häbi on. ja tunnen ka.
ausalt, mul on häbi....et ma nii kärsitu olen.
või õigemini,
et ma seda varjata ei märka.
ma võin kolm korda seletada küll.
aga ma ei kannata rahulikult oodata,
kuni inimesele "asi kohale jõuab".
ja lisaks sellele,
tihtipeale unustan ma seletamise käigus
midagi olulist ka üldse ütlemata.
noh ja siis ma vahingi nõudliku näoga teisele otsa...
et kas saad aru?
???
huhh,
mõni ime, et teine ei julge mulle öeldagi,
et tead, ega ikka ei saa küll!
et nii ei saagi saada!
oeh.
ma ei kõlba õpetajaks.
vähemalt mitte neile,
kelle puhul ma end vastutavana tunnen.
need "minu inimesed",
nemad peavad tasemel olema.
vaene laps!
...kui ma teda õpetamise käigus surnuks ei piina,
siis saab tast kord tõsine tegija...
tal on vägagi head eeldused...
ohjah.
_____________________________________
traumeeriv.
ma olen tõesti väga traumeeriv.
muideks,
itsitamine siinkohal
võib osutuda ebatervislikuks.
traumaoht.
kirjutas ematehnik @ 21:54
0 lisas:
Postita kommentaar
<< Home