Tallinnas ei peeta mind napakaks (enamasti...)
mulle meeldib siin Tallinnas elada.siin on võimalik üksi olla.
väikses kohas, kus kõi kõiki tunnevad,
peaksin olema sotsiaalne.
ka siis, kui ma seda ei taha.
siin linnas saaks põhimõtteliselt elada nii,
et nädalate kaupa ei suhtle rohkemat,
kui tere-head-aega.
mõnus ju.
ahjaa,
"palun kolmsada grammi seda sinki"
tuleb ka öelda.
(irv, see vist ongi mu enamkasutatud lause
väljaspool kodu ja kontorit.)
ma olen 20 aastat siin majas elanud,
kasutan ühte välisust 90 korteri elanikega
ja tunnen lausa kuut majaelanikku,
kellega tervitame
ning mõnikord liftis paar sõna vahetame.
einoh,
kuskil väiksemas kohas
saaks kindlasti ka nii antisotsiaalselt elada...
vahe on selles,
et siin ei peeta mind sellepärast napakaks.
:-D või vähemalt ma ei tea, et peetakse.
Sildid: elu
kirjutas ematehnik @ 13:40
1 lisas:
Jah, suure linna anonüümsus on kindlasti vahetevahel tore. Mulle näiteks meeldis see siis, kui ma reedel Tallinnas katkise lukuga saapaga mööda linna pidin kooserdama - küll oli hea meel, et mind ei tunta!:D
Ja vahel, kui tahaks kuskile välja istuma minna ning natuke alkoholi pruukida, siis siin, oma elukohas, ei saa ma seda küll teha, ilma et sellest järgmisel päeval kõik ei teaks, rääkimata sellest, et võiks end vabalt tunda, mitte ametipositsioonist sõltuvalt emotsioone vaka all hoida ja kogu aeg mõelda, et äkki keegi näeb ja mida minust arvatakse. :(
Postita kommentaar
<< Home