nostalgiakontor
käisin eile postkontoris,maksikirju saatmas.
et asjad segi ei läheks,
et kellele ja mis,
olin aadressid paberile printinud
ja iga saadetise juurde kilekotikesse pannud.
postkontoris küsisin teenindajapiigalt,
et äkitse saaks needsamad aadressidega paberikesed
kleepida ümbrike peale.
noh et siis ei pea nii palju kirjutama...
MINA ei kleebi midagi!
kleepige ise, kui tahate!
teatas teenindaja
jaamaülema toonil.
ja lajatas letile XXL suuruses liimipulga.
einojah, küll mina juba liimin.
võeh, hea, et riielda ei saanud!
ja hea ju, et isegi liimi pakuti.
ma polnud märganud oma kaasa võtta.
ega postkontor vist ongi selline
nostalgiline koht.
mõni aeg tagasi,
kui firmade andmed ammuilma netitsi kättesaadavad olid,
tuli postkontorisse ikka
paberkandjal B-kaardi koopia kaasa võtta.
kui ei võtnud,
pidid olema valmis
suuliseks noomituseks
teemal
"kuidas te siis ometi ei TEA nii elementaarset asja,
et see tuleb kaasa võtta!"
ilmsed polnud kuuldused interneti olemasolust
postkontorisse veel jõudnud.
noh ja kui nõukaaegse taustaga teenindaja
sind pisut noomib või natukene turtsub,
sellest saab isegi aru saada.
harjumus või nii.
teenindajal.
aga see eilane teenindajanna,
tema oli nooruke,
kahekümnendate alguses.
kustkohast temal selline kõnetoon?
mis nad koolitavadki neid nii või?
Sildid: elu
kirjutas ematehnik @ 09:43
2 lisas:
sain kätte oma asjad! ja nii ilusad,päriselt isegi ilusamad kui pildil:))aitäh!
nii ruttu???
täiesti hämmeldav, tõsijutt.
aitäh heade sõnade eest :-)
Postita kommentaar
<< Home