nahkHIIRe lugu
ühe peategelase lahkel loal veel üks lugu:maal oli meil korstnajala ja truubi vahel mingi vahe.
tehnoloogiline, see pidigi seal olema.
viis mittekuhugi.
ükskord tuli sealt vahest tuppa nahkhiir.
lendas tuppa.
öösel loomulikult,
nahkhiired käivadki lendamas öösiti.
isegi kui nad päeva kusagil pimedas veedavad.
teate ju küll, mõned kellad on sellised,
saavad kuskilt saksamaalt raadiosignaali.
vot need nahkhiired ka samamoodi,
saksamaalt, signaaliga.
ühesõnaga toas tema oli,
viiksus koleda häälega,
nagu mõni vaenlase radist.
ema on vist kerge unega,
igatahes ärkas ta selle hääle peale üles.
pime.
ja keegi huilgab.
ema ronis voodist välja,
et kontroll territooriumi üle taastada
ja vaenlase radistid minema kihutada.
kui see häälitseja oma õrnade sametiste tiibadega
ema nägu riivas
(ema kirjeldas seda küll pisut teiste sõnadega,
ta rääkis miskist kaltsust,
kas just märjast, aga vastikust küll),
oli tal pilt selge:
nahkhiir.
nahkHIIR!
H I I R
!!!
emale meenus, et ta kardab hiiri.
noh, ta ronis siis laua peale püsti,
hiirte puhul on tavaliselt sellest abi.
aga see oli lendav hiir.
ja lendaski ta pigem just kõrgemal.
eriti laua kohal.
ema relvastus põrandaharjaga
ja ronis lauale tagasi,
aga hiirt tabada tal ei õnnestunud.
kaua sa vaeseke jõuad harjaga vehkida,
magama heita ka ei julge-
ikkagi hiir toas.
nahkhiir on vist looduskaitse all,
tea, kas teda tohibki harjaga...
ema lasi kassi tuppa,
lõppegu see rünnak siis looduslikult.
paraku suutis ta kohale meelitada
kohalikest kaslastest kõige juhmima kõutsi.
see ei märganud pärishiirigi püüda,
saati siis veel mingit sellist aviaatorit.
nahkhiir siiski solvus ja kapituleerus,
st. läks koos oma radistivarustusega
sinna, kust ta tuli-
korstnajala taha.
ilmselt see pragu siiski viis kuhugi,
sest ei enne ega pärast pole seal nahkhiiri olnud.
korsnajala ja truubi vahe ehitati peale seda
mingitel hämaratel põhjustel kinni.
kirjutas ematehnik @ 22:42
4 lisas:
Hiired solvuvad, kui neid rünnata proovitakse ja mõnikord juhtubki nii, et nad ei tule enam tagasi.
Meie koju tuli eelmisel sügisel tilluke hiir ja panime talle liimilõksu. Õhtul kostis köögist kolinat ja kui kohale jõudsime, oli lõks asukohta muutnud ja hiir lahkunud (ilma lõksuta). Ta ei tulnud enam kunagi tagasi.
Me ostsime uue, tavalise vedrulõksu, sest me ei teadnud siis, et hiir enam tagasi ei tule.
Sel aastal saabus jällegi hiir. Kaevasime siis hiirelõksu kapist välja ja panime vinna. Öösel kadus lõksust juust, hääletult. Peale lõksu täiustamist viilimise teel panime sinna uue juustu. See juust sinna lõksu jäigi ja hiirt me enam kohanud pole. Ilmselt solvus, et ilma eluga riskimata ta seda juustu ei saa. Või ei maitsenud see juust talle nagunii ja solvus, et me midagi paremat ei paku.
Millest me järeldasime, et New Yorgis on intelligentsed hiired.
Ka nahkhiirest (asjaosalise lahkel loal).
Kolleeg rääkis, kuidas ta ka teismelisena oli elanud Tartus. Suveööl lendas akna kaudu tuppa nahkhiir ja puges tema vanemate voodi alla. Ema ärkas üles (keegi krabistab), tahtis isa appi kutsuda, too aga magas päevatööst väsinult õiglast und. Pidi emake siis ise "aviaatoriga" tegelema. Peletas harjavarrega hiire voodi alt minema, vehkis mis jube, aga hiir välja ei lennanud. Kutsus tütre (s.t mu kolleegi siis) appi. Et prooviks ikka loomakese aknast välja saada. Tütar pidi seisma ukse peal, et tiivuline teise tuppa ei laperdaks. Pärast mõningast tagaajamist jõudis nahkhiir ukseni ja klammerdus tütrele pähe. Neiu röökis nagu ratta peal (teadagi, pime öö, unine ka veel). Samal ajal juhtus majast mööduma veel kamp pidulisi, kes akna taga passima jäid - huvitav ju, kui majas käib mingi melu ja keegi röögib ka veel. Lõpuks õnnestus loom siiski majast välja saada. Aga "helge" mälestus temast jäi.
Elukaaslane rääkis, kuidas vend oli läinud maal puid tooma. Keldrisse. (Miks nad kartulikeldris puid hoidsid, seda ma ei tea. Nüüd on seal moosid nagu kord ja kohus.) Ladunud riidast hoolega puid sülle, kui keegi äkki sõrmest kinni võttis ja hästi kõvasti hammustas. Veriseks ja puha. Magav nahkhiir. Kes ei hammustaks, kui une pealt voodi ära tahetakse kütta ...
Lõppu oleks paslik öelda, et "see arm on vennal sõrme peal senimaani näha", aga ei ole vist.
väga hea lugu. ja väga vapper ema, ma kardan ka hiiri (ma tean küll, et ma olen suurem ja tõenäoliselt kardavad hiired mind rohkem, aga see lihtsalt on nii) ja mina oleks pigem valjult unnates sealt ruumist lahkunud.
Postita kommentaar
<< Home