ematehniku asjatamised

juhuslikud: teine (jumal on hulluks läinud...)

makroobjektiiv...
sigma 150mm
tahaks proovida.
et ma ju ei tea, kuidas see tunduks...
niisama umbes ei saa ju ka osta.
unistada võib, seda jah.

mul pole ainsatki tuttavat canoniomanikku,
kellel selline toru oleks...

ja minna paluma kedagi,
et äkki ta annaks enda toru mulle mängida,
ma luban,
et ei tõuseks isegi püsti mitte,
et esmakordselt avalduva ootamatu langetõvehoo peale
pikali kukkudes
objektiivi mitte kahjustada...
seisa kõrval ja valva,
aga anna mulle oma toru proovida...

no sedasorti jutt
täiesti võõrale inimesele,
see ületaks mu võimete piirid ikka kaugelt.

mingil juhul ei läheks ma kedagi
sellise jutuga tülitama.

nii et jah,
unistada võib.
isegi Sigma 150 proovimisest...
muidu aga mässan oma rõngastega edasi.

* * *

metsaäär mere kaldal.
korjan autost oma kola,
et metsa püherdama
(no makropiltimist imiteerima)
minna.

tuleb veel üks auto.
sealt tuleb mingi mees.
mul on ilmselt inimvihkaja ilme,
küsib, kas tohib tülitada...

tohib.

et otsib majakat.
mhh.
soovitan tal läbi metsa randa minna,
et seal ehk midagi on.
no üks vildakas meremärk või miski asi on seal küll...

metsast tuleb veel üks mees.
see kolmas auto on ilmselt tema oma.

miski tema kaelas paelub mu pilku.
heh, punaste kirjadega Canoni kaelapael...
on asju...

otsustan sotsiaalne olla,
ütlen tulijale
"statiivijalutaja, jah?"

"jah", naerab tema rõõmsalt vastu.

"ta otsib majakat",
osutan teisele mehele.

metsast tulnud mees seletab teisele midagi.
lülitun välja,
ta käest pandud statiivi küljes
on objektiiv.
Sigma 150!
!!!

kükitan ja vaatan seda,
poodides neid ei ole,
nii et ma pole sellist isegi katsuda saanud...

kui majakajutt lõppes,
ütlesin metsast tulnule
"see on mu unistuste obje."

huhh!
nüüd lihtsalt minema minna oleks vist imelik?
midagi peaks vist veel ütlema?

esitasin paar kahtlase väärtusega küsimust,
mis mind mõnda aega vaevanud olid.
ta seletas lahkesti.
siis aga sai mu sotsiaalsushoog otsa,
tänasin
ja kadusin metsa.
siin on liiga palju inimesi!

* * *

piltisin
ja vandusin oma hingeelu.
et oli ju,
Sigma 150,
käeulatuses...
ja ma ei võinud isegi küsida mitte,
et äkki ta lubaks...
ilmselgelt ei tule sellist juhust enam kunagi.
ja ma ise lasin selle käest.

mis ei peaks mind ometi üllatama...

ongi paras mulle lollile.

ukerdan kannikest sihtides rahulikult edasi.
mis siis ikka...



"tere jälle!"
lähevad põõsad kahte lehte.
???

seesama Sigmaga mees...

"vaatan, sul on Canon.
et äkki sa tahad mu 150-t proovida?"

eee...
jumal ON olemas,
mõtlen.
ja nüüd on ta siis puhta hulluks läinud, see jumal.
selliseid asju ei juhtu!

põrnitsen meest nagu ilmutist.
lõpuks taipan vastata:
"tahaksin,
kui see mingit tüli ei tekita..."

heldeke.
ilmselt vahin teda täiesti totaka näoga.

"lähme sinnapoole",
viib ta mu tuulevaiksesse lohku mere kaldal
ja ulatab oma statiivi koos objega.

uskumatu!
selliseid asju ei juhtu!
jumal ON hulluks läinud!
mõtlen mina.

muid mõtteid ei esine.
põrnitsen läbi okulaari,
no midagi ei näe :-(
ta aitab mul mingi lillekese fookusesse saada.
edasi läheb kergemalt,
saan ise hakkama.

vahepeal tekivad küll süümekad,
et teise inimese aeg ja nii...
aga ta ütleb, et ma ei muretseks, kõik on hästi.
mängin ja ukerdan rohus rohkem kui tunni.

delikaatne mees on.
võttis mu "testivõitja"
ja mängis sellega eemal.
heh,
endal on vist canoni 100-400 toru.

lõpuks sai mu südametunnistus võitu.
"et siin põõsas on üks liblikas...
kui sa tahad..."
haakisin oma fotoka ta obje küljest lahti.

"liblikas jah", võttis ta liblika üle.

sahmerdan oma fotokoti kallal.
"jääd sa siia loojangut ootama?" küsib ta.
"ei, sinnani läheb veel mitu-mitu tundi aega"
leian mina.

longime koos autodeni.
ta sõidab minema.

* * *

istun ja mõtlen...
et jah.

öeldakse ju,
et olge oma soovidega ettevaatlikud,
et need võivad täide minna.

et mida ma veel kokku soovinud olen???
tule taevas appi...

Sildid: elu, soovid ja unelmad

kirjutas ematehnik @ 22:41