ematehniku asjatamised

homme hakkan superstaariks!

ma ikka vaatan neid
"eesti otsib superstaari" saateid.
mulle meeldivad need staarikspüüdlejad.

selleks peab ikka väga enesekindel olema,
et nii keskpärase
või alla selle lauluoskusega
siiski superstaariks tahta.

vot seda enesekindlust ma neis imetlengi.


aga nüüd sain uue kogemuse:
romantika karaokebaarist.
kui superstaarid laulavad ilma saateta,
siis nii mõnigi karaokelaulja
ei lasknud end muusikast lihtsalt segada.

alguses see häiris mind.
(ega ma ise ka laulda ei oska,
aga kui ikka päris valesti laulda,
siis ma kuulen selle ära küll.)
aga mis sest viisipidamisest,
peale seda,
kui üks vapper laulumees
muusikast terve rea jagu taga oli
(loomulikult mööda lauldes),
siiski vapralt edasi lõõritas,
siis jooksis mul juhe kokku.
tagajärjeks ohjeldmatu naeruhoog.
no ei ole olemas!
nii ei saa ju laulda!
aga ei, saab-saab.
laulda.
või midagi sellist.

igatahes sain ma elamuse.
õde küll arvas,
et see on mul hoopis kultuurišokk.
nojah, misiganes.

aga rahvas oli väga tolerantne,
kedagi isegi ei tulistatud.
mõnus, maütlen.

...ja mina siin muretsen,
et kas ma autos
foori taga rohelist oodates
kõrvalseisjaid ei häiri...
...et äkki kostab välja,
et ma oma autosõiduplaadile kaasa laulan...

perfektsionism on saatanast!
homme hakkan superstaariks :-)

Sildid: hullumaja puhvet

kirjutas ematehnik @ 19:36