ematehniku asjatamised

kerge reisipalavik vist

tuleb osta kohver.
ratastega.

selline tark mõte tuli mul juba stocki laevast tulles,
kui pidi pidevalt valvama,
et kellegi sabas kulgevale rataspagasile
otsa ei tormaks.
tõsijutt,
nagu mingile
muruniitmise meistrivõistlusele
oleks sattunud,
igaüks veab oma niidukit järel.

õde arvas, et tal on ka vaja selline kohver soetada.
mis seal ikka, käisime shoppamas
ja ostsime talle siis kohvri.
ratastega.
mul oli kohe mitu päeva hea rahulik tunne,
kohvri hankimine oli edukalt sooritatud.

kuni mu ajudesse jõudis pisiasi,
et kohvri ostsime jah,
aga õele.
minul ei ole endiselt kohvrit.

lõpuks sain ikka endale ka ühe.
näeb välja
põgenevale depressiivikule kohane.
st must.
aga hõbedaste valuvelgedega.
sellised mulle vist meeldivad.
igatahes on ta nüüd soetatud.

raha on vahetatud,
mugavad jalanõud olemas
ja öömaja lähiümbruse kaart
kolmes eksemplaris välja prinditud.
(mitte et ma kolmekordselt murelik oleksin,
ma printisin õdedele ka.)
no ma loodan,
et kui veenvalt esitada
enamik minu saksakeelsest sõnavarast
(hilfe! hilfe! unsere wohnung verloren!)
ja kaart kohalikule nina alla pista,
kuhugi ta mind ikka juhatab.
või saadab.

kompass kuluks ka ära,
saab kasutada, kui päikest ei ole.
korra on mu sisetunne mind alt vedanud
ja ma olen võõras linnas
terve kvartalijagu
vales suunas kapanud.

ma juba tahan ära.
ja kaks päeva on äraolemiseks
selgelt liiga vähe.
aga noh,
ega Viin pole Filati lõngapood,
et see lihtsalt kinni pandaks.
või muidu ära kaoks.
ma võin teinekord sinna tagasi minna...

Sildid: asjad

kirjutas ematehnik @ 23:08