ematehniku asjatamised

Järvakandi 28

meie maja eest läks aleviku peatänav.
meie maja oli nr. 43.
ega neid maju seal tollal väga palju edasi enam olnudki,
kohe oli ristmik, viitadega ja puha.
"Järvakandi 28" oli väga inspireeriv sõnum.

veendunud hulgus, nagu ma olin,
oli mul kindel mõte seal Järvakandis ära käia.
seal pidi klaasitehas olema.
võibolla on seal helesiniseid läbipaistvaid klaaskuule...
mul üks oli, aga vajasin neid tunduvalt rohkem.
(mingi teooria oli veel,
et need klaaskuulid on Java värvi purkides,
et värv tükki ei läheks.
Java oli tumepunane mootorratas.
meil sellist polnud, seega polnud ka lootust
selle värvi saada.
ega seda kuuli sealt purgist.
kui see seal üldse oleks olnud.)

küllap seal Järvakandis ka mingid bussid käisid,
aga milleks mulle buss,
kui mul on jalgratas.
äkki ei saa sealt pärast enam bussiga tagasi.
äkki ei lubata meid bussi peale.
ja ega meil seda bussiraha vist ka polnud.

et siis jalgrattaga.
kuna ma pidin õe järele vaatama,
tuli mul ta sinna Järvakanti kaasa võtta.
ta küll arvas, et ema ei luba meil minna,
aga ega ta üksi maha jääda ka ei tahtnud.
eks need (hüpoteetilised) klaaskuulid
olid vist ka üsna määravaks argumendiks.

mul oli školnik,
ega ta just ilus polnud,
aga töökindel riistapuu.
nooremal õel oli ka jalgratas,
see oli uhkem,
pakiraami ja paksude kummidega.
abirattad käisid ka külge,
need olid juba ära võetud.

tee ääres olid kilomeetripostid,
nende järgi oli hea arvestust pidada,
kaugel me juba oleme.
muidu olid põllud ja võsa.

kolmandal kilomeetril hakkas õde virisema.
tema ei jõua enam.
jõudis küll,
alles viiendama kilomeetriposti juures
keeldus ta edasi väntamast.

eks me siis pidime otsa ringi pöörama
ja tagasi väntama.
no ma olin pahane kah,
tema pärast jäi meil seal käimata.
me olime juba peaaegu kohal olnud!
selle peale ma nagu ei mõelnud,
et sealt oleks tulnud siis ka tagasi tulla.

ma ei mäleta, mida ma õele kokku lubasin,
et ta emale ära ei kaebaks.
(aimasin, et see rännak vist kõige legaalsem ettevõtmine ei olnud.
kuigi mumeelest pole ema mulle iial öelnud, et
"sina ei tohi kohe mitte Järvakanti minna!".
nojah, ju ema ei tulnud selle peale,
et selliseid asju keelata. )

igatahes kuulis ema sest käigust alles hiljuti,
mu enese suust.

etjah,
see õe ratas,
see oli ikka koolieeliku ratas,
ise väike ja rattad väiksed.
ega õde isegi teabmis suur ei olnud,
nii viie-kuuene vast.
et pidi ikka vapper tüdruk olema,
et kümme kilomeetrit selle titerattaga ära väntas.
misteha, raske lapsepõlv.

kuigi ma olen enamvähem kindel,
et nii väike see ratas siis ka ei olnud.
võibolla ta muutus hiljem väiksemaks...

kirjutas ematehnik @ 22:47