aeg iseendale
nagu ma korduvalt maininud olen,ma armastan oma autot.
see on minu ruum,
minu mull,
mille sees ma end hästi tunnen.
nii istungi mõnel õhtul
peale tööd ja poeskäiku
mõnes parklas,
tuled kustus.
kuulan oma plaate
ja vaikin.
natukene aega iseendale.
natuke õndsat aega,
kus keegi mind ei kõneta.
"sa käisid seal poes, jah?
kuidas sul seal nii kaua aega läks?
me nägime su autot koju tulles
ja me oleme juba ammu kodus."
aargh!
maütlen.
"kas sa käisid eile seal teises poes?
ma nägin vist su autot."
no anna jumal kannatust!
mina pean saama
natukene aega iseendale.
nii, et keegi mul õla peal ei kükita.
minul on ka õigus
vahepeal hingata
ja vait olla!
muidu mina lähen lihtsalt katki.
nii ma neile ütlesingi.
nad püüdsid teha mõistvat nägu.
miks ma tunnen,
nagu ma varastaks seda aega?
edaspidi hakkan poe taga parkima.
kirjutas ematehnik @ 22:51
1 lisas:
"sa käisid seal poes, jah?
kuidas sul seal nii kaua aega läks?
me nägime su autot koju tulles
ja me oleme juba ammu kodus."
--
Küsi järgmine kord hoopis:
Aga miks ma ei võiks pikalt poes olla?
Postita kommentaar
<< Home