuli mul targem mõte ka:
tõenäoliselt pole väljast vaadates
seda laepolstrit nagunii näha.
ja kes seal seeski niiväga lakke vahib...
vahivad klaasistunud pilguga teele...
et las ta siis liimib ja kleebib,
kui ta kohe kuidagi muidu ei saa.
no mind polnud vaja just pikalt masseerida,
et kangapoodi vaja vaadata või nii...
aga kangapoes maandus mu õlale mingi pisike punane kuradike :-D
kui juba, siis juba. täiega!
kui kitš, siis kitš!
ühesõnaga on sel autol nüüd must lagi.
must samet,
kaunistatud punase sädeleva puruga joonistatud sulgedega.
paika ta selle liimis,
kuidas asi välja näeb,
pole ma jõudnud veel näha.
õhtud on siin mustad.
skännisin kangajääki ja töötlesin pisut virtuaalse riideharjaga...
friik värk :-D
tea, kas peaks nüüd tagaistmele lisama
mõne punasest siidist padjakese...
hea tundega lood
eriti meeldis mulle
Tuvitädi,
aga ka
Kuus krooni on hea.
mõnusad lood on, tundega sellised.
rasked ajad
kududa ka ei saa:
68-t silma saab pooleks jagada õige mitmel moel.
näiteks 35 ja 33 jagunes edukalt.
ja siis 33 ja 35 kah.
maitea, mis värk on.
ilmselt 68 siiski ei jagu täpselt pooleks.
mul üks kampsik juba seisab sealmaal pooleli,
kus lisaks kudumisele ka mõtlema pidi hakkama.
mul oli miski idee, aga see vajab pisut nuputamist.
ja ma ei jaksa peale tööd enam nuputada.
kehaosa ja käised on kaenlaalusteni valmis.
jätakski nii, et seksikas värk nagu,
aga külm võib hakata.
_________________________
mispärast siia postitamisele see
tähtedega kontrollvärk on tekkinud?
see ju imeb täiega!
kas beetal on ka see?
või ei ole?
ma nagu omateada pole beetale üle läinud.
või sellepärast ongi?
huhh.
mõtlesin juba mitu aega tagasi,
et peaks oma blogi tausta pisut mudima ja miskõik veel.
kuidagi ilusamaks.
otseloomulikult hakkab tark tüdruk seda tegema töö juures,
oma tutika arvutiga, millel mingit vastavat softigi pole.
ilmselt kustus selle käigus või pisut varem mu peas viimnegi ajutegevus,
sest kogu mu kodukaunistamise tulemuseks oli ühtlaselt tume leht.
välja arvatud pildid.
normaalne, ma ütlen!
norrrmaaaalne!
loomulikult ei kanna ma oma blogitempleidi varukoopiat paelaga kaelas.
normaalsed inimesed ei kanna.
ja ma arvasin end ka normaalse olevat.
ja loomulikult naaseb boss majja just siis,
kui mul on hädasti vaja oma blogi näppida.
mispeale ma asja kärmelt kinni klõpsasin.
mitte et ma väikest hingetõmbepausi häbeneksin,
aga sisetunne ütleb,
et peaksin viimse võimaluseni varjama
oma põgusat tutvust html-iga
ja javascripti või php olemasolust
tuleb vaikida ka piinamise korral.
sest bossile ei meeldi firma koduleht.
ma olen nimelt müügimees.
arvutitega seonduv pole minu rida.
(tegelt olen laia profiiliga tropp.)
ühesõnaga kärutasin nüüd oma blogi esimese ettejuhtuva nahaga üles,
maitea, millal või kust ma endale meeldiva naha saan.
ja vist kuluks mulle ära ka mõni soovitus
vabavaralise html-editori kohta.
javascripti ja phpd võiks ta ka tunda,
äkki ma kunagi õpin...
muidu meeldib mulle editplus,
aga see hakkab peale 30-päevast kasutamist
vehkima mingite siltidega "oled seda kasutanud juba ... päeva!".
see poleks vist tööarvutis ilus pidada.
_________________________________________
Could not connect to Blogger.com
tea, mida nad sellega öelda tahavad?
et kodu püsiks puhtam: kakagem naabri õuele!
Mihkel kirjutab:
Pseudorohelised saavad parkimissoodustusi...
hübriidmootoriga (vedelkütus+elekter) autodel
lubatakse tallinna tasulisel parkimisalal tasuta parkida.
selle elektritootmisega on meil nagu on.
nutune on, reostab ja saastab.
aga noh, see saast on kusagil kaugel,
kohtla-järvel ja narvas...
tallinn püsib puhtam,
keda see kohtla-järve peaks kottima.
(siin oli iroonia.)
peaks vist oma lastele ka mingeid hüvesid lubama.
kui nad oma banaanikoored
meie prügikasti asemel
naabri postkasti topivad.
_______________________________
karta on, et mulle hübriidmootori hingeelu seletanud
tegelane polnud ka ise asjaga piisavalt kursis.
minu viga- oleksin pidanud kahtlema.
kergeusklik plähmerdis olen, mis muud.
ah, ega ma peagi ilmeksimatu olema,
kogunenud elektrivaenulikkuse võib vabalt
trollide-trammide peale ümber suunata.
kasutusjuhend
hehee :-D
kas peaksin oma kirjutistes siiski kuidagi ära märkima
need kohad, kus iroonia või muu taolisega tegemist on?
pean silmas seda lauset eelmisest postitusest
"mitte kõik ei saa
veel üle keskmise palka."
keegi kena inimene võttis asja üleliia tõsiselt
ja arvas mind selle lause eest
"nädala kivipalluri" austava nime vääriliseks :-D
ausõna, see polnud tõsiselt mõeldud.
ja ma teadsin, mida ma kirjutan.
mulle lihtsalt hirmsasti meeldib see loosung
"igale inimesele üle keskmise palk!"
mulle meeldivadki kiiksuga asjad.
tegelt meeldib mulle kivipalluri nimi ka :-D
ma pole vist eriti tõsine inimene.
või tõsiseltvõetav.
mõnikord.
või enamasti.
või vähemalt ei tohi mind lugedes valvsust kaotada.
_______________________________________
neljapäevaõhtu teeb mõnusaks see, et
homme on reede!
näljast nõrkejad, paastuge!
sellised manitsused ripuvad linna vahel.
inimene, kes tuleb vaevu-vaevu ots otsaga kokku,
ei hakka mitte kuulamagi
sellise plakati juurde käivat retoorikat.
kroonilises rahapuuduses vaevleja jaoks
on see kui mõnitamine:
"harju parem ära, sul ei saagi kunagi raha olema.
sinusugune ei peagi normaalselt elama!"
(paraku on normaalselt elamiseks vajalik
justnimelt raha olemasolu.)
ikka veel on päris palju inimesi,
kelle jaoks oleks seegi õnn,
kui nad võiksid toidupoes
perele vajaliku söögikraami oma korvi laduda
ilma hinnasilte uurimata.
lihtsalt osta seda, mida süüa tahaks.
mitte kõik ei saa
veel üle keskmise palka.
paljud peavad oma palganatukesega
tõelisi majandusimesid korda saatma,
et nahk seljas värske püsiks.
õnn ei seisne rahas
õnn ei seisne täis kõhus
õnn ei seisne soojas toas
õnn ei seisne oma kodus
õnn ei seisne ravitud hammastes
õnn ei seisne...
sama küüniline kui see plakat,
oleks rasvunud poliitik
nälgijatele loengut pidamas
paastumise kasulikkusest.
tropid.
taome vardad mõõkadeks!
loen siin üle pika aja jälle käsitööblogisid.
tekkis üks mõte,
mis polegi otseselt käsitöömõte,
küll aga on blogimõte.
kui blogi kommentaarides esineb
solvavaid märkusi kolmandate isikute pihta
(kellegi nimetamine
jänese väljaheiteks seda igatahes on),
mida siis blogiomanikul teha?
kommentaare saab kustutada.
kui mina jätan sellise solvangu
oma virtuaalsesse tuppa üles,
siis jääb teistele mulje,
justkui oleks ma sellega nõus.
võibolla hõõrun veel rõõmust käsigi,
mugav ju,
kui mõni viletsamate piduritega ullike
selle räpasema töö ära teeb.
kui ma jätan solvangu üles,
olen ma ise
täpselt samasugune, kui see,
kes solvava kommentaari kirjutas.
puhtuse eest vastutab blogi omanik.
iseenese maine pärast
tuleks oma tuba puhtaks rookida.
ma pidin teist korda üle vaatama,
kes oli solvangu autor.
küll aga jäi hästi meelde,
kelle blogis see jänese väljaheide
peremehe lahkel loal
uhkelt üleval ripub.
_________________________________________
kui mingis anumas olev substants
perioodiliselt käärima ja paha lõhna levitama hakkab,
siis ei ole viga alati ja ainult välises keskkonnas.
lahendus: Potjomkini mehikesed
kuna pole täpselt teada,
kas peaksime lippudega varustatult
palistama ameerikamehe liikumisteid
või hoopistükkis vältima tänavatel liikumist
ja isegi akendest välja vaatamist,
siis tuleb appi võtta eelnevate põlvede tarkus:
kui nüüd kohe kärmelt tööle asuda,
siis jõuab vineerist välja saagida hulga inimfiguure.
kui need kenasti inimnäoliseks üle värvida-kleepida
ja ameerikamehe teede äärde sättida,
siis peaks asja ära ajama küll.
lipukesed tuleb ka külge installeerida,
küll tuul neid lehvitab.
või laenata vajadusel ventilaator.
ega neid vineermehikesi vist väga palju vaja olegi,
kui ameerikamees on möödunud,
saab neid ju kõrvaltänavaid pidi ettepoole viia
ja vajalikesse kohtadesse üles seada.
ilmselt peaks mehikesed kümnekaupa ridadeks naelutama,
kergem suurt hulka käsitseda.
vineermehikestel on ka see hea külg,
et mingit erilist turvariski nad endast ei kujuta.
kui et kukuvad ümber.
aga nii maailmatähtsat meest näha saades
on õnnest minestamine vist lausa hea toon.
lapsepõlve mõjud
mõni meil siin on pirtsakas.
ei söö vist seda kartulit ka,
mis porgandiga kõrvuti pottides keenud on.
või kapsa või kaalikaga.
ta ei söö kuumutatud juurikaid.
toorelt sööks.
kui oleks riivitud.
mina peaks riivima.
ta ütleb, et ei söö kuumutatud juurikaid sellepärast,
et talle lapsena poolvägisi
piima-juurviljasuppi söödeti.
seda suppi ma mäletan küll.
see on vist paljudele kustumatuid mälestusi tekitanud.
aga nii rumal nüüd ka ei saa olla,
et seepärast enam juurikaid ei söö.
supi tegi jubedaks ju hoopis piim.
ma ei mäleta enam,
kas sellele supile piimanahk ka peale tuli.
misiganes,
peale seda suppi
(või lausa korduvat suppi)
ei peaks enam piima tahtma.
nagu näiteks mina.
häda polnud ju juurikates.
nii teengi nüüd mõnda sööki eraldi kottides.
kottides jah,
neis küpsetuskottides.
ühte panin liha ja sibulat ja kartuleid
(sibul on ju maitseaine!)
teise ladusin mõnuga kaalikat ja porgandit juurde.
head asjad need küpsetuskotid.
endiselt friik
esimene täispikk töönädal on möödas.
vist on väsitav.
õhtul lõpetades tunnen end nagu keedetud tursk.
ohmaeitea,
peaksin asja kergemalt võtma,
aga see ei tule mul hästi välja.
tahaks, et asjad oleks korras,
et kõik kulgeks plaanipäraselt.
eks kohati kulgeb ka,
aga kogemus sunnib pidevalt jälgima ja kontrollima.
sest mõnikord ei lähe asjad üldse nii,
nagu ma eelneva info põhjal kliendile lubasin.
see ajab mu kurjaks.
vastik süsteemifriik olen.
suurt midagi pole muutunud.
minus, ma mõtlen.
aastaid tagasi koju jäädes lubasin endale,
et enam kunagi ei võta ma mingit tööd liiga hinge.
et mul saab olema rohkem ükskõik.
siin ma siis nüüd olen,
laupäevasel päeval mõistatan ma,
kas saan esmaspäeva hommikuks
kliendile lubatud kraami kokku.
või ei saa.
ta tuleb siis järgi.
teisest eesti otsast.
enamus värgist on koos.
(mõne asja peitsin lihtsalt ära,
et kellelgi himu ei tekiks.
misteha, kui uus kaup tuleb kolmapäeval,
aga kliendil on asja esmaspäeval vaja.)
üks kliendile eritellimusel tehtud kolakas
on tootja juures.
autojuht peab selle esmaspäeva hommikul ära tooma.
muidu on ok, aga seal on neid kolakaid palju,
suur auto on katki
ja väiksesse mahub vist ainult kaks.
mis pagana pärast ma kardan,
et autojuht unustab selle erimõõdulise ära tuua?
ja kui ta unustab,
mis ma siis teen?
kliendiga saab vist hakkama,
ta ei pea seda kolakat kohe paika panema.
küllap ma selle siis teise eesti otsa järgi saadan.
aga vaevalt ma ärritumata jään.
igasuguste unustamiste osas olen ma ülemäära tundlik.
kas peaksin siis malbel häälel ütlema,
mida ma sellest arvan?
autojuhile, ma mõtlen.
või peaks kohe alguses rasborka korraldama?
et "inimfaktorit" edaspidi ei juhtuks.
sest kui mälu ei jätku
(kellel see jätkub?)
siis kirjutatakse asjad üles. rsk.
hakkabki välja lööma mu "¤#"#¤%& iseloom.
ehk lasevad mu siis lahti.
sest kui ma asja normaalselt kulgema ei saa,
siis põlen ma jälle läbi.
hooaja lõpuni on veel kaks kuud aega.
tõsijutt,
mind tuleks kohe lahti lasta.
säästumarketi kassa on mulle paras koht.
mitte mingi projektimüük või asi.
urr!
Päevalehes
kirjutab Reimo Raja küttekuludest.
Küttekulu on umbes 1,5–2 m2 kuus (oleneb puidu niiskusest). Kui arvestada kütteperioodi pikkuseks kaheksa kuud, kulub aastas umbes 12–16 m2 puid.
see siis kaminahju tarbeks vajaminevate küttepuude kohta.
ilmselt köetakse seda kaminahju naturaalse parketiga,
erinevalt halgudest
mõõdetakse parketti tõesti ruutmeetritega.
Jolly. teine lugu.
Jolli armatas vist muusikat.
eriti läks talle hinge puhkpillimuusika.
aleviku servas teisel pool jõge oli surnuaed.
kord sattusime sinnakanti kolama väga valel ajal,
surnuaias olid matused.
koos mingi duhhavoi ehk puhkpilliorkestriga.
(need matuseorkestrid tegid alati hästi hirmsat häält.
ilmselt polnud vanasti siis paremaid vahendeid,
et kontrollida, kas kadunuke ikka kindlalt surnud on.
varjusurmas olija oleks kindlasti üles ehmatanud.)
nii see orkester siis tuurid üles võttis,
mispeale Jo põllule lume sisse maha istus
ja kogu nende repertuaari
kohutava baskervillihäälega kaasa laulis.
nuta või palu- koer edasi ei liigu.
istub maas ja ulub.
jääb orkester vait, on Jolly ka vait.
alustab orkester,
hakkab ka tema.
üritasin küll teda püsti sikutada,
aga mida sa siin sikutad,
kui koer on liiga suur.
minul oli paras hirm nahavahel:
äkki tulevad sealt matustelt inimesed
ja me saame riielda :-(
ütle seda lapse aru:
äkki jah tulevad,
südatalvel, üle jäätumata jõe
ja põlvekõrguses lumes põllu.
siis ma ei osanud ette kujutada,
et enamus inimesi ei taha
riielda kellegagi,
kelle kõrval seisab liiga suur koer.
nahkHIIRe lugu
ühe peategelase lahkel loal veel üks lugu:
maal oli meil korstnajala ja truubi vahel mingi vahe.
tehnoloogiline, see pidigi seal olema.
viis mittekuhugi.
ükskord tuli sealt vahest tuppa nahkhiir.
lendas tuppa.
öösel loomulikult,
nahkhiired käivadki lendamas öösiti.
isegi kui nad päeva kusagil pimedas veedavad.
teate ju küll, mõned kellad on sellised,
saavad kuskilt saksamaalt raadiosignaali.
vot need nahkhiired ka samamoodi,
saksamaalt, signaaliga.
ühesõnaga toas tema oli,
viiksus koleda häälega,
nagu mõni vaenlase radist.
ema on vist kerge unega,
igatahes ärkas ta selle hääle peale üles.
pime.
ja keegi huilgab.
ema ronis voodist välja,
et kontroll territooriumi üle taastada
ja vaenlase radistid minema kihutada.
kui see häälitseja oma õrnade sametiste tiibadega
ema nägu riivas
(ema kirjeldas seda küll pisut teiste sõnadega,
ta rääkis miskist kaltsust,
kas just märjast, aga vastikust küll),
oli tal pilt selge:
nahkhiir.
nahkHIIR!
H I I R
!!!
emale meenus, et ta kardab hiiri.
noh, ta ronis siis laua peale püsti,
hiirte puhul on tavaliselt sellest abi.
aga see oli lendav hiir.
ja lendaski ta pigem just kõrgemal.
eriti laua kohal.
ema relvastus põrandaharjaga
ja ronis lauale tagasi,
aga hiirt tabada tal ei õnnestunud.
kaua sa vaeseke jõuad harjaga vehkida,
magama heita ka ei julge-
ikkagi hiir toas.
nahkhiir on vist looduskaitse all,
tea, kas teda tohibki harjaga...
ema lasi kassi tuppa,
lõppegu see rünnak siis looduslikult.
paraku suutis ta kohale meelitada
kohalikest kaslastest kõige juhmima kõutsi.
see ei märganud pärishiirigi püüda,
saati siis veel mingit sellist aviaatorit.
nahkhiir siiski solvus ja kapituleerus,
st. läks koos oma radistivarustusega
sinna, kust ta tuli-
korstnajala taha.
ilmselt see pragu siiski viis kuhugi,
sest ei enne ega pärast pole seal nahkhiiri olnud.
korsnajala ja truubi vahe ehitati peale seda
mingitel hämaratel põhjustel kinni.
õiendus ema ja ukse asjus.
niisiis olen sunnitud avaldama õienduse:
minu lugupeetud proua ema väidab,
et tema kohe mitte koeri ei karda.
ka mitte nii suuri.
tema lihtsalt ei saanud köögiust avada,
sest uks avanes elutoa poole
ja meie toonane elutuba oli
üks pisikene tikutops.
kuna elutuba oli täidetud njuufaga,
siis ei olevat köögi uks lihtsalt lahti mahtunud.
oma tollal väheste elukogemuste tõttu
hindasin olukorda ebaõigelt.
seetõttu palun kõigil osalistel:
emal
Jollyl
ja köögi uksel
vastu võtta minu siiraimad vabandused.
Jolly. esimene lugu
mu lapsepõlve suurim sõber
oli njuufa Jolly.
ta oli mu vene keele õpetaja koer.
õpetajal oli ilmselt muudki teha,
kui mööda alevikutaguseid hulkuda.
mina eelistasin teiste laste seltskonnale
raamatuid või omaette hulkumist.
Jollile meeldis ka hulkuda.
ta oli alailma jooksus.
meie teed ristusidki kusagil põllu- või metsaservas.
et ta peremees mu õpetaja on, kuulsin hiljem.
Jo oli fantastiline elukas!
ta meeldis kõigile lastele.
ainult et suured inimesed suhtusid temasse kuidagi...
arusaamatult.
meid aeti suurte majade juurest minema :-(
Jo olevat liiga suur (???)
kui ta endale koju külla viisin
(lapsed ju peaksid vanematele oma sõpru tutvustama?),
sulgus ema kööki.
avas ukse vaid nii palju,
et sealt hääl läbi mahtus
ja soovitas mul Jo õue tagasi viia.
nii kolasimegi kahekesi, inimestest eemal.
Jo oli tõeline vetelpäästekoer.
koolitatud, muuseas.
kord veebruarikuus tulime kahekesi üle silla.
sillal vedeles tikutops.
saatsin selle jalahoobiga vette.
mingi mõttealge tekkis siis, kui mul silme eest mustaks läks.
ei minestanud ma midagi,
suur must Jolli hüppas mu näo eest läbi,
otse üle silla käsipuu.
tikutopsi päästma.
nagu ma ütlesin, oli ta vetelpäästekoer.
edasi viisin päästetöid läbi ma ise.
jõe kaldad olid nimelt jääs
ja Jollyl ei õnnestunud kuidagi jääle ronida.
nii ma siis sikutasin teda.
ilmselt aitas koerte jumal tagant lükata,
sest endast kaks korda raskema koera ma kaldale sain.
tikutops sai ka päästetud.
aga kopli killer tappis rohkem inimesi!
mis kasu on ETV pressiesindaja vabandustest,
kui ETV juhatuse esimees toimunut õigustab?
rumal ülemus on pressiesindajale nuhtluseks (vanasõna).
isegi juhatuse esimehel võiks nii palju ajusid olla,
et ta teaks, millal mida rääkida.
hr. Ruusaar
väidab,
et mujal tehakse seda ja teist ja koledamaidki asju.
tehakse jah. mis siis?
see, et "kusagil mujal" mingi sadismus aktsepteeritav on,
ei anna normaalsele inimesele õigustust
samasugune olla.
mingi isiklik moraal või asi võiks inimesel siiski olla,
et ta ei õigustaks kellegi sigadusi väidetega
"aga xxx tegi ka nii ja hoopis rohkem!"
maailmas toimub igasuguseid asju,
see ei anna ometi moraalset õigust
ise loomastuda.
hr. Ruussaare (ennast) õigustav jutt
loomakaitsjate saamatusest
hulkuvate loomade tänavalt kaotamise kohta
on täielik demagoogia.
mis see asjasse puutub?
et siis võib ka elusaid kalu lõikuda?
kui muud ei ole eneseõigustuseks öelda,
käratatakse vastasele
"vaata, milline sa välja näed!"
"juba su vanaonu poeg oli joodik!"
ja muud sellist.
sorri, aga sellisel tasemel jutt
on lihtsalt lapsik.
(tegelikult arvan veelgi halvemini,
aga täpsemalt väljendades
läheksin vastuollu feministidega.)
ps.
seatapmisest.
vaevalt et Ruussaar isegi sooviks süüa liha,
millesse veri on sisse jäänud.
vere väljalaskmine on vajalik.
veri kogutakse kokku ja kasutatakse toiduks.
mingit spetsiaalset sadismi siin ei viljeleta.
ja lapsed aetakse seatapu ajaks ka tuppa,
et nad ei näeks.
erinevalt Eesti Televisioonist.
energia jäävuse seaduse jäävusest ja üldse
läksingi siis täna tööle.
väga hirmus ei olnud.
esmaspäeval peab jälle minema.
mulle meeldivad tehnilised alad.
kui mingi asi on mõne vähese mulle teadaoleva
füüsikaseadusega kooskõlas,
võib see asi tõenäoliselt töötada küll.
raamatupidajad ja juristid
ei oska vist uneski sellist õndsust näha,
et mõni seadus kohe on ja püsib.
oleks hull värk ka, kui riigikogu võtaks vastu
"energia jäävuse seaduse muutmise seaduse".
ja kõik füüsikud ja insenerid ja tehnikud
peaksid käima mingitel koolitustel ja seminaridel,
et täpselt teada,
kuidas asjad esimesest jaanuarist käima hakkavad.
selgus, et ma ikka mäletan
ja tean ja oskan üht-teist.
aga midagi olulist oli ununenud kah :-D
esimesel telefonivestlusel kliendiga
pidasin mitu minutit vastu.
kuni ta küsis ootamatu küsimuse:
"palju see maksab?"
???
mul polnud sellist võimalikku küsimust pähegi tulnud.
ma valmistusin, et küsitakse
"kuidas see töötab?"
või et "millal seda saaks saada?"
hale müügiinimene, eksole.
einoh, ma uurisin muidugi välja,
palju maksab.
selline ja natuke teistsugune ka.
hirmpalju asju on vaja välja uurida
ja süsteemi seada.
millal ma niimoodi kogu asjast ülevaate saan.
ja siis veel oma käe järgi toimima...
oli seda nüüd siis vaja.
kas kuskil öövahi kohta ei pakuta?
wifi levialas palun.
identiteedikriis. nagu ikka.
koduperenaine olevat kahtlane sõna.
justkui väheväärtuslik.
oleks ma siis perenaine või miskit.
ma olen puhtast degradeerunud.
tolm. asjad. veel asju.
klotsid. kastekann. kass.
aknad on järjekordselt väikseid käejälgi täis.
ei taha aknaid pesta.
nimetasin aknad ümber plahvatuspinnaks.
(plahvatuspind on justnimelt tavaline aken,
mis peab olema mõnedes ruumides,
et kui seal miskit plahvatab,
siis lahkub aken
ja seinad jms. jäävad terveks.)
plahvatuspindu ei ole mõtet pesta,
nad töötavad niisamagi.
ma parem ei üritaks.
küsida
mis siin plahvatusohtlik on.
rrrrr!
ei anna ma perenaise mõõtu välja, ei anna.
kuduv ja kirjutav lohe.
identiteedikriis.
peab hakkama tööl käima.
justkui see midagi muudaks.
huvitav,
kas maailmas on ka kedagi sellist,
kellele makstakse selle eest,
et ta EI kirjutaks?
verine värk
Eesti Ekspress kirjutab:
Kettkiri ummistas kliinikumi doonoritega...Põhja-Eesti verekeskus ja ka kliinikum tahavad toonitada, et inimesed reageeriksid ainult verekeskuse üleskutsetele. Kuna pärast vere annetamist ei tohi doonor kolme kuu jooksul verd anda, võib selline massüleskutse pikaks ajaks välja lülitada hulga vajalikke vereandjaid...
______________________________________________
kallid doonorid,
ärge palun laske endal ise kodus verd välja
ega viige seda ämbrite-purkidega verekeskusesse!
mida muud võiks sest asjast arvata?
poleks te juba väljalastud verega kohale ilmunud,
oleks verekeskuse inimesed saanud teile ju öelda,
et nad ei vaja praegu nii palju verd,
et tuleksite hoopis näiteks järgmisel kuul.
nad poleks teilt lihtsalt verd võtnud.
tegelikult võinuks verekeskuse ja kliinikumi rahvas
selle ajalehes "toonitamise" juurde siiski
doonoritele paar tänusõna ka lisada.
inimesed hoolisid.
head tahet on niigi väheks jäänud.
nüüd jääb mulje,
justkui oleks tegemist mingi võimuküsimusega.
kas taolise noomiva jutu peale
peaks kellelgi veel tekkima tahtmine doonoriks hakata?
____________________________________________________
osake Ekspressist:
ajakirjaniku tütrele oli tõepoolest haruldase veregrupi verd vaja, kuid mitte nii suurtes kogustes, et kettkirjaga inimesi kohale kutsuda.
Doonoriverest on pidev puudus ja annetused ei läinud raisku. "Õnneks paljud helistasid ja neile öeldi, et verd andma pole vaja tulla," rääkis Selart.
Põhja-Eesti verekeskus ja ka kliinikum tahavad toonitada, et inimesed reageeriksid ainult verekeskuse üleskutsetele. Kuna pärast vere annetamist ei tohi doonor kolme kuu jooksul verd anda, võib selline massüleskutse pikaks ajaks välja lülitada hulga vajalikke vereandjaid.
"See on sama kui kliinikum teataks, et Eesti Ekspressi maja põleb, minge ämbritega vett viima. Olukord väljuks kontrolli alt. Kriisi peab igaüks ikka ise juhtima," ütleb Selart.
* * *
sama sõnum positiivses võtmes:
ajakirjaniku tütrele oli tõepoolest haruldase veregrupi verd vaja.
me mõistame lapsevanemate tundeid
ja soovi oma lapse heaks võimalikult palju ära teha.
kettkiri puudutas väga paljusid inimesi,
kes ruttasid oma verd loovutama.
aitäh, kallid vereloovutajad,
teie hea tahe kippus seekord meie võimalusi ületama,
nii palju verd korraga ei olnud vaja!
teie annetused ei läinud küll raisku,
aga edaspidi oleks verekogumise paremaks toimimiseks hea,
et mõne kettkirja või muu (mitte verekeskuse) üleskutse puhul
helistaksite meile ja küsiksite üle
(või vaataksite meie kodulehelt),
kas Teie verd oleks vaja just täna,
või oleks teie panusest suurem abi
hoopis järgmisel kuul.
tänades,
Teie Verekeskus
* * *
ma siin oma teise eestlase mõtlemisega arvan,
et nii oleks parem olnud.
kingsepast ja liistudest:
kui king jalas haiget teeb,
siis pole viga alati jalas.
mõnikord on liist halb.
knitting power ja blog.tr.ee
kuduvad koduperenaised on jõuks muutumas!
alles üritas mingi kuduvate (kodupere)naiste grupeering
Mustika Keskust üle võtta,
nii et kohalik jaamakorraldaja
pidi rinnaga oma valdusi kaitsma.
nüüd kahtlustab
Andris Tuulelohelennu
blogi kommentaarides,
et kuduvad koduperenaised tahavad internetti hõivata :-)
heh, meid on märgatud!
meelitav, eksole!
head netikorraldajad,
kus te siiani olite?
lennukisse ei lubata juba ammu kudumisvardaid ühes võtta.
kas arvasite, et see niisama on nõnda seatud? ;-)
tegelikult on
blog.tr.ee sellisenagi päris hea koht.
ainuke häda: kui tahad mõnd oma postitust pisut muuta,
lükkab sealne süsteem su postituse jälle uuena üles.
see tekitab ebamugavustunde.
näib, nagu üritaksin oma postitust uuesti lehe algusesse saada.
justkui mingi eneseupitamise värk.
ma tahaks võibolla vaid paigutust kohendada,
või mõne lause või lingi lisada,
nüüd aga püüan sedasorti tegevust piirata.
kas seda asja ei saaks kuidagi reguleerida?
tuvastada näiteks postituse pealkirja järgi,
et see juba oli?
_____________________________________
tegelikult peaks seda muret(?)
vist kuskil õigemas kohas kurtma.
ma ei jaksa täna seda õigemat kohta otsida,
jäägu siia.
ebasünnis erootiline vardakeerutus avalikus kohas
Tallinna seltskondlikumad kuduinimesed
käivad mõnikord Mustika keskuses
üheskoos kudumas ja muidu suhtlemas.
selline seltsielu vorm või nii.
ja mida mina
näen:
nemad olid seal oma kudumisega nii hoogu läinud,
et Falcki turvanaine oli sunnitud paluma neil
ebasünnis tegevus lõpetada.
kahjuks pole teada, mida ebasündsat need
kuduvad naised seal korraldasid.
kas loopisid riideid seljast
ja püüdsid laual kankaani tantsida,
või tabas
kõrgeltarenenud moraali- ja sündsustundega
turvatöötaja valvas silm neid keerdsilmuseid kudumas.
mis on muidugimõista patt.
ega ma ässitaja ei ole,
aga põhimõtte pärast
peaks end ka järgmisel korral kohale vedama.
kui kusagil istuda ei lubata,
ma suudan kõndides ka kududa.
PS.
topless-kudumisega ei ühine.
edit:
siin on täpsemalt kirjas
vanarauaklubi tegutseb jälle
parem üks vana kui kaks uut...
eksole.
ega kellelgi kusagil aia ääres
ei seisa üht
esimese põlvkonna Ford Probet?
see peaks siis midagi sarnast olema
(netist lingitud pilt).
värv pole oluline.
vaja oleks esimese põlvkonna Probele
* laepolstrit (katuseluugiga isendile),
* turvavöid koos juurdekuuluva rauaga,
* päiksesirme,
* esimesi istmeid ja tagumise istme patja.
see konkreetne elustatav isend
(GT 2,2 Turbo, 1989)
on küll punase sisuga,
aga küll käivad ka muud värvid.
muidugi kui kellelgi just
punast kraami leidub,
kuluks üht-teist veelgi ära.
mingid eriti ebaõnnestunud peaehitusega kodanikud
olid selles autos vist Hatšaturjani "mõõkade tantsu" etendanud.
või oli Richard Käärkäsi
seal mingit akuutset kätevärinat üle elanud.
mida lõikuda andis, oli ka ära lõigutud.
____________________________________________
moraal:
kui teil on vaja veovõlli otsa,
ja peremees pole nõus
oma ärarüüstatud autot osade kaupa müüma,
ärge jumalapärast ostke tervet autot.
te ainult arvate alguses,
et saate lisaks vajalikule jupile
veel mootori (mis on tegelikult Mazda oma)
ja käigukasti, mis ka leiba ei küsi.
pärast selgub,
et peate oma autole ikka seda veovõlli otsa hankima
ja lisaks veel päris mitut asja sellele teisele.
ajad ja kombed
liputaja kaebas pealtvaatajad kohtusse,
kuna nood oma suupruukimisega olid liputajale kannatusi
ja kogunisti
moraalset kahju põhjustanud.
nüüd ei jää pealtvaatajatel muud üle,
kui liputaja omakorda kohtusse kaevata.
näiteks selle eest,
et liputamine polnud piisavalt heal kunstilisel tasemel
ja seeläbi põhjustas pealtvaatajates pettumust
ning hingelisi kannatusi.
____________________________
NB!
kõik tegelased on väljamõeldud
ja kokkusattumused on juhuslikud
ning ei ole seotud reaalse eluga.
bookmarks, november 2006
meeldetuletuseks iseendale.
asjad, mis vajavad uuesti lugemist,
mõtted, mis vajavad selginemiseks aega.
Sekeldaja:
EikultuurIvar Sild:
Hala ja heietus tüütul teemalUrmas:
Jutukad arstid
Punane Hanrahan:
Dekonstruktivism kui protestantlik printsiip?Aabram:
Sitt, kivid ja kartulid
rohelised küsimused
mõnel päeval oli ikka eriti jama ilm.
tugev tuul ja lörts. külm ja märg.
vaja on riideid, mis ihu kuiva hoiaks.
mis on rohelisem:
kas kanda naturaalsest nahast riideid,
või mingist spetsiaaltöötlusega kangast?
ma ei tea, millise looma nahast on tehtud mu tagi ja nahkpüksid.
hunt ja rebane need vist ikka ei olnud.
vast mõni rohusööja või siga.
loodetavasti läks ka selle looma nahaalune osa inimeste söögilauale.
(rebaseid-naaritsaid ja muid selliseid loomi,
keda on tapetud vaid nende naha kasutamiseks,
ma ei kanna.)
millest tehakse neid ilmakindlaid kangaid?
millega neid töödeldakse?
ma kahtlustan, et selle taga on nafta.
mis on siis rohelisem,
kas tappa loom, süüa ta liha ja kanda ta nahka,
või riietuda naftasse?
loomad on ju taastuv ressurss?
teine nüanss:
mu nahkriiete korrashoiuks
kulub tunduvalt vähem vett ja keemiat
kui kangast õmmeldud rõivastele kuluks.
triikrauda ei tarbi nemad kohe üldse.
kas kokkuhoitud nafta, põlevkivi, puhas vesi ja pesuained
vähendavad looma tapmise süüd?
liha söömisest ei saa ma loobuda.
vähemalt mitte meie kliimavööndis.
st. loom tuleks tappa nagunii...
kas nahkrõivaste kandmine on natukenegi roheline
või pole ta seda mitte?
* * *
roheline on kanda naturaalsest materjalist rõivaid,
puuvill, vill, lina...
et siis ei kuluks rõivaste tootmiseks naftat...
aga neid rõivaid peab tihti triikima.
(ühiskond ei aktsepteeri väga triikimata olekut.)
triikimine pole kohe üldse roheline ettevõtmine.
kuni me ei kasuta puupliidi sütega töötavat pressrauda.
mis on siis rohelisem:
kulutada kord ports naftat vajaliku vähekortsuva kanga tootmiseks
või kulutada igal selle rõiva triikimisel kuhjake põlevkivi
ja saastada keskkonda...
jajah, ihusõbralikum on kanda naturaalseid materjale.
aga kui see ihusõbralikkus kõrvale jätta?
kas me mõnikord ei kuluta oma roheliste eelistustega
hoopis rohkem taastumatuid ressursse
kui mitteroheline olles?
...
mõeldes
Epu esitatud küsimustele...
jälle pahasti
mõned päevad tagasi oli uudis,
et Pärnu Uue Kunsti Muuseumis sündis beebi.
emal-lapsel kõik hästi,
palju õnne perele!
aga see ei tundu enam üldse tore,
et sünnituse vastu võtnud kiirabibrigaadi õde Marika Puusild
SL Õhtulehe ajakirjanikule lahkesti
sünnituse käigu kohta
infot jagab.
mida on mingil kiirabiõel asja seletada,
kuidas sünnitajale lahklihalõige tehti?
patsiendi tervise kohta käivaid andmeid
ei peaks nagu kolmandatele isikutelegi avaldama,
ammugi siis veel ajakirjanduse abil tervele vabariigile...
või küsiti sünnitajalt selleks eelnevalt nõusolek?
ja tema oligi kohe lahkesti nõus?
ma kujutan ette küll,
kui adekvaatne võib olla
üks värskelt sünnitanud naine.
eriti, kui ta nii ekstreemsetes oludes sünnitas.
nii et isegi kui ta oli nõus,
et kiirabiõde tema kohta meditsiinilist infot jagab,
ei peaks seda nõusolekut väga tõsiselt võtma.
________________________________________
pagana jama ikka küll.
nüüd tuleb kiirabi kutsudes veel sellega ka arvestada,
et kui keegi sealt brigaadist
tahab "kangelasena" ajalehte sattuda,
siis saab kenasti küsiv ajakirjanik temalt
sinu tervisliku seisukorra
ja läbi viidud manipulatsioonide kohta kogu info.
kommenteerimisest (sisevaatlus)
Marta kirjutas mõtiskluse blogimisest ja sellega kaasnevast.
pikem jutt, kogun mõtteid ja loen veel.
kommenteerimisest...
killuke Martalt:
...lugu ei lõppe mitte minu viimase punktiga vaid sinu viimase kommentaari viimase punktiga… lugu jätkub lugedes, kaasa elades… lugu elab dialoogis...
tõepoolest, kommentaarid on olulised.
peaksin vist julgemalt kommenteerima,
olen senini küllalt tagasihoidlik olnud.
eks sellega on nagu on.
keeruline värk.
loen päris paljusid blogisid,
aga mõnes pelgan kommenteerida.
mõnikord ütlen midagi,
natukene, aga enamasti mitte.
kirjutad kommentaari ja mõtled.
kulub tund ja kommentaar on noore artikli mõõdus.
siis kustutad ära need laused, mis ei tundu enam nii olulised.
siis veel need, mida võidaks valesti mõista.
lõpuks jääb järgi kaks lauset.
kuna sa ei suuda otsustada,
kumb neist eespool peaks olema,
kustutad mõlemad.
tühja kommentaari ei saa vist saata.
pealegi tunduks see äärmiselt
mittemidagiütlev ja sisutühi.
ja "olin siin, mulle meeldis!"
oleks ka kuidagi veider.
tõesti keeruline värk!
mõned blogid on sellised,
mida küll hoolega loen ja mis mõtlemisainet annavad,
aga midagi asjalikku lisada ma veel ei oska.
pall käib mul suuresti üle pea.
mul on arenguruumi :-)
üks blogi on minu jaoks kui portselan,
ma pigem ei puutu,
või kui, siis väga ettevaatlikult.
nagu Erimtaažis, vaatad ja naudid, aga ei näpi.
ilusad asjad tunduvad haprad...
siis on üks blogi,
mis mulle hirmsasti meeldib.
naljakas, et üks äärmiselt negatiivne blogi
saab nii nauditav olla.
see on ühe väikse mõõkhambulise sapipuraviku blogi,
ma parem ei kommenteeri :-)
mul on õhuke nahk.
ja veel üks,
aval. hing ja vaim. kaunis inimene.
ta tundub nii habras,
et ei tohiks vist pealegi hingata.
ilus nagu härmatis.
ma ei kommenteeri.
ma isegi ei viita talle,
sest ma ei tea, kas ta seda sooviks.
päris mitu põhjust
mitte kommenteerida.
või sobiks siiski
jätta lihtsalt sõnumeid
"mulle väga meeldib su blogi!"
et ta teaks...
?
talviselt valge
lamav kass altvaates.
tegelikult on nii,
et kui sina, elukas,
minu kuduasjad skänneri pealt maha nügid
ja ise sinna magama heidad,
ega mina ka ei pühitse.
skänner tööle!
millegipärast ei taha ta printeri peal magada.
muidu oleks talle midagi asjalikku peale printinud.
põnnijutt
põnn sikutab pükse jalga.
täitsa ise.
saab hakkama küll,
aga mõlemad jalad satuvad ühte säärde.
põnn põrnitseb tühjalt ripnevat säärt.
katsub käega ka- säär on täitsa tühi!
põnni suunurgad vajuvad allapoole,
siis järgneb südantlõhestav kisa:
"mu jalg on kadunud!"
kudujuttu: leiutasin!
...ilmselt jalgratta.
nagu alati.
selliseid kahandusi kududes
on parempidi viltu kahandades
silmad vasakul vardal nii,
et pista aga varras läbi
ja koo nemad kokku.
vasakpidi viltu kahandusel
tuleb hakata silmi ringi tõstma,
muidu jäävad keerdsilmused
(mis on patt).
(kogu jutt siis õigete võtetega kudumisest.)
igasugune ringitõstmine on tüütu sebimine.
mida tuleks võimalusel vältida.
(optimaator hoiab kaloreid kokku.)
avastus:
kui need silmad,
mis järgmisel edasireal
vasakule viltu kokku kududa tuleb,
kududa tagasireal selle "vale vasakpidisega",
jäävad silmad vardale nii,
et saab nad edasireal ilma mingi ringitõstmiseta
õigesti kokku kududa.
vot.
ise olen rahul :-D
esiteks käib see vale vasakpidine mul nagunii tunduvalt kiiremini,
teiseks jääb ära silmade ringitõstmisele kuluv aeg,
kokkuvõtteks saab kiiremini kootud.
ja vähemate liigutustega.
_____________________________
kui sellest jutust nüüd midagi aru ei saada,
paluge näiteks Elsal tõlkida :)
mina andsin oma parima!
kudujuttu: keerdsilmustest
Kullaketrajate foorumis
räägiti keerdsilmustest.
valus teema.
ma aimasin juba ammu, et miski on mu kudumisvõtete juures valesti.
ohutum tundus seda teemat ignoreerida,
seda enam, et tulemus jäi ju õige.
valesti on mul vist õige mitu asja, aga kuna ma nagunii ei tea,
kuidas õigesti kududa, siis pole ma asjasse ka eriliselt süvenenud.
vaatad koepilti ja mõnikord libistad pilgu tingmärgi kirjeldusest üle,
saab nagu hakkama küll. ma ju näen, kuidas kude välja peab nägema.
ausalt öeldes on mul täiesti ükskõik,
kuidaspidi need parempidised silmad vardal on.
kas silmuse parem pool on vardast ees- või tagapool.
edasi-tagasi kududes on vist ühtpidi,
ringselt kududes teistpidi.
ma isegi ei tea täpselt :-D
koon seda, mis on ja nii, et õige jääks.
siin ta on,
minu armas valevõte.
jama ongi vaid vasakpidistega:
ringselt kududes tulevad vasakpidiste peale
vasakpidiseid kududes keerdsilmad.
näiteks soonikut kududes.
selle vältimiseks on mul järgmine valevõte-
koon samamoodi vale võttega, aga läbi silmuse tagumise külje.
pisut häiriv on,
seetõttu olen ringselt kudumiseks koekirja valides jälginud,
et üle mõistuse palju vasakpidiseid silmi ei oleks.
nüüd võtsin end kokku (keskele)
ja õppisin selle õige vasakpidise ära.
vot selle.
ving-ving.
ega ta mulle ei meeldi,
koormab randmeid
ja on üldse jama.
(võibolla on alguse asi)
vale võttega on tunduvalt vähem liigutamist.
aga noh, mõnes kohas on mul seda õiget võtet vaja.
kogemus:
millegi sellise õppimiseks
on Addi kõige libedamad vardad
ja peenike, harva korrutusega ning
neljast niidist koosnev lõng
kõige halvem valik.
ja veel:
kui kirjutada "parempidised ja pahempidised",
siis peab hoolikamalt lugema.
kui kirjutada "parempidised ja vasakpidised",
ei loe ka diagonaalis lugedes valesti.
sellepärast ma nii.
0 Rh - verd vaja
Äkki kellelgi on 0 Rh - verd üle??
Abipalve: Vabandan, et kirjutan oma isiklikust murest, aga isana teisiti ei saa. Nimelt diagnoositi minu tütrel mõned päevad tagasi leukeemia äge vorm ja ta on Tartus ravil. Paraku napib ülekannete tegemiseks üsnagi haruldast 0 Rh negatiivset verd. Kui mõnel teie tuttaval peaks olema selle grupi veri ja ta on nõus seda Tartu Ülikooli Kliinikumi verekeskuses loovutama, oleksime ülimalt tänulikud.
Tõnu Kees 666 2227 tonu.kees@postimees.ee
tegin copy
Krista blogist.
tahaks aidata, aga veri vale ja ma vist ei sobigi doonoriks :-(
--- edit ---
Katre isa
tänab.
loodame parimat ja hoiame pöialt.
optimaator
optimaator on nii paganama laisk,
et iga liigutus tekitab temas kohe optimeerimismõtteid.
optimaator teeb omletti.
võtab muna.
võtab noa.
paneb noaga munale laksu ära.
paneb noa käest ja laseb muna koorest välja.
võtab teise muna.
võtab noa...
ja siis tuleb geniaalne idee:
seda noa võtmist ja lauale panemist on liiga palju!
kui nuga juba kord käes on,
tuleks kõik munad kohe purustada!
veel geniaalsem idee:
milleks lüüa iga muna eraldi?
kui munad restis rivis on,
saab pikema noaga kohe mitu muna korraga katki.
vaja on veel pikemat nuga!
kokkuhoitud aeg kulub munade ja koorte sorteerimisele.
tipust ja pikuti löömisel
kipub munakoor nimelt kildudeks lagunema.
ei poolitu rsk.
need munatootjad võiks munad lapiti karpi panna!
