adrenaliin
aga mulle meeldis see lumi ja läbu.ikka hoopis teistmoodi tunne oli autoga sõita.
eks ma olin natukene ettevaatlikum ka,
üle paljude aastate ju esimest korda sellisel libedal.
mõnus oli!
niimoodi võib adrenaliinisõltlaseks muutuda :)
tänaseks oli kogu lõbu likvideerunud.
ühe vaiksema koha siiski leidsin,
kus autol külje ette sain.
lahe!
jälgisin rahulikult ja lausa huviga,
et kas libiseb võrkaiani välja
või siiski mitte.
ma arvasin, et mitte.
aga et noh,
vaatame, kuhu ta ikkagi jõuab,
enne aeda hakkab tihedam lumi.
kuni pardamehaanik kõrval karjatas:
"pidurda!"
eks ma siis pidurdasin...
tõepoolest jäi seisma.
kummaline igatahes.
mul ei tekkinud sellist mõtetki,
et pidurdada.
ma enda meelest passisin momenti,
et millal rattad jälle vedama saab...
heh,
kõik põnev rikuti ära.
igavene pidur selline!
Sildid: madalad kired, plekkloomaaed
kirjutas ematehnik @ 21:43
2 lisas:
ahh, ma ka tundsin rõõmu! kui raadios kurdeti koleda ilma ja lumetormi üle, siis ma ei saanud aru.. tavaline väike lumetuisk ju! ja lumest puhastamata väikestel tänavatel annab nii lahedalt kurvi või pöörangule söösta - viskab tagumiku mõnusalt vibama... siis keerad rooli siia ja sinna ja vaatad kas saad õigele rajale tagasi... vahepeal kisub karmilt libisema... iciicii..
test 10:52
Postita kommentaar
<< Home