Jolly. esimene lugu
mu lapsepõlve suurim sõberoli njuufa Jolly.
ta oli mu vene keele õpetaja koer.
õpetajal oli ilmselt muudki teha,
kui mööda alevikutaguseid hulkuda.
mina eelistasin teiste laste seltskonnale
raamatuid või omaette hulkumist.
Jollile meeldis ka hulkuda.
ta oli alailma jooksus.
meie teed ristusidki kusagil põllu- või metsaservas.
et ta peremees mu õpetaja on, kuulsin hiljem.
Jo oli fantastiline elukas!
ta meeldis kõigile lastele.
ainult et suured inimesed suhtusid temasse kuidagi...
arusaamatult.
meid aeti suurte majade juurest minema :-(
Jo olevat liiga suur (???)
kui ta endale koju külla viisin
(lapsed ju peaksid vanematele oma sõpru tutvustama?),
sulgus ema kööki.
avas ukse vaid nii palju,
et sealt hääl läbi mahtus
ja soovitas mul Jo õue tagasi viia.
nii kolasimegi kahekesi, inimestest eemal.
Jo oli tõeline vetelpäästekoer.
koolitatud, muuseas.
kord veebruarikuus tulime kahekesi üle silla.
sillal vedeles tikutops.
saatsin selle jalahoobiga vette.
mingi mõttealge tekkis siis, kui mul silme eest mustaks läks.
ei minestanud ma midagi,
suur must Jolli hüppas mu näo eest läbi,
otse üle silla käsipuu.
tikutopsi päästma.
nagu ma ütlesin, oli ta vetelpäästekoer.
edasi viisin päästetöid läbi ma ise.
jõe kaldad olid nimelt jääs
ja Jollyl ei õnnestunud kuidagi jääle ronida.
nii ma siis sikutasin teda.
ilmselt aitas koerte jumal tagant lükata,
sest endast kaks korda raskema koera ma kaldale sain.
tikutops sai ka päästetud.
kirjutas ematehnik @ 00:31
2 lisas:
Meiekandis jalutas aastaid meiega kaasa üks njuufa koos peremehega. Sellest suvest alates pole ma neid enam näinud, kahtlustan halvimat. Koera käpad olid haiged juba pikka aega ning tal oli raske kõndida. Aga ta nii väga tahtis ja shotikplikad meeldisid talle ka:). Omanik rääkis, et ta sai oma jalutuskäikudel sageli sõimata - "mida te kolate siin oma koeraga keset alevit! Minu koer haugub ja ma ei saa puhkepäeval magada." Njuufa ei haukunud kunagi, vana flegma ja mõnus mõmm. Peremees kah maainimese kohta väga hooliv ja vastutustundlik. Käis vana koeraga regulaarselt veterinaari juures ja jalutas iga ilmaga. Pühapäeviti pani koera autosse ja viis mere äärde ujuma. Tore oli neid koos vaadata ja mulle njuufad on alati meeldinud.
Nii umbes kaheksateist aastat tagasi, kui ma maal elasin, oli meie külas ilus suur njuufa, ülisõbralik. Väga ta ei hulkunud, aga vahel võttis ette pikemaid ringe ja käis naaberkülas. Kuni seal elav jahimees ta maha lasi. Sest jahimehe koerad ei sallinud njuufat. Jahimees ise ka ei sallinud, oli enne juba paar korda ähvardanud, et laseb koera maha.
Kahe küla muu rahvas leinas koera tükk aega. Ja vihkas jahimeest.
Politseisse ei kaevatud, karistuseks piisas jahimehe põlgamisest.
Postita kommentaar
<< Home