lapsepõlve mõjud
mõni meil siin on pirtsakas.ei söö vist seda kartulit ka,
mis porgandiga kõrvuti pottides keenud on.
või kapsa või kaalikaga.
ta ei söö kuumutatud juurikaid.
toorelt sööks.
kui oleks riivitud.
mina peaks riivima.
ta ütleb, et ei söö kuumutatud juurikaid sellepärast,
et talle lapsena poolvägisi
piima-juurviljasuppi söödeti.
seda suppi ma mäletan küll.
see on vist paljudele kustumatuid mälestusi tekitanud.
aga nii rumal nüüd ka ei saa olla,
et seepärast enam juurikaid ei söö.
supi tegi jubedaks ju hoopis piim.
ma ei mäleta enam,
kas sellele supile piimanahk ka peale tuli.
misiganes,
peale seda suppi
(või lausa korduvat suppi)
ei peaks enam piima tahtma.
nagu näiteks mina.
häda polnud ju juurikates.
nii teengi nüüd mõnda sööki eraldi kottides.
kottides jah,
neis küpsetuskottides.
ühte panin liha ja sibulat ja kartuleid
(sibul on ju maitseaine!)
teise ladusin mõnuga kaalikat ja porgandit juurde.
head asjad need küpsetuskotid.
kirjutas ematehnik @ 21:49
2 lisas:
juurvilja-piimasupp on nii hea! meie emmega armastame seda siiani. ja juurikad igasugusel moel on njammid. kuigi kui valida, siis just riivitud versioonist ütleks ära. niisama toorelt närida sobib küll...
Kusjuures mul on sama asi, ei s88 keedetud juurikaid, v.a. siis kui on h2sti peenesatud ja juurikamaitse on nt hiina kastmesse uputatud. Koos keetmise vastu mul pole kyll midagi, iga juurik s2ilitab ikkagi oma maitse ka ja pole hullu kui porgand kartuliga k6rvuti on sattunud. Ise kahtlustan ka selles keedujuurikavastalisuses miskit lapsep6lvetraumat.
Postita kommentaar
<< Home