ematehniku asjatamised

vanasti oli üks suve suursündmusi alevis peetav laat.
see kestis ikka paar päeva,
tehti rongkäiku ja värki,
muusikat ja melu.
küllap õhtuti tantsiti ka,
ma täpselt ei mäleta,
lapsi diskrimineeriti vist selles osas.

laadal müüdi igast asju.
papist tehtud sombreerod olid.
mingi värviga üle võõbatud
ja pihusti abil toonitud.
uhkematel olid narmad ka servas.
puust treitud seene- ja tünnikujulised rahakassad,
lilleliseks maalitud nagu vene puulusikad.
traatvarre otsa keeratud värvilisest poroloonist roosid.
ja muu kummaline nänn.
eks seal oli päriskaupa ka,
aga see "laadakaup" oli põnevam.

ema andis mulle siis ühe rubla,
et mine osta endale midagi.
midagi, mida sa ise tahad.
kondasin mitu korda terve laadaplatsi läbi,
rubla oli ikka päris suur raha,
ega seda saanud siis mingi jäätise peale ära kulutada.

noh, lõpuks ma siis leidsin.
ühe veoauto furgoonist müüdi.
seisin pika järjekorra ära ja sain oma jao kätte.
teised ostsid ikka mitukümmend tükki korraga,
suurtel oli ju rohkem raha.
neile pakiti karpi,
mina pidin enda oma pihku võtma,
hakka nüüd üheainsa peale karpi raiskama, eksole.

kappasin oma saagiga koju,
ema ei olnud kuidagi üldse õnnelik.
saa neist suurtest siis aru!
ise ta ju ütles, et ma võin osta, mida ma ise tahan.
ja ma tõepoolest tahtsin.
nelikümmend üks kopikat maksin,
ühe väikse tibu eest.

tibu jah, tibu.
mis te ei tea, misasi on tibu või?
kanapoeg muidugi.
kollane, aga ma ei mäleta,
kas ta oli lihtsalt broiler või miski leghorn.
elus muidugi,
kesse surnd tibusid müüks?
või ostaks.

ohjah.
ema keetis siis tibule muna,
hakkis selle pudiks,
et tibu ikka süüa saaks.
nonäed, ta teab isegi seda, mida tibud söövad,
ja siis ta ütleb,
et me ei saa kodus kana pidada.
et neljas korrus
ja korter ja.
kuigi ise ta ju ütles,
et ma võin osta,
mis ise tahan...

ema asus sebima.
sotsiaalne võrgustik töötas hästi:
ta sõbranna õde oli endale paar päeva varem
just tibud toonud.
noh ja siis pidin ma lubama oma tibu ka nende juurde elama viia.
neil ju maja ja aed.
ja et tibud tahavad ikka kambas elada.
aga ma võin oma tibu seal vaatamas käia.

eks ma siis lubasin viia.
ja käisin ikka vaatamas ka.
aga mu tibu
kaotas sotsialiseerumise käigus oma näo.
võinoh,
kui neile seal suled selga kasvasid,
siis ei tundnud ma teda enam teiste hulgast ära.
ja siis ma enam ei käinud vaatamas.

Sildid: elukad

kirjutas ematehnik @ 23:55