ematehniku asjatamised

isemoduleeruv maja ja tüngaklient

eile vestlesin ühe härraga tema majast.

-kui suur teie maja on?
-150 ruutmeetrit on.
-mis seal juba olemas on?
-ei, midagi ei ole. kõike on vaja.

räägime siis asjadest,
pakun talle üht neist.
-milleks mulle see? mul on see juba olemas!

mina mõtlen:
"neetud alzheimer,
nüüd on see mul siis ägenema hakanud!"
pingutan oma tähelepanuvõimet topelt,
et ikka enam-vähem adekvaatne mulje jätta.
kaks minutit ma ju ometigi suudan
mingit asja meeles pidada?
mulle millegipärast tundus,
et tal pole seal majas midagi
ja kõike on vaja.

härra osutab ühele seadmele,
et kas see talle ei sobiks.
mina leian,
et see on tema maja jaoks kaugelt liiga võimas.
-mismoodi liiga võimas?
mu maja on 300 ruutmeetrit suur!
suur maja on!

nojah,
kui et niiviisi...

uurin siis ettevaatlikult edasi,
et mida ma tema maja tarbeks ikkagi pakkuda võin.
kui ta juba tuli,
küllap tal siis midagi ka vaja oli.
selgub, et tal on oluline osa asjadest olemas,
tal pole peaaegu midagi sinna vaja.

ja nii edasi,
mina küsitlen,
tema annab aga üksteisele vastukäivaid vastuseid.
minu aju töötab täispööretel,
et mismõttes nagu?
mingi isemoduleeruv maja,
et vahepeal on nagu 150 ruutu
ja siis jälle 300 ruutu...?

siis tuleb meie tehnik.
selgub, et nemad on kliendiga ühekandimehed.
vestlevad.
möödunud aegadest ja nii.
haihtun hetkeks vasakule ära,
et kogun ennast pisut.

ja siis tuleb mul mõte:

et kui on olemas tüngakõned,
siis võivad ju olemas olla ka
tüngakliendid?
äkki see ongi mingi
spetsiaalselt minu nuhtlemiseks
kaela saadetud tüngaklient?
kuskilt tüngaagentuurist tellitud...

huvitav,
kas tal on varjatud kaamera ka?
no ma kujutan oma näoilmeid ette!
keelekasutus on mul igati sündsuse piires,
selles osas ei saaks mulle küll midagi ette heita.
(olin jõudnud isegi valmis formuleerida
viisaka palve
lahkuda
ja tulla tagasi siis,
kui tal oma maja
ja selle käitumise kohta
pisut selgem nägemus on.)

tõesti tüngaklient?

KES ta siia saatis?
ainuke inimene,
kes üldse sellise asja peale tuleks,
ei vaevuks minu pärast sellist asja korraldama.
või kui vaevuks,
siis mind liigagi hästi tundes
poleks ta raatsinud
etendusest ilma jääda...
sest ülejäänud kollektiiv
näis kogu värki täiega nautivat.
nad vaid itsitasid vaikselt,
kui mina seal õhku ahmisin...

nojah.
siis pöördus klient uuesti minu poole,
jättis hüvasti,
lubades asja üle mõelda
ja hiljem tagasi tulla.
nonoh.

pinnisin tehnikut,
et mis värk nagu on?
see pole ju normaalne?!
tehnik kehitas õlgu,
et mis viga,
tema teada ongi sel kliendil vähemalt kaks maja.
et kõik on täitsa õige.
et tema küll ei mõista,
miks minul selline ebaadekvaatne enesetunne on...

kaks maja?
kaks maja!
ja klient unustas mulle seda öelda?

ma vahtisin talle kohati ikka üsna lolli näoga otsa,
ja tema unustas,
kujutate ette,
lihtsalt unustas!
oma kaksteist korda järjest!
mulle öelda,
et tal on kaks maja
ja ta neist vaheldumisi räägib???

nomaitea.
ma millegipärast pole väga kindel,
et tehnik mulle õigust rääkis...

kedagi ei saa enam usaldada!

Sildid: hullumaja puhvet

kirjutas ematehnik @ 19:13