ebapedagoogiline
eks lastel tuleb jah neid
jagelemisi ette.
no kesse jõuab kõikseaeg neid lepitada.
ega mul siin mingi rahva-rahukohtu filiaal ei ole.
kauavõib, maütlen!
ühel õnnetul korral,
kui lärm jälle liiga suureks paisus
ja mul seepeale katus nihkuma hakkas,
käratasin poistele:
"mida te karjute siin?
käsi ei ole või?
minge trepikotta ja klaarige oma asjad ära!
ja võitja koristab vere!"
nii totakat reaktsiooni
ei osanud nad oodata.
selge ju,
et ma polnud emana absoluutselt
oma ülesannete kõrgusel.
(krt, kas ema peab olema
mingi seotud silmadega õigusejumalanna?
nende õigusejumalanna pidanuks küll padukurt olema!)
ühesõnaga olid mõlemad üksjagu jahmunud
ja taandusid itsitades tahatuppa,
et arutleda teemal
"midasorti jama siis nüüd lahti on
ja kas see võib midagi halba tähendada?"
igatahes olin ma oma rahvakohtuniku ametist
korrapealt taandatud,
minu peale ei saanud enam kindel olla.
mis oli muidugi hea.
eks mu meetodid ei sobinud neile:
üks kartis verd.
ja teine tegi näo, et ei karda.
koristada ei taht kumbki.
eriti veel verd.
jäta või hädaga jagelemata.
nüüd aastaid hiljem paneb imestama,
olime vaesed nagu kirikurotid,
mispagana asju neil küll jagada oli?
Sildid: elust meeste ühikas
häbiväärne situatsioon äratuskellaga
kunagi ammu,
kui mu esimene põnn veel titt oli,
olin kange kärutaja.
no internetti polnud siis veel välja mõeldud
(tegelt midagi vist oli kah,
aga väga defitsiitne,
keegi ei osanud tahtagi)
ja kuidagi pidi oma aega sisustama.
niisiis titt vankrisse ja kolama.
miskipärast polnud mul parajasti käekella.
muidu mul ikka oli,
aga siis polnud.
titega oli see jama,
et pidi õigeks ajaks koju jõudma,
et talle süüa anda.
tollal sõid lapsed ju kella järgi.
probleemi lahenduseks sobis suurepäraselt
üks "reisikell".
oli selline äratuskell,
mis kuidagi karbikeseks kokku voldistus.
plastikust karbikeseks.
panin siis kella sellise ajavaruga helisema,
et peale helinat jõuaks koju kapata.
suskasin kella lapsele vankrisse
ja teele!
kell muidugi helises õigeaegselt.
"helises" ei kirjelda seda häält kuigi täpselt.
tirises.
ei, plärises.
ilmselt oli see tirina-värk
karbikese tõttu
üle dimensioneeritud.
noh et ikka kostaks.
kostis,
kõvasti ja kaugele kostis!
muidugi plärises see parimal võimalikul hetkel:
just siis, kui ma ületasin mingit ristmikku,
mis oli ilmselt arvestatud
liikumispuudega inimeste ellimineerimiseks.
noh et kui sa oled lombakas
või muidu ei jaksa kiiresti sibada,
siis sa sealt üle ei jõua.
ja jääd autodele jalgu.
või alla.
ma tahtsin küll seda kella vait panna.
aga selleks oleks ma pidanud vankriga seisma jääma,
koukima lahti vankrikatte,
urgitsema välja kella,
voltima lahti kella karbi
ja siis vist vajutama kuhugi.
aga ma ei julgend seisma jääda.
mul oli nende veeteekaa normidega niigi kehvasti,
vaatasin, kuidas eluga üle ristmiku saan.
ületasin ristmiku nagu mingi pimedate valgusfoor.
kõndiv pimedate valgusfoor.
mina näost punane
(nagu foor),
kell muudkui pläriseb ja pläriseb.
pidi sel elajaskellal vast pikk vedru olema!
rahvas vaatas ikka väga veidra pilguga.
õnneks olnud seal seda päris pimedate foori,
muidu oleks minu järel vist
grupp pimedaid seltsimehi
kollektiivse suitsiidi sooritanud.
tiriseb juu,
järelikult tohib minna!
edaspidi olin targem:
kella enam helisema ei pannud.
lihtsalt vaatasin teist tihemini.
aga laps sai sellise karastuse,
et magab igas asendis ja igal pinnasel
ja mingi äratuskell
tema und nüüd küll ei sega.
Sildid: asjad, elu
hr. Sõerd, olge te tuhandest tänatud!
... nende värvipliiatsite eest,
mis isatehniku käe läbi
meie põnnini jõudsid.
ma kindlasti väga hindan
Teie hoolimist ja nii.
aga mul on nüüd üks väike palve ka:
ehk tulete ja "kiljutate" nüüd
koos minu põnniga.
(temast kasvab muuseas tulevane valija.)
mina enam ei jaksa "kiljutada".
paberit ei pea Te kaasa tooma,
meil siin on.
vana faksi termopaber.
mis esialgu oli rullis.
ja nüüd enam mitte.
see-eest on tuba dekoreeritud.
valgete vabakujuliste pabervanikutega.
aastapäeva puhul.
jajah, mõnekümne meetriga
võib imet teha!
ja palun valimisnänni hulka arvata
ka igatsugu puhastusvahendeid.
millega Teie poolt saadetud pliiatsite abil
signeeritud elamise
jälle puhtaks saaks.
või pisut värvivaesemaks.
PS.
pliiatsid oleks võinud pisut jämedamad olla.
sellised,
mis EI MAHU
kraanikausi äravooluava ees oleva
sõela aukudest läbi.
aga muidu-
ilusat jätkuvat vabariigi aastapäeva kõigile!
järgmise aastapäeva loodan veeta seevaldis.
saaks pisut rahu ja vaikust...
Sildid: põnn
loominguline (kudu)kriis. nutt ja hala.
mul on loominguline kriis.
kudukriis.
ja ports poolikuid asju.
roheline ühe varrukaga kampsun.
kes kannaks ühe varrukaga kampsunit?
tegelt mingi jaki all ei paistaks välja,
et aint üks varrukas...
teise varruka kudumine
ei tõmba mind kohe üldse.
siis on mul üks ühe varrukaga nabapluus.
mõtlesin, et teen varrukad valmis
ja siis koon ülejäänud lõnga sinna
nabast-allapoole-piirkonda.
selle ainus varrukas
ei meeldi mulle.
peaks varruka üles harutama.
("varruka harr
utama"
kõlab paremini.)
ja veel on mul kaks sokki ja põlvik.
üks sokk on punane.
teine on roheline.
ei ole ma püstihull,
põlvik on ka punane.
samasugune, nagu see punane sokk.
see sokk ongi pooleli teine põlvik.
a rohelise sokiga on jama.
kudusin juba pool säärt ka valmis
ja nüüd leidsin ikkagi,
et labaosa on liiga pikk.
(alustasin sokininast,
et siis saab kõik lõnga ära kulutada.)
peaks ta üles harutama.
ei raatsi ära ka kinkida,
liiga ilus roheline.
mul ju kevade-ootamise-sokke vaja.
põlvikute kudumine läheb vaevaliselt.
ma ei saand siiani arugi,
et mul nii pikad sääred on!
ja veel on üks punane särk pooleli.
ja alustatud roosa.
ja miskit veel...
ohmaitaha mitte mõeldagi!
ja hunnik lõnga.
ja ideid.
ja vardaid peab hakkama varsti juurde ostma.
et maisaa ju midagi kududa,
kui mu vardad kõik
mingite poolikute asjade sees kinni on!
Sildid: kudujuttu
Delfi õhutab rahvustevahelist vaenu
pronkssõduri juures toimus täna lööming.
delfi.ee kajastab sündmust:
rus.delfi kajastab ka:
olenemata sellest,
kuidas asi tegelikult oli,
õhutavad mõlemad oma lugejaid sõnumiga
"meie omi pekstakse!"
kas Delfi püüab
uusi kokkupõrkeid provotseerida?
kellele Delfi õigupoolest kuulub,
milliste jõudude teenistuses see portaal on?
rosinad võiksid olla ühes saia otsas koos
lugesin.olen ka mõelnud,
et blog.tr.ee haarab
"kõik eesti blogid".
ja et ma ei taha lugeda kõiki.
ei jõua.
ja kõik pole ka huvitavad.
enamasti loen oma bloglinesis märgituid.
aga kui tekib mõni uus ja huvitav blogi
või on mul mõni ammu olemasolevatest
kahe silma vahele jäänud...
et siis ma ju ei saagi teada,
et kusagil veel midagi head on.
oma blogilisti lingid korjasin
just mulle meeldinud blogidest.
blogrollid ja muud viited.
meeldivatele inimestele meeldivad enamasti
meeldivad inimesed.
tegelikult oleks hea midagi sellist,
nagu blog.tr.ee on.
aga et see hõlmaks just neid blogisid,
mida ma loen.
või lugema peaks.
et listi saaks kirja see,
keda keegi listi liikmetest on pidanud tarvilikuks lisada.
ma arvan, et usaldan oma lemmikute maitset küll.
siis ma saaks uutest tegijatest õigeaegselt teada.
ja ei peaks head uut lugemist otsides
lappama lehtede kaupa
"tegelikult pole mul sulle midagi öelda"-blogisid.
(justkui mul endal oleks. irw.
aga mõnedel/paljudel ju on.)
selline mõte.
toores.
võibolla täitsa kõlbmatu.
aga mulle vist meeldiks,
kui nii oleks.
kollektiivne bloglines.
hmm,
kui tõenäoline on,
et kuna kõik tunnevad kõiki,
siis lõpuks on selles listis ikka
"kõik eesti blogid"?
Sildid: mõtted
ma nägin sind täna!
ma vist nägin sind täna,
poole kuue paiku,
nurgapealses poes.
kassasabas.
maksid kaardiga.
sul on ilusad väiksed käed.
kummaline tunne.
tõenäoliselt pole ma sind kunagi näinud.
võibolla see polnudki sina.
nomaitea,
ega ma nüüd nii veidrik ka ei ole,
et astun ligi
ja küsin,
kas sina oled sina...
et sulle öelda:
mulle hullupööra meeldib,
kuidas sa kirjutad.
ja et su blogi lugemine
on hingele hea.
või midagi sellist.
mismoodi sa lähed
ja ütled
pealtnäha (?)
võõrale inimesele
selliseid asju?
(inimene, keda sa kunagi näinud ei ole,
on ju pealtnäha võõras, eksole.
olgugi, et sa oled teda lugenud nii kaua,
et ta tundub juba täitsa oma.
jajah,
virtuaalmaailma kõrvalnähud...
pealtnäha võõras
võib olla seestnäha oma.)
tegelt oleks tahtnud öelda küll.
aga ma ju ei tea,
kas sulle meeldiks,
kui ma su ära tunnen.
kui see üldse olid sina...
ja ometi ütleb mu sisetunne
(mis on vanaks jäänud ja lobisema hakanud),
et olid sina jah.
kellel see veel võiks olla
sõbra jäljed selja peal...
olid ju sina?
mh?
pealtnägijast
vaatasin siis kah seda pealtnägijat.
saatelõik oli mu meelest normaalselt üles ehitatud,
sõnum tundus vähemalt mulle üheseltmõistetav.
tegelikult polnudki ju vaja mingit eraldi liveshowd
ennast õigustavast ebardist.
jutust piisas täiesti.
tema kehakeel oleks vabalt võinud ka
hoopis teistsugust sõnumit kanda.
(miks muidu need väärkoheldud laste vanemad
kipuvad pedofiili kaitseks
peaaegu et tugigruppi moodustama.
millegagi see ebard ju inimesi mõjutab.)
nii et saade ei kaotanud ilmselt midagi,
et see liveshow ära jäi.
arusaamatuks jäi,
milleks oli vaja rääkida suitsiidikatsest.
pedofiil ise püüab vaatajaga manipuleerida,
norib haletsust:
vaeseke on nii kõhnaks jäänud,
et veenidki enam ei paista.
kahetseb näe,
püüab endalt elu võtta.
ju ta ikka pole tegelikult niiväga mölakas...
miks Kärmas ja Kersna selle suitsiidilõigu saatesse võtsid?
kas manipuleerivad vaatajaga:
las rahvas vahutab delfis,
et vaja pedofiilile teravamaid žilette saata.
või toidupakke, et vaesekese veenid nähtavamale tuleksid.
nojah, ju pealtnägijaile seda vahutamist millekski vaja on.
klikid ja reklaam ja reiting...
näh, ma ise ka ju vahutan :-)
saatelõik ise polnud sugugi nii jama,
kui ma eelneva (reklaami?)lärmi põhjal eeldasin.
pole paha,
sain manipuleeritud :-)
aga lõppsõna kippus demagoogiliseks.
et kui keelatakse räige kurjategija liveshow TV-s,
siis varsti äkki ei lubata näidata
ka valget keskealist ülekaalulist heteroseksuaalset meest.
sama hästi võiks siis ju
meediavabadusele rõhudes
nõuda võimalust meedias esineda
kõigil väärastunud kurjategijail,
sarimõrtsukail ja vägistajail...
sest muidu äkki ei tohi pärast jälle
näidata seda õnnetut
valget keskealist ülekaalulist heteroseksuaalset meest.
miks peab üks
valge keskealine ülekaaluline heteroseksuaalne mees
oma õigusi kaitsma
kurjategijate abiga?
vaene mannetu mehike.
Sildid: urinad
(ajakirjandus)vabadusest ja vastutusest
Pealtnägijal ei lubatud pedofiiliga teleintervjuud teha.
no ütle hullu!
kus on meie ajakirjandusvabadus, eksole!
jätkuvalt ma ei mõista,
miks meedia peab üldse kajastama
selliste tegelaste elu ja tegemisi?
meedia kujundab paljude inimeste väärtushinnanguid.
mingist pedofiilist või politseinikutapjast kõneledes
teeb meedia temast keskmisest tähtsama inimese.
milleks?
et pervert end veel kuulsusesäras mõnusalt saaks tunda?
ja et reitingud tõuseks.
mu meelest oleks õigem,
kui meedia ignoreeriks üldse selliste inimeste olemasolu.
vaikiv hukkamõist kui kasvatusvahend.
kellele on vaja teada, mida üks süüdimõistetud ebard arvab?
peale vabaduse peaks ajakirjanikel ka mingi
vastutustunne
või midagi sellist
olema.
ammugi ei peaks pedofiile promoma avalik-õiguslik televisioon.
promogu pedofiile,
lugupeetud ärimehi =(väidetavaid allilmaliidreid)
ja muud sellist rahvast
erakanalid oma raha eest.
maksumaksja ei pea oma raha eest sellist jama saama.
Sildid: urinad
linnavalitsus südamekujuliseks!
alles see oli,
kui Taavi Rõivas tahtis poolt õismäed siniseks võõbata.
noh et ikka õielisem tunduks.
nüüd tahavad
foorituled südamekujuliseks teha.
sõbrapäev ju.
urjuhh,
ma arvan, et linnavalitsus võiks siiski mõistlikest inimestest koosneda.
teeks kasvõi tänavad korda,
selle asemel,
et igasuguseid värve ja vilesid välja mõelda.
Mutli sõnul linn mingeid täiendavaid kulutusi südamekujuliste tulede paigaldamiseks ei tee, tööde maksumus mahub ASile Signaal makstava hoolduskulu sisse.
ega jah, foorituled lähevad ise südamekujuliseks.
ei pea keegi selleks kuhugi kohale sõitma,
redeliga ronima ja foore üle kleepima.
pärast ei pea vastupidises järjekorras seda jama maha ka võtma.
mis siis, et on nagunii makstud.
telligu maksuraha eest siis midagi vajalikku.
mitte värve ja vilesid.
tegelt on mul kahtlusi,
kas selline linnaametnik üldse vajalik on,
kes saab palka selliste asjade väljamõtlemise eest.
koondaks ta õigest ära,
jääks alles tema palgakulud
ja ei peaks foorimeestele makstavat raha lollustele raiskama.
justkui meil poleks enam rahaga midagi peale hakata.
minu raske lapsepõlv
kool,
selline pisike maakool.
mingi veerandilõpu või muu selline aktus.
kogu koolirahvas on saali kokku tulnud,
peetakse kõnet kah,
aktus nagu ikka.
silma ja mujale paistnutele kingitakse raamatuid.
pühendusega ja puha.
direktor ütleb,
kellele ja mille eest,
siis pead raamatule järgi minema.
direktor ütleb minu nime.
lähen oma raamatule järele.
ta ei pööra mulle justkui tähelepanugi,
räägib rajooni füüsikaolümpiaadist.
ta ise oli meil füüsikaõpetaja,
küllap see füüsikavärk talle südamelähedane oli.
ma sain seal mingi umbes teise koha.
vaesed ajad,
ka teine koht oli asi.
direktor räägib.
mina seisan ta kõrval ja ei oska olla.
äkki ma läksin liiga vara sinna ette?
teised märkasid minna täpselt selleks ajaks,
kui neile raamatut kätte andma hakati.
tunnen end üksjagu totakana.
aga direktor räägib.
räägib terve igaviku.
ja oma kümme aastat veel otsa.
pika jutuga mees oli.
mina saali ees, kõik vaatavad,
ära minna ka ei saa,
kohutav!
vahet pole, et jutt on kiitev.
piinlik on ikkagi.
lausa piinav.
tema ikka räägib.
teised vaatavad.
astusin direktori selja taha peitu.
vähemalt enam ei vaadata.
siis sai tal jutt otsa.
vaatab- mind ei ole.
temast vasakul ei ole.
paremal ka mitte.
vaatab nõutu moega saali-
no ei ole mind.
rahvas saalis hirnub naerda.
mina tahan surnd olla.
a surm, rsk, ei tule üldse peale.
maalihet ka ei tule,
kuigi hädaga ajaks seegi asja ära.
tulen direktori selja tagant välja
ja saan oma raamatu kätte.
teised aplodeerivad.
lõbus ju.
nagu mingi teater.
aga surm ei tule ikka veel.
kohutav!
Sildid: elu
ma vihkan oma tööd!
ma vihkan oma tööd!
niivõrd, kui minu puhul mingist vihkamisest rääkida saab.
enamasti ma ei viitsi midagi vihata,
pisiasjad ju...
aga see töö,
ta istub mulle pähe,
täidab viis päeva nädalast,
õhtuks olen kui katkine õhupall...
pisike krimpsus narts.
ma ei jaksa suhelda.
tõsijutt, ma vihkan seda tööd...
selle kaifi pärast,
mida ta päeval tekitab.
selle pärast,
et ma pean kogu aeg valvel olema,
et mitte jälle töönarkomaaniks muutuda...
vihkamisväärselt sõltuvusttekitav töö.
vanasti oli üks suve suursündmusi alevis peetav laat.
see kestis ikka paar päeva,
tehti rongkäiku ja värki,
muusikat ja melu.
küllap õhtuti tantsiti ka,
ma täpselt ei mäleta,
lapsi diskrimineeriti vist selles osas.
laadal müüdi igast asju.
papist tehtud sombreerod olid.
mingi värviga üle võõbatud
ja pihusti abil toonitud.
uhkematel olid narmad ka servas.
puust treitud seene- ja tünnikujulised rahakassad,
lilleliseks maalitud nagu vene puulusikad.
traatvarre otsa keeratud värvilisest poroloonist roosid.
ja muu kummaline nänn.
eks seal oli päriskaupa ka,
aga see "laadakaup" oli põnevam.
ema andis mulle siis ühe rubla,
et mine osta endale midagi.
midagi, mida sa ise tahad.
kondasin mitu korda terve laadaplatsi läbi,
rubla oli ikka päris suur raha,
ega seda saanud siis mingi jäätise peale ära kulutada.
noh, lõpuks ma siis leidsin.
ühe veoauto furgoonist müüdi.
seisin pika järjekorra ära ja sain oma jao kätte.
teised ostsid ikka mitukümmend tükki korraga,
suurtel oli ju rohkem raha.
neile pakiti karpi,
mina pidin enda oma pihku võtma,
hakka nüüd üheainsa peale karpi raiskama, eksole.
kappasin oma saagiga koju,
ema ei olnud kuidagi üldse õnnelik.
saa neist suurtest siis aru!
ise ta ju ütles, et ma võin osta, mida ma ise tahan.
ja ma tõepoolest tahtsin.
nelikümmend üks kopikat maksin,
ühe väikse tibu eest.
tibu jah, tibu.
mis te ei tea, misasi on tibu või?
kanapoeg muidugi.
kollane, aga ma ei mäleta,
kas ta oli lihtsalt broiler või miski leghorn.
elus muidugi,
kesse surnd tibusid müüks?
või ostaks.
ohjah.
ema keetis siis tibule muna,
hakkis selle pudiks,
et tibu ikka süüa saaks.
nonäed, ta teab isegi seda, mida tibud söövad,
ja siis ta ütleb,
et me ei saa kodus kana pidada.
et neljas korrus
ja korter ja.
kuigi ise ta ju ütles,
et ma võin osta,
mis ise tahan...
ema asus sebima.
sotsiaalne võrgustik töötas hästi:
ta sõbranna õde oli endale paar päeva varem
just tibud toonud.
noh ja siis pidin ma lubama oma tibu ka nende juurde elama viia.
neil ju maja ja aed.
ja et tibud tahavad ikka kambas elada.
aga ma võin oma tibu seal vaatamas käia.
eks ma siis lubasin viia.
ja käisin ikka vaatamas ka.
aga mu tibu
kaotas sotsialiseerumise käigus oma näo.
võinoh,
kui neile seal suled selga kasvasid,
siis ei tundnud ma teda enam teiste hulgast ära.
ja siis ma enam ei käinud vaatamas.
Sildid: elukad
kuidas ma kanale klistiiri tegin
mammal olid kanad.
tükki kümme vist.
alguses oli kukk ka,
aga kui ma juhmi peaga talle ära rääkisin,
et kanad munevad ka ilma kuketa,
lõppes selle pornograafi elu supipotis.
ega ta jah eriti sündsate kommetega lind ei olnud.
maniakk selline!
ja nagu selgus,
ka muidusööja ja parasiit!
sellistel ei ole meie seas kohta!
aga kanadest mamma hoolis,
keetis neile igast juurikaid,
porgandit ja peeti.
peet on väga kasulik!
maitea, kas just kanadele,
aga igatahes nad sõid seda.
ja siis ta riivis neid juurikaid,
et kanad ikka süüa saaksid.
kanal pole hambaid,
elementaarne ju,
et peab riivima.
hull mässamine käis nende kanadega.
ma arvasin küll, et kana saab nokkides ka keedupeedist jagu,
aga mis ma noor inimene nüüd kanast tean!
pealegi milleks see köögikombain siis on!
ükskord jäi üks kana haigeks.
läks vist umbe.
no ei käind tema kõht enam läbi.
mure majas!
külanaised ei osanud ka miskit tõhusat ravi pakkuda,
kanu ravitakse vist enamasti operatiivselt,
kirve abil.
mamma puha nõutu.
see kana vist sureb niimoodi ära.
kuigi ma kanadest ju midagi ei tea,
kurtis ta muret mullegi.
ma mõtlesin, et proovin.
mis tähendab, et ei käi läbi?
õlitame, küll hakkab käima.
ajasin taimeõli käesoojaks
ja tegin kanale klistiiri.
natuke.
võeh, ma pole varem nii punnis silmadega lindu näinud!
olnuks ta kuldkala, oleks ta nimi teleskoop olnud.
aga teleskoopkana-
säherdust tõugu vist pole.
või enne ei olnd.
nojah,
kana oli mu käitumisest tõsiselt šokeeritud,
oli see kukk, mis ta oli,
ta polnud vähemalt pärispervert!
ühesõnaga kihutas see kana
surija kohta silmatorkavalt hea kiirusega
kuuri taha peitu.
kui nädala pärast maale läksime,
ruttas mamma kohe rõõmusõnumit teatama:
ma olevat tema kana terveks ravinud!
oli vist terve jah,
kui mind nägi,
tuiskas jälle kuuri taha peitu.
miski pavlovi refleks vist.
aga jah,
mamma oli rahul.
eksole,
mille kõigega
pead sina oma ämma austust ja lugupidamist ära teenima.
Järvakandi 28
meie maja eest läks aleviku peatänav.
meie maja oli nr. 43.
ega neid maju seal tollal väga palju edasi enam olnudki,
kohe oli ristmik, viitadega ja puha.
"Järvakandi 28" oli väga inspireeriv sõnum.
veendunud hulgus, nagu ma olin,
oli mul kindel mõte seal Järvakandis ära käia.
seal pidi klaasitehas olema.
võibolla on seal helesiniseid läbipaistvaid klaaskuule...
mul üks oli, aga vajasin neid tunduvalt rohkem.
(mingi teooria oli veel,
et need klaaskuulid on Java värvi purkides,
et värv tükki ei läheks.
Java oli tumepunane mootorratas.
meil sellist polnud, seega polnud ka lootust
selle värvi saada.
ega seda kuuli sealt purgist.
kui see seal üldse oleks olnud.)
küllap seal Järvakandis ka mingid bussid käisid,
aga milleks mulle buss,
kui mul on jalgratas.
äkki ei saa sealt pärast enam bussiga tagasi.
äkki ei lubata meid bussi peale.
ja ega meil seda bussiraha vist ka polnud.
et siis jalgrattaga.
kuna ma pidin õe järele vaatama,
tuli mul ta sinna Järvakanti kaasa võtta.
ta küll arvas, et ema ei luba meil minna,
aga ega ta üksi maha jääda ka ei tahtnud.
eks need (hüpoteetilised) klaaskuulid
olid vist ka üsna määravaks argumendiks.
mul oli školnik,
ega ta just ilus polnud,
aga töökindel riistapuu.
nooremal õel oli ka jalgratas,
see oli uhkem,
pakiraami ja paksude kummidega.
abirattad käisid ka külge,
need olid juba ära võetud.
tee ääres olid kilomeetripostid,
nende järgi oli hea arvestust pidada,
kaugel me juba oleme.
muidu olid põllud ja võsa.
kolmandal kilomeetril hakkas õde virisema.
tema ei jõua enam.
jõudis küll,
alles viiendama kilomeetriposti juures
keeldus ta edasi väntamast.
eks me siis pidime otsa ringi pöörama
ja tagasi väntama.
no ma olin pahane kah,
tema pärast jäi meil seal käimata.
me olime juba peaaegu kohal olnud!
selle peale ma nagu ei mõelnud,
et sealt oleks tulnud siis ka tagasi tulla.
ma ei mäleta, mida ma õele kokku lubasin,
et ta emale ära ei kaebaks.
(aimasin, et see rännak vist kõige legaalsem ettevõtmine ei olnud.
kuigi mumeelest pole ema mulle iial öelnud, et
"sina ei tohi kohe mitte Järvakanti minna!".
nojah, ju ema ei tulnud selle peale,
et selliseid asju keelata. )
igatahes kuulis ema sest käigust alles hiljuti,
mu enese suust.
etjah,
see õe ratas,
see oli ikka koolieeliku ratas,
ise väike ja rattad väiksed.
ega õde isegi teabmis suur ei olnud,
nii viie-kuuene vast.
et pidi ikka vapper tüdruk olema,
et kümme kilomeetrit selle titerattaga ära väntas.
misteha, raske lapsepõlv.
kuigi ma olen enamvähem kindel,
et nii väike see ratas siis ka ei olnud.
võibolla ta muutus hiljem väiksemaks...
see oli hea!
teatris käisin.
draamateatris.
minu oivaline lahutus.
oli tõesti oivaline.
no mulle tundus, et naistetükk.
mitte mingi roosa ja magus asi,
aga ma pole kindel, et kõik mehed neid nüansse tabaks.
omamoodi tunne on see
"ma TEAN, millest sa räägid".
Ülle Kaljuste oli suurepärane.
Taavi Teplenkov (?) meeldis mulle väga,
rääkis vähe, aga oli kogu aeg olemas.
selline hooliv, armastava pilguga.
kummaline,
tavaliselt tunduvad parasjagu vaikivad osalised
kuidagi kõrvalised, ootel.
no nad ei sega.
täna oli teisiti.
kohati mind lausa häiris,
et ma ei saanud neid eraldi jälgida.
tahaks ju vaadata parasjagu kõnelevat Ülle Kaljustet,
aga enamasti vaikiv noormees oma miimika ja näoilmetega
oli nii haarav, et pidin ka teda samal ajal vaatama.
seda tükki peaks kaks korda järjest vaatama,
ühel korral Ülle Kaljustet vaadates
ja teisel korral teda vaid kuulates,
et saaks ka Taavi Teplenkovi vaadata.
Sildid: kultuur
varugem tikke ja tangu!
miski kummaline mäsu on valla pääsenud.
kuskil väidetakse,
et üks soomlane on sama palju väärt,
kui kaks eestlast.
noh, et annavad sama tööpanuse.
jajah.
kaks labidaga eestlast teevad sama palju,
kui üks ekskavaatoriga soomlane.
(muidugi labidaga,
kusse eestlastel see ekskavaator.
bossidele vaja uued jeebid liisida,
ekskavaatori jaoks ei jätku lihtsalt raha.
raha ei ole,
sest tropid ei viitsi tööd teha.)
siis hirmutatakse,
et kui me juba täna tahame rohkem leiba saada,
siis järgmisel aastal enam leiba ei olegi.
otsas on, noh.
söögu me parem sel aastal vähem.
küll omanik selle tänavuaastase leiva ise ära sööb.
justkui siis ei oleks järgmisel aastal leib otsas.
ja veel peaks ikka odavat võõrtööjõudu sisse tooma.
(need kohalikud,
poole soomlase väärtusega proled,
need tahavad liiga palju palka saada.)
nüüd öeldi, et üleüldse tuleb kohe suur krahh.
enamus jäävad töötuks.
miski on valesti.
kesse loll on, et toob siia võõrtöötuid?
ilmselt neid võõrtöölisi krahh ei puudutaks,
nemad töötuks ei jääks.
ju loodetakse, et nad on nõus
ka mittemillegi eest tööd tegema.
ehhee, härrased,
kui te ütlete, et homme on kõik pahasti
siis seda enam tahame me täna
rohkem palka saada.
saaks varuda
makarone ja tangu
ja tikke ja küünlaid.
ostaks lõnga ja kangast,
et ka rasketel aegadel lapsed riidesse saaks.
ostaks veel uue õmblusmasina,
ennegi õmblemisest elatud.
muu tööriistapark
on enam-vähem korras.
käed on terved
ja üht-teist oskame ikka teha ka,
ega me mullipuhujad ole.
küll elaks ka need hullud ajad üle.
ennegi elatud ju.
nii et maksab juba täna see suurem palk,
et saaksime valmistuda!
Sildid: urinad
tempäss
põnnil on mitmete asjade nimetamiseks oma sõnad.
enamusest tema sõnadest
oleme me ajapikku aru saanud,
aga üks on olnud mõistatuseks
kaugelt üle aasta.
tempäss.
vahel ta patrab mingist tempässist,
no mitte ei mõista,
mis asi see selline on.
kõlab nagu mingi ingliskeelne
halvustav väljend.
täna saime siis selgust:
tempäss on tavaline kompressor.
mingi tööriistapoe reklaamlehel oli.
Sildid: põnn
tundub, et mu blogi pole olemas.
parajasti
või üldse mitte.
aga postitada justkui saab.
maiteakuhu.
veider värk.
