ematehniku asjatamised

Jolly. teine lugu.

Jolli armatas vist muusikat.
eriti läks talle hinge puhkpillimuusika.

aleviku servas teisel pool jõge oli surnuaed.
kord sattusime sinnakanti kolama väga valel ajal,
surnuaias olid matused.
koos mingi duhhavoi ehk puhkpilliorkestriga.

(need matuseorkestrid tegid alati hästi hirmsat häält.
ilmselt polnud vanasti siis paremaid vahendeid,
et kontrollida, kas kadunuke ikka kindlalt surnud on.
varjusurmas olija oleks kindlasti üles ehmatanud.)

nii see orkester siis tuurid üles võttis,
mispeale Jo põllule lume sisse maha istus
ja kogu nende repertuaari
kohutava baskervillihäälega kaasa laulis.

nuta või palu- koer edasi ei liigu.
istub maas ja ulub.
jääb orkester vait, on Jolly ka vait.
alustab orkester,
hakkab ka tema.


üritasin küll teda püsti sikutada,
aga mida sa siin sikutad,
kui koer on liiga suur.

minul oli paras hirm nahavahel:
äkki tulevad sealt matustelt inimesed
ja me saame riielda :-(


ütle seda lapse aru:
äkki jah tulevad,
südatalvel, üle jäätumata jõe
ja põlvekõrguses lumes põllu.
siis ma ei osanud ette kujutada,
et enamus inimesi ei taha
riielda kellegagi,
kelle kõrval seisab liiga suur koer.

kirjutas ematehnik @ 21:14