ematehniku asjatamised

niisama

meil polnud alumisel korrusel peeglit.
tööl ikka jah.
keevitaja käis ülepäeva värvitud kulmudega ringi
ja ega endal ka mugav ei olnud.
mul käekotis muidu on peegel,
aga kui suurt peeglit sa ikka jõuad kaasas kanda,
see käekotipeegel on selline pisike,
vahi end nagu lukuaugust.

ma siis kasutasin tõstuki tagasivaatepeegleid,
aga need on sfäärilised.
st. moonutavad.
(ma loodan, et moonutavad.
IRL ma näen justkui parem välja.
ma loodan.)

poisid pakkusid,
et toome naabertänava otsast selle suure peegli ära,
nagunii ükski autojuht seda kasutada ei märka,
tekitab ainult segadust.
aga see ju ka selline sfääriline,
näitab kuhugi nurga taha.
mis kasu on peeglist,
millesse vaadates näed enda asemel
kõrvalruumis viibivat kolleegi, eksole.

küsisime bossi käest,
et ega tal midagi selle vastu ei ole,
kui me ühe peegli ostame.
jumala eest, ostke või maani!
arvas tema.

just, jah,
võtame kraanikausi maha
ja paneme sinna maani peegli!
käsi pesta võib ju duši all ka.

poisskolleegid tõid poest peegli ära
ja panid selle üles.
kohe peale toomist!
mõnus!
ainult et sellel uuel peeglil
on miskipärast see soeng,
mida nimetatakse
"tule minuga koopasse!"...

Sildid: elu

kirjutas ematehnik @ 14:16