euromüntidest
rahvast oleks nagu totaalne vaesus tabanud:
siiani suht heal järjel olnud mehed
loevad pihust münte lauale.
justkui maksaks oma viimaste veeringutega...
kuidagi harjumatu on vaadata...
* * *
tegelikult on järsult suurenenud mündikoguse kaasaskandmine
lihtsalt tüütu.
ja see kogus suureneb kuidagi iseenesest.
varem ei tulnud nagu pähegi
hakata 100-kroonist arvet müntides maksma.
maksid ikka paberrahaga.
nüüd võib 6.39 eurot kenasti müntides maksta,
aga ei tule kohe selle peale.
nii need mündid kogunevad...
Sildid: elu
metsas on veel pohli... ja põdrakärbseid
olen kaks korda pohlal käinud,
rohkem toormoosi sügavkülma ei mahu.
käisin pühapäeval piltimas,
õnneks polnud mul neid pohli kuhugi korjata.
oleks tahtnud küll...
korjata.
ahnus tagus mind jalgadega,
ja terve mõistuse hääl lärmas,
et pole ruumi!
mhh.
tee siis sellises mäsus pilti.
täna palusin bossi,
et ta mulle sel nädalal ühtegi vaba päeva ei annaks.
ehk kukuvad need pohlad nädalavahetuseks maha.
või kaovad mingil mingil muul viisil lihtsalt ära.
* * *
kurtsin jahimehest kolleegile,
et metsas oli hullult palju põdrakärbseid.
hulle põdrakärbseid.
"siis on seal ka põdrad, kas sa ei näinud ühtegi?"
ei näinud.
aga jälgi oli küll.
palju.
ja suuri.
ta soovitas ettevaatlik olla,
põtradel pidi praegu jooksuaeg olema.
ja et nad on siis täitsa hullud.
võivad isegi rünnata...
mhh.
kärbsed on neil küll puhta hullud.
jahimehed pidid põdrakärbeste vastu sukka peas kandma.
näo kohale lõigatakse auk sisse,
muu jääb kaetuks.
pole paha mõte.
* * *
metsast tulles hüppasin veel poest läbi.
poe kõrval on juuksur.
avatud.
ma olen juba tükk aega tahtnud juuksuriga kohtuda,
aga senini pole ühelegi vabale juksurile pihta saanud.
nüüd sain.
suure hurraaga ei tulnud mulle meeldegi,
et ma nagu otse metsast...
pestud ja kammitud ja patsiga küll,
aga...
kui mina juba toolis istusin
ja tema kääridega tooli taga põrandal kükitas,
tulid mulle meelde põdrakärbsed.
et äkki...
eee...?
njah.
ütleks talle küll, et võib mõni olla.
et ärgu siis ehmatagu...
või vähemalt ärgu üritagu neid
käärilöökidega tappa.
aga.
juuksur on venelane.
ja ma ei mäleta,
kuidas vene keeles põder on.
kärbest tean,
aga põtra ei mäleta.
ja kui ka mäletaks,
tont seda teab,
kuidas see põdrakärbes vene keeles on.
no kilpkonn ei ole neil kilp + konn, eksole.
et võibolla pole kõige mõistlikum mõte
hoiatada juuksurit,
et mul võib juustes esineda
nii põtru kui kärbseid.
ilmselt ei esinenud.
või vähemalt ta ei maininud.
aga mine tea,
äkki oli delikaatne :D
pärast kindlasti rääkis kolleegile,
et on mõnel alles elukad peas!
Sildid: elu
juhuslikud: kolmas
habetunud tont,
pudel viina hellalt käes,
aga ikkagi gentleman...
laseb meid enda ees uksest sisse
ja küsib: "kas ma võin ka koos Teiega sõita?".
"jah", vastan jäiselt.
ta ei heitu sellest.
"mul on ka kodus neli sellist tegelast"
osutab ta mu põnnile.
"kõige noorem on seitsmene..."
ohissandküll,
jälle üks,
kes tahab mulle midagi rääkida...
"ma, muide, sõidan Mustamäele",
ütleb ta.
"ahah", mõtlen mina.
neljandal astub ta välja.
neljandal korrusel.
meie maja liftist.
me ei ela mustamäel...
Sildid: elu
juhuslikud: teine (jumal on hulluks läinud...)
makroobjektiiv...
sigma 150mm
tahaks proovida.
et ma ju ei tea, kuidas see tunduks...
niisama umbes ei saa ju ka osta.
unistada võib, seda jah.
mul pole ainsatki tuttavat canoniomanikku,
kellel selline toru oleks...
ja minna paluma kedagi,
et äkki ta annaks enda toru mulle mängida,
ma luban,
et ei tõuseks isegi püsti mitte,
et esmakordselt avalduva ootamatu langetõvehoo peale
pikali kukkudes
objektiivi mitte kahjustada...
seisa kõrval ja valva,
aga anna mulle oma toru proovida...
no sedasorti jutt
täiesti võõrale inimesele,
see ületaks mu võimete piirid ikka kaugelt.
mingil juhul ei läheks ma kedagi
sellise jutuga tülitama.
nii et jah,
unistada võib.
isegi Sigma 150 proovimisest...
muidu aga mässan oma rõngastega edasi.
* * *
metsaäär mere kaldal.
korjan autost oma kola,
et metsa püherdama
(no makropiltimist imiteerima)
minna.
tuleb veel üks auto.
sealt tuleb mingi mees.
mul on ilmselt inimvihkaja ilme,
küsib, kas tohib tülitada...
tohib.
et otsib majakat.
mhh.
soovitan tal läbi metsa randa minna,
et seal ehk midagi on.
no üks vildakas meremärk või miski asi on seal küll...
metsast tuleb veel üks mees.
see kolmas auto on ilmselt tema oma.
miski tema kaelas paelub mu pilku.
heh, punaste kirjadega Canoni kaelapael...
on asju...
otsustan sotsiaalne olla,
ütlen tulijale
"statiivijalutaja, jah?"
"jah", naerab tema rõõmsalt vastu.
"ta otsib majakat",
osutan teisele mehele.
metsast tulnud mees seletab teisele midagi.
lülitun välja,
ta käest pandud statiivi küljes
on objektiiv.
Sigma 150!
!!!
kükitan ja vaatan seda,
poodides neid ei ole,
nii et ma pole sellist isegi katsuda saanud...
kui majakajutt lõppes,
ütlesin metsast tulnule
"see on mu unistuste obje."
huhh!
nüüd lihtsalt minema minna oleks vist imelik?
midagi peaks vist veel ütlema?
esitasin paar kahtlase väärtusega küsimust,
mis mind mõnda aega vaevanud olid.
ta seletas lahkesti.
siis aga sai mu sotsiaalsushoog otsa,
tänasin
ja kadusin metsa.
siin on liiga palju inimesi!
* * *
piltisin
ja vandusin oma hingeelu.
et oli ju,
Sigma 150,
käeulatuses...
ja ma ei võinud isegi küsida mitte,
et äkki ta lubaks...
ilmselgelt ei tule sellist juhust enam kunagi.
ja ma ise lasin selle käest.
mis ei peaks mind ometi üllatama...
ongi paras mulle lollile.
ukerdan kannikest sihtides rahulikult edasi.
mis siis ikka...
"tere jälle!"
lähevad põõsad kahte lehte.
???
seesama Sigmaga mees...
"vaatan, sul on Canon.
et äkki sa tahad mu 150-t proovida?"
eee...
jumal ON olemas,
mõtlen.
ja nüüd on ta siis puhta hulluks läinud, see jumal.
selliseid asju ei juhtu!
põrnitsen meest nagu ilmutist.
lõpuks taipan vastata:
"tahaksin,
kui see mingit tüli ei tekita..."
heldeke.
ilmselt vahin teda täiesti totaka näoga.
"lähme sinnapoole",
viib ta mu tuulevaiksesse lohku mere kaldal
ja ulatab oma statiivi koos objega.
uskumatu!
selliseid asju ei juhtu!
jumal ON hulluks läinud!
mõtlen mina.
muid mõtteid ei esine.
põrnitsen läbi okulaari,
no midagi ei näe :-(
ta aitab mul mingi lillekese fookusesse saada.
edasi läheb kergemalt,
saan ise hakkama.
vahepeal tekivad küll süümekad,
et teise inimese aeg ja nii...
aga ta ütleb, et ma ei muretseks, kõik on hästi.
mängin ja ukerdan rohus rohkem kui tunni.
delikaatne mees on.
võttis mu "testivõitja"
ja mängis sellega eemal.
heh,
endal on vist canoni 100-400 toru.
lõpuks sai mu südametunnistus võitu.
"et siin põõsas on üks liblikas...
kui sa tahad..."
haakisin oma fotoka ta obje küljest lahti.
"liblikas jah", võttis ta liblika üle.
sahmerdan oma fotokoti kallal.
"jääd sa siia loojangut ootama?" küsib ta.
"ei, sinnani läheb veel mitu-mitu tundi aega"
leian mina.
longime koos autodeni.
ta sõidab minema.
* * *
istun ja mõtlen...
et jah.
öeldakse ju,
et olge oma soovidega ettevaatlikud,
et need võivad täide minna.
et mida ma veel kokku soovinud olen???
tule taevas appi...
Sildid: elu, soovid ja unelmad
meie igapäevast leiba...
nomaivõi!
kust mina nüüd oma igapäevast leiba peaks saama?
Mustika on minu "kodupood".
...jääb mugavalt koduteele,
on mõnusa sooja maa-aluse parklaga,
vaba igasugustest kahtlastest ahvatlustest
(v.a. muidugi Abakhani kangapood)
ühesõnaga jamasti.
eile märkasin õnneks poes käia,
aga murelikuks teeb ikka...
sõitsin õhtul Mustika juurest läbi,
"leinajaid" oli päris palju.
pärast sõitsime kolonnina Selverisse
oma igapäevase leiva järele...
Sildid: elu
kuidas on viipekeeles "termostaatlüliti"?
täna sain uue kogemuse,
suhtlesin kurdi kliendiga.
tal oli küll tõlk kaasas,
aga ma pole kindel, kui tõlk see tõlk oli.
telekas nähtud viipekeelt nad mumeelest oluliselt ei kasutanud.
(aga võibolla polegi viipekeeles kõiki tehnilisi sõnu...)
tõenäoliselt oli ta lihtsalt sõber...
tundus kuidagi asjaosaline,
püüdis ise kõigest aru saada
ja ei tõlkinud sugugi kõike mu juttu...
ju ta siis hiljem räägib...
keegi, küllap vist
Kukupai on kunagi kirjutanud,
et kurdiga suheldes ei tule mitte tõlgile otsa vaadata...
igatahes oli see mul täna kogu aeg meeles.
...ja ma tunnen,
et ma ei saanud sellega piisavalt hästi hakkama.
tavaliselt ma jälgin kliendi silmi ja näoilmet,
et kas ta mõistab mu juttu
või peaksin paremini seletama.
ma selline vilets seletaja ka...
nüüd rääkisin tõlgile ja vaatasin talle näkku,
siis vaatasin klienti, et aimata,
kas ta tõlgi jutust aru saab...
maitea, see polnud vist päris õige käitumine,
aga ma tõesti esimest korda...
ja mu eesmärgiks oli
igal juhul
vähemalt kellelegi neist
mõned tehnilised üksikasjad selgeks rääkida.
vahepeal suhtlesin ka ainult kliendiga,
tõlk oli eemal...
sooritasime harjutust lindiga.
mõõdulindiga.
selle osaga sain ma küll hakkama,
ma kohe tundsin,
et me mõistsime teineteist :-)
seesama tunne,
kui kolleegiga koos asjatades,
ei peagi rääkima.
sa lihtsalt tead,
millist tööriista ta järgmisena vajab
ja ulatad talle selle enne,
kui ta küsida jõuab...
midagi veidrat ka:
ma tõesti ei ole eriline žestikuleerija tüüp,
ammugi ei ole mu manuaalses sõnavaras žeste,
mis tähistaksid sõnu nagu
"niiskus" või "termostaatlüliti".
noh ja kui ma oma täispööretel töötavalt ajult
mingeid sobilikke poose või viipeid nõudsin,
pakkus mu kummaline aju mulle
hoopis inglisekeelseid väljendeid.
(paar tükki vist pudenes jutu sisse ka, häbi kohe.)
ja millegipärast ei kippunud ma sugugi
pliiatsit-paberit kasutama.
mõne skeemi sirgeldasin,
aga neid oleks ma kuuljale samamoodi teinud...
lõpptulemuseks ainult kaks paberile kirjutatud sõna...
Sildid: elu
Tallinnas ei peeta mind napakaks (enamasti...)
mulle meeldib siin Tallinnas elada.
siin on võimalik üksi olla.
väikses kohas, kus kõi kõiki tunnevad,
peaksin olema sotsiaalne.
ka siis, kui ma seda ei taha.
siin linnas saaks põhimõtteliselt elada nii,
et nädalate kaupa ei suhtle rohkemat,
kui tere-head-aega.
mõnus ju.
ahjaa,
"palun kolmsada grammi seda sinki"
tuleb ka öelda.
(irv, see vist ongi mu enamkasutatud lause
väljaspool kodu ja kontorit.)
ma olen 20 aastat siin majas elanud,
kasutan ühte välisust 90 korteri elanikega
ja tunnen lausa kuut majaelanikku,
kellega tervitame
ning mõnikord liftis paar sõna vahetame.
einoh,
kuskil väiksemas kohas
saaks kindlasti ka nii antisotsiaalselt elada...
vahe on selles,
et siin ei peeta mind sellepärast napakaks.
:-D või vähemalt ma ei tea, et peetakse.
Sildid: elu
alkohol on depressant
ei tihka just öelda, et ma üldse maha jätsin,
aga viimati sai alkoholi tarvitatud
millaski jõulu ja uusaasta vahel.
nojah, see oli ka midagi maratonilaadset,
pikalt ja tasahaaval...
ilmne liialdus.
järgmine päev oli säästuvärk:
kui mingitki vedelikku jõin,
oli seier jälle põhjas.
mul oli lausa kahju,
et meil alkomeetrit pole.
ma oleks veel sujuvalt promille välja puhunud.
ja siis tuli tunne,
et aitab, rohkem ma ei taha.
lihtsalt ei taha.
uusaasta puhul proovisin lonksu vahuveini,
see ei olnud hea.
ega vahuvein polegi kunagi hea tundunud,
aga seekord oli kohe eriti mittehea.
isegi oma une-eelset siidrit ei taha enam.
uinumisraskused on muidugi jälle tagasi.
mõnikord lausa uuel moel:
ärkad lambist kell kolm öösel üles,
keerad voodis kõiki külgi,
nagu mingi närvihaige dodekaeeder.
siis loobud
ja kobid kööki.
kaua võib, eksole.
tuhlad internetis,
pool viis lähed uuele katsele
ja uinud!
no mis elu see on!
muideks,
seda kellakolmest ärkamist
saab edukalt vältida.
nimelt kella kolmeni netis jõlkudes.
kui nüüd leiaks mooduse,
kuidas päeval tööl enam-vähem adekvaatne olla,
siis poleks elul vigagi.
peaks vist bossiga rääkima,
mu intellektuaalselt parim aeg
on nagunii kuskil kesköö paiku,
äkki ma võiks hoopis öösiti käia...
aga alkohol võib tõesti depressant olla,
tasapisi tuleb tunne,
et sügisene nihilismihoog
hakkab mööduma.
ma tunen end päris hästi.
isegi ilma siidrita.
Sildid: elu
prillipood on lahe koht!
käisin täna prillipoes.
ma arvasin, et peaksin pisut paremini nägema.
mitte et mul nüüd niiväga midagi vaadata oleks,
lihtsalt äkki kunagi tekib midagi vaatamisväärset.
et siis ma ikka näeks.
seal prillipoes oli spetsialist,
ma arvan, et optometrist.
läksime kohe kolmekesi,
keevitaja, mu assistent ja mina.
ega siis nii kahtlasesse kohta saa üksi minna,
minetea, mis tehakse.
kuni keevitaja silmi uuriti,
jõudsime me assistendiga korralikult lõbutseda:
proovisime vist kõik poekeses leiduvad prilliraamid ära.
hästi lahke teenindaja oli ka,
oskas soovitada
ja julges ka öelda,
kui ei sobinud.
ega ise ju ei saa sotti,
neil seal mingid valed klaasid prillidel ees,
midagi ei näe nendega.
noh ja siis nägin selle optomeetria praktilise poole ka ära:
alguses üritas miski asjaga mul silmi põlema panna,
aga need ei taht tuld võtta.
ma arvan, et päikesepaistelise ilmaga
peaks see luubi abil kergemini õnnestuma.
aganoh, kus meil siin see päike, eksole.
siis lasi ta mul mingisse masinasse vaadata.
masinas oli majakese pilt,
aga see oli pea koguaeg udune,
ainult vahepeal läks selgeks,
siis nägin, et jah, majake.
noh ja edasi monteeriti mulle ette
hästi funktsionaalsed prilliraamid.
võimsad raamid olid,
igast vidinaid täis nagu treipink.
no sellistega oleks tähelepanu garanteeritud!
öeldi, et vaadaku ma seina peal tabelit.
"kas see hele laik seal,
te vihjate, et see on teil seal tabel?"
tabel jah, kostis spetsialist
ja pistis mulle erinevaid klaase ette.
tõepoolest, oligi tabel!
mingi projektoriga seinale lastud...
selgus, et mu vanad prillid
on veel liigagi tugevad.
ometigi nägin ma nendega justkui selgemalt
kui nende testimisklaasidega.
maitea, kas teised näevad siis veelgi kehvemini?
kuhu me küll niimoodi jõuame,
kui keegi suurt midagi ei näe...
heldeke,
kas teised autojuhid on siis veel pimedamad kui mina?
hea, et meil siin ikka need ummikud on.
eessõitja tagatulede järgi on ju kerge sõita.
siis oli veel üks asjandus,
ma pidin ühest otsast sisse vaatama,
ta vaatas teisest otsast vastu.
ma ei näinud suurt midagi.
ta vist nägi.
noh ja siis tellisin endale uued prillid ka.
sellised kelmikad :-)
klaasidel pidi peegeldumisvastane kate olema.
assa, kui ma nüüd nendega peeglist iseennast ei näe,
siis on ikka jamasti küll!
assistent ostis värvilised läätsed.
rohelised.
eksnäis.
ma oleks ilmselt ka ostnud,
kui neil oleks olnud ruudukujulisi ja punaseid.
käiks ringi nagu tiirane küülik.
aga selliseid neil polnud.
nii et jääb ära.
Sildid: easy life, elu
aeg iseendale
nagu ma korduvalt maininud olen,
ma armastan oma autot.
see on minu ruum,
minu mull,
mille sees ma end hästi tunnen.
nii istungi mõnel õhtul
peale tööd ja poeskäiku
mõnes parklas,
tuled kustus.
kuulan oma plaate
ja vaikin.
natukene aega iseendale.
natuke õndsat aega,
kus keegi mind ei kõneta.
"sa käisid seal poes, jah?
kuidas sul seal nii kaua aega läks?
me nägime su autot koju tulles
ja me oleme juba ammu kodus."
aargh!
maütlen.
"kas sa käisid eile seal teises poes?
ma nägin vist su autot."
no anna jumal kannatust!
mina pean saama
natukene aega iseendale.
nii, et keegi mul õla peal ei kükita.
minul on ka õigus
vahepeal hingata
ja vait olla!
muidu mina lähen lihtsalt katki.
nii ma neile ütlesingi.
nad püüdsid teha mõistvat nägu.
miks ma tunnen,
nagu ma varastaks seda aega?
edaspidi hakkan poe taga parkima.
Sildid: elu, urinad
niisama
meil polnud alumisel korrusel peeglit.
tööl ikka jah.
keevitaja käis ülepäeva värvitud kulmudega ringi
ja ega endal ka mugav ei olnud.
mul käekotis muidu on peegel,
aga kui suurt peeglit sa ikka jõuad kaasas kanda,
see käekotipeegel on selline pisike,
vahi end nagu lukuaugust.
ma siis kasutasin tõstuki tagasivaatepeegleid,
aga need on sfäärilised.
st. moonutavad.
(ma loodan, et moonutavad.
IRL ma näen justkui parem välja.
ma loodan.)
poisid pakkusid,
et toome naabertänava otsast selle suure peegli ära,
nagunii ükski autojuht seda kasutada ei märka,
tekitab ainult segadust.
aga see ju ka selline sfääriline,
näitab kuhugi nurga taha.
mis kasu on peeglist,
millesse vaadates näed enda asemel
kõrvalruumis viibivat kolleegi, eksole.
küsisime bossi käest,
et ega tal midagi selle vastu ei ole,
kui me ühe peegli ostame.
jumala eest, ostke või maani!
arvas tema.
just, jah,
võtame kraanikausi maha
ja paneme sinna maani peegli!
käsi pesta võib ju duši all ka.
poisskolleegid tõid poest peegli ära
ja panid selle üles.
kohe peale toomist!
mõnus!
ainult et sellel uuel peeglil
on miskipärast see soeng,
mida nimetatakse
"tule minuga koopasse!"...
Sildid: elu
finantsvärk
sõidutasin mina ükspäev oma assistenti
tema kodule lähemale.
ja mingil x-momendil
hakkas assistent väga kummalisi asju tegema.
maitea, ma jah pole just väga kogenud juht,
aga no NII HIRMUS ei saanud mu sõidustiil ju ometigi olla!
täitsa rahumeelselt mööda sirget teed,
kiirus ka täiesti normaalne ja lubatule vastav.
ja järsku rabab kõrvalistmel istuv neiu
oma roosa käekoti
ja paneb selle endale pähe.
ei, mitte nagu lauale,
vaid tagurpidi,
nagu mütsi.
ja veab sangad õlgadeni.
ja istubki mu kõrval,
kott peas.
roosa kott,
pisikeste valgete mummudega.
"krt sa siis tuled muga sõitma, kui ei kannata,
ma ju ütlesin et ma pole teabmis tegija
ja et see võib pisut häiriv tunduda"
mõtlen omaette urisedes.
ja imestan veel,
et kui asi kuidagi väga kahtlane tundub,
siis mina pigem kipun jalgu armatuurile toetama,
kui et poen peadpidi kuhugi kotti.
ma ju ei näeks siis,
et kui juhtuma hakkab,
et mis siis ikkagi täpselt juhtub.
siis ronib assistent käekotist välja
ja minu pehmeltöeldes
"äärmiselt hämmeldunud" ilmet märgates
küsib,
et kas ma siis ei teagi,
et kui raudteeviadukti alt läbi sõidad
ja samal ajal rong ülalt sõidab,
tuleb rahakott
(või käekott koos rahakotiga)
endale pähe panna.
et siis pidi rohkelt raha tulema hakkama.
nomaiteadnud tõesti,
mis pagana raha,
mul pidi pigem infarkt tulema.
mida kõike ei kuule,
eksole.
ma pean endale nüüd silmaaukudega käekoti hankima.
noh et kui jälle rong tuleb,
et siis ma ikka näen ka, kuhu sõidan.
kui ma peaksin sellist finantspoliitikat
viljelema hakkama.
no mine sa tea,
äkki see kott-pähe-värk tõesti toimib!
rumal oleks ju see kasutamata jätta.
Sildid: elu
on nagu on
esiteks on mul totaalne loominguline kriis.
kui nii saab üldse öelda.
ja lisaks hakkab mul vist kuplialune sassi minema.
nägin tänaöösel und.
uni nagu uni ikka,
eimiskit erilist.
aga see oli subtiitritega.
ja justkui sellest veel vähe oleks,
subtiitrid olid
puhas kood.
vaatasin filmi
ja lugesin alumisest servast
C-d kõrvale.
unes olid lilled,
erivärvilised.
ja all jooksis kood,
kuidas lilleõite värvi
oli randomiga määratud.
võeh!
ma pole mingit koodi solkinud juba sada aastat.
ammugi siis veel C-d.
Sildid: elu
lurjused. raamatupoes
käisin õeraasuga poes,
ostsin raamatu.
ilmselt mingi naistekas,
aga pealkiri oli müüv.
sättisime end siis kassasappa,
kassapiigal palju tööd,
rahvas ostab raamatuid.
tuli üks mees.
meesmüüja.
(raamatupoes! lahe! muidu müüvad isegi rauda ju naised.)
ja kutsus meid enda kassasse.
nonii,
muigan mina.
mees võtab raamatult koodi,
arvestab õeraasu ISIC-kaardiga,
ütleb summa,
anname raha.
ja siis jääb ta raamatut põrnitsema.
vaatab suurte silmadega
ja siis hüüatab:
"misasja???
!!!
misasi SEE veel on?
kust te selle saite?"
"no sealt tagant, odavate raamatute hulgast.
sinna jäi muidu üks veel."
raamat oli selline:
Tõdegem- mehed on lurjused.
ilmselt olimegi sattunud tõelise mehe otsa,
kes end sest pealkirjast puudutatuna tundis.
õeraas arvas siis,
et peamegi seda raamatut niimoodi
erinevate meeste silme alla laokile jätma,
et päris huvitav,
kuidas keegi reageerib...
et ta saaks äkki mõne koolis vajaliku uurimistöö
kokku kirjutada :-)
Sildid: elu
õigekeelsussõnaraamat on jummalast ohtlik!
meie tööka kollektiivi
noorim ja tugevaim
väänas oma jala välja.
jalg oli pahkluust jäme
ja kutt ise suht loppis olemisega.
mõtlesin, et peaks teist lohutama,
niimoodi vennaliku pöördumisega,
et "kabujalakene".
aga kuna ma lingvistiliselt (?) pisut ebakindel olen,
arvasin, et vaatan
keelevarast järgi,
on see ikka sünnis sõna.
äkki on hoopis halvustav
või muidu ebatolerantne.
no äkitse teine veel pahandab,
kellele seda jama vaja on.
vaatasin,
õigekeelsussõnaraamatust.
polegi seal sellist sõna.
pole
kabujalakestega kabujalga.
küll aga pakuti lahkelt mõnd sarnast sõna.
näiteks "kabjaline".
(siis saabus see hetk,
kus ma end tõelise insenerina tundsin:
olin õigekeelsussõnaraamatut lugedes
saanud ohjeldamatu naeruhoo.)
oleks ma nüüd muukeelne olnd
ja sealt sõnaraamatust
heas usus
selle sarnase sõna valinud,
no ma oleks tahtnud kolleegi nägu näha!
pärast oleks tükk seletamist olnud,
et miks ma kohe nii.
Sildid: elu
minu ilmutuslik unenägu
ma muidu ei näe unenägusid.
kui ma magan, siis ma magan.
eile siis nägin,
ma ütleksin kohe,
et oli lausa ilmutuslik unenägu.
ma endiselt keeldun tunnistamast,
et mul oleks mingi alkoholiprobleem.
eiole.
ja endiselt mind ärritab,
kui keski võimline organ arvab,
et mina peale kaheksat enam
oma nullkomakolmest siidrit
osta ei tohi.
eile jõudsin oma kodupoe kassasappa
kakskümmend enne kaheksat.
minu ees oli kaheksa inimest.
oma paljuühikulise kaubaga muidugi.
viis minutit hiljem oli minu ees
veel ainult kuus inimest.
ja mul kaks pisikest siidrit ka kärus.
koos meie igapäevase leivaga.
mida ma pidin ostma tänapäev.
no ma pole ammu nii häiritud olnud.
saan siidri kätte või ei?
heldeke,
täitsa hasarti võib minna.
tegelt mul veel oli kodus.
aga ikkagi tundus kogu värk
äärmiselt ebaõiglane.
et kui ma suundun õigeaegselt
(krt, 19:40 on ju ometigi piisava varuga õigeaegne aeg?)
kassasappa
ja kassapidajaks on mingi uinuv kaunitar,
siis õigupoolest mis värk on?
miks ma ei saa kindel olla,
et ma saan oma valitud kaubad ka osta?
ma pole peale kaheksat
neid piirdelinte kangutanud
ega muidu trikke teinud.
krt,
ma tunnen, et selline
jõuab-eijõua mäng
alandab minu väärikust.
mina ju tunnen kella.
ja et mida nemad siis ikka teeks,
kui mina ühe siidri lahti korgiks?
noh et kui nemad muidu ei taha seda mulle müüa.
et kas siis müüvad?
rikutud kaup ju ikkagi.
no küll mina juba koju saaks selle purgiga,
olgu siis või lahtine.
enojah,
ma sain oma siidriostu-müügi tehingu
siiski viimasel hetkel teostatud.
aga jah,
see asjakorraldus seal
on kuidagi valesti.
võiks ju olla selline kassa,
kus teenindataks ainult
alkoholiprobleemiga kliente.
võimaitea.
ahjaa,
minu ilmutuslik unenägu:
ma nägin unes kasti,
siidrikasti.
selline papist,
küljelt sangaga.
nagu need õlle omad on.
maitea, kas sellised olemas on.
aga küllap siis on.
et sellise kasti
peaks mina endale koju lohistama.
Sildid: elu, madalad kired, urinad
kuidas meestega tutvuda
lihtsalt mõned tähelepanekud.
mitte et ma kellegagi tutvuda püüaks.
aga et kindlasti on inimesi,
kes tahaksid kellegagi tutvuda.
etjah.
niisiis õnnestus mul kena noormehega vestelda.
mu istukil-edasiliikumise-aparaat teatas ükspäev,
et "low fuel".
no ma võtsin sedasorti ähvardust tõsiselt.
a need mehed, kellest mu perekond koosneb,
need arvasid, et mine ise tankima,
küll sa aru saad ja hädaga ära õpid.
no ma siis läksin.
telefoni abil sain teada kah,
millist bensiini nagu üldse peaks tankima.
seda ma teadsin, et see on automaattankla
ja raha tuleb kuskile masinasse toppida.
noh, sel masinal ei paistnud küll ühtki sellist pilu olema,
kuhu nagu sobinuks raha panna.
kõndisin tiiru ümber masina- ei ole.
kõrvaloleval postil polnd ka.
pilusid.
suht tavaline post oli.
tundsin end nagu
miss Swan sularahaautomaadi kallal.
noh ja siis tuligi üks noormees oma autot tankima.
et noor mees, see oli puhas boonus.
ma nagu eriti valiv ei olnud.
igatahes teadis ta kenasti näidata,
millise posti sisse käib raha ja
kuhu siis veel peab vajutama.
ühesõnaga sain tangitud.
aga jah, et kui kellelgi on tarvidus
inimestega tutvuda,
siis bensujaamas peaks saama küll.
teine võimalus on veel:
eile tahtsin kurke osta.
mu lemmikkurgid olid ülemisel riiulil.
tagumises servas muidugi,
ega nad ainult minu lemmikkurgid ei ole.
eestpoolt olid otsa saanud.
no ja ma ei ulatanud kuidagi nende kurgipurkideni.
aga osta tahtsin.
noh ja siis ma palusin ühel
mööduval
pikemat kasvu mehel
endale sealt üks kurgipurk ulatada.
ulatas küll.
ja suhtles teemal
"mulle ka meeldivad need kurgid!"
nonäedsiis.
seal (kristiine prismas) tundus tutvumisvõimalusi veelgi olema.
maiuspala-kommid jätsin ma igatahes ostmata.
sest neid ma ei saanud ka kätte.
aga maitaht rohkem võõrastega suhelda.
rsk,
ma tulin siia poodi.
mitte miskile tutvumisõhtule, eksole.
_ _ _
tanklas tutvumisel on see eelis,
et ilma autota mehega seal naljalt ei tutvugi.
poes jälle kõnetad ikka piisavalt pikka meest,
et ta selle neetud kurgipurgi kätte saaks.
ilma autota ja/või lühikestest meeste suhtes
on kuidagi diskrimineeriv.
maitea.
nemad peavad ise aktiivsed olema.
Sildid: elu, mõtted
avalik vabandus
tunnen,
et pean vabandama
kõigi nende ees,
kes satuvad sõitma mu taga.
ausalt,
ma annan oma parima.
tähelepanekuid:
kui hakkadki kodust varem tulema,
et siiski õigeks ajaks
tööle jõuda,
on umbes ka need kohad,
mis muidu ei olnud.
varem sa igatahes tööle ei jõua.
ja veel,
retooriliselt:
no mis kasu on
neist kolmest peeglist,
kui mitte ühestki
ei paista mu kõrvarõngad?!
Sildid: elu
elu, küll võõras, aga ikkagi
Temake ei olnud kodus?
Temake ei olnud üksi?
sest kas on olemas nii suurt surmapattu,
et Temake Temalt neid roose vastu ei võtnud...
Sildid: elu
nostalgiakontor
käisin eile postkontoris,
maksikirju saatmas.
et asjad segi ei läheks,
et kellele ja mis,
olin aadressid paberile printinud
ja iga saadetise juurde kilekotikesse pannud.
postkontoris küsisin teenindajapiigalt,
et äkitse saaks needsamad aadressidega paberikesed
kleepida ümbrike peale.
noh et siis ei pea nii palju kirjutama...
MINA ei kleebi midagi!
kleepige ise, kui tahate!
teatas teenindaja
jaamaülema toonil.
ja lajatas letile XXL suuruses liimipulga.
einojah, küll mina juba liimin.
võeh, hea, et riielda ei saanud!
ja hea ju, et isegi liimi pakuti.
ma polnud märganud oma kaasa võtta.
ega postkontor vist ongi selline
nostalgiline koht.
mõni aeg tagasi,
kui firmade andmed ammuilma netitsi kättesaadavad olid,
tuli postkontorisse ikka
paberkandjal B-kaardi koopia kaasa võtta.
kui ei võtnud,
pidid olema valmis
suuliseks noomituseks
teemal
"kuidas te siis ometi ei TEA nii elementaarset asja,
et see tuleb kaasa võtta!"
ilmsed polnud kuuldused interneti olemasolust
postkontorisse veel jõudnud.
noh ja kui nõukaaegse taustaga teenindaja
sind pisut noomib või natukene turtsub,
sellest saab isegi aru saada.
harjumus või nii.
teenindajal.
aga see eilane teenindajanna,
tema oli nooruke,
kahekümnendate alguses.
kustkohast temal selline kõnetoon?
mis nad koolitavadki neid nii või?
Sildid: elu
