ematehniku asjatamised

minu raske lapsepõlv

kool,
selline pisike maakool.
mingi veerandilõpu või muu selline aktus.
kogu koolirahvas on saali kokku tulnud,
peetakse kõnet kah,
aktus nagu ikka.
silma ja mujale paistnutele kingitakse raamatuid.
pühendusega ja puha.
direktor ütleb,
kellele ja mille eest,
siis pead raamatule järgi minema.

direktor ütleb minu nime.
lähen oma raamatule järele.
ta ei pööra mulle justkui tähelepanugi,
räägib rajooni füüsikaolümpiaadist.
ta ise oli meil füüsikaõpetaja,
küllap see füüsikavärk talle südamelähedane oli.
ma sain seal mingi umbes teise koha.
vaesed ajad,
ka teine koht oli asi.

direktor räägib.
mina seisan ta kõrval ja ei oska olla.
äkki ma läksin liiga vara sinna ette?
teised märkasid minna täpselt selleks ajaks,
kui neile raamatut kätte andma hakati.

tunnen end üksjagu totakana.
aga direktor räägib.
räägib terve igaviku.
ja oma kümme aastat veel otsa.
pika jutuga mees oli.

mina saali ees, kõik vaatavad,
ära minna ka ei saa,
kohutav!
vahet pole, et jutt on kiitev.
piinlik on ikkagi.
lausa piinav.
tema ikka räägib.
teised vaatavad.
astusin direktori selja taha peitu.
vähemalt enam ei vaadata.

siis sai tal jutt otsa.
vaatab- mind ei ole.
temast vasakul ei ole.
paremal ka mitte.
vaatab nõutu moega saali-
no ei ole mind.
rahvas saalis hirnub naerda.
mina tahan surnd olla.
a surm, rsk, ei tule üldse peale.
maalihet ka ei tule,
kuigi hädaga ajaks seegi asja ära.

tulen direktori selja tagant välja
ja saan oma raamatu kätte.
teised aplodeerivad.
lõbus ju.
nagu mingi teater.
aga surm ei tule ikka veel.
kohutav!

Sildid: elu

kirjutas ematehnik @ 23:04