mõnus nädalavahetus oli
sain tegeleda kõigi oma kolme hobiga:
kudusin,
mätsisin savi ja tegin pärlivärki
ning tegin pilti ka.
neist asjadest.
ikka parem kui päris ilma.
ja lugesin-lugesin-lugesin
mingeid fotosaite ja foorumeid.
tagajärjed on käes:
mul on vaja veel ühte objektiivi.
ega ma palju ei tahagi,
Sigma 50 mm 2,8 macro peaks mulle küll olema.
kui kellelgi mõni selline üle on,
võiks mainida.
igatahes on mulle seda objektiivi vaja.
ma lihtsalt ei mahu oma 105-ga toas mängima.
ja elamispinna vahetamine tuleks kulukam...
proovisin kitobjet,
selle 55 mm on täitsa adekvaatne pikkus,
aga see ei joonista juuu...
paar võtmehoidjat,
canoni 18-55 objega.
Sildid: pildijutud, soovid ja unelmad
juhuslikud: teine (jumal on hulluks läinud...)
makroobjektiiv...
sigma 150mm
tahaks proovida.
et ma ju ei tea, kuidas see tunduks...
niisama umbes ei saa ju ka osta.
unistada võib, seda jah.
mul pole ainsatki tuttavat canoniomanikku,
kellel selline toru oleks...
ja minna paluma kedagi,
et äkki ta annaks enda toru mulle mängida,
ma luban,
et ei tõuseks isegi püsti mitte,
et esmakordselt avalduva ootamatu langetõvehoo peale
pikali kukkudes
objektiivi mitte kahjustada...
seisa kõrval ja valva,
aga anna mulle oma toru proovida...
no sedasorti jutt
täiesti võõrale inimesele,
see ületaks mu võimete piirid ikka kaugelt.
mingil juhul ei läheks ma kedagi
sellise jutuga tülitama.
nii et jah,
unistada võib.
isegi Sigma 150 proovimisest...
muidu aga mässan oma rõngastega edasi.
* * *
metsaäär mere kaldal.
korjan autost oma kola,
et metsa püherdama
(no makropiltimist imiteerima)
minna.
tuleb veel üks auto.
sealt tuleb mingi mees.
mul on ilmselt inimvihkaja ilme,
küsib, kas tohib tülitada...
tohib.
et otsib majakat.
mhh.
soovitan tal läbi metsa randa minna,
et seal ehk midagi on.
no üks vildakas meremärk või miski asi on seal küll...
metsast tuleb veel üks mees.
see kolmas auto on ilmselt tema oma.
miski tema kaelas paelub mu pilku.
heh, punaste kirjadega Canoni kaelapael...
on asju...
otsustan sotsiaalne olla,
ütlen tulijale
"statiivijalutaja, jah?"
"jah", naerab tema rõõmsalt vastu.
"ta otsib majakat",
osutan teisele mehele.
metsast tulnud mees seletab teisele midagi.
lülitun välja,
ta käest pandud statiivi küljes
on objektiiv.
Sigma 150!
!!!
kükitan ja vaatan seda,
poodides neid ei ole,
nii et ma pole sellist isegi katsuda saanud...
kui majakajutt lõppes,
ütlesin metsast tulnule
"see on mu unistuste obje."
huhh!
nüüd lihtsalt minema minna oleks vist imelik?
midagi peaks vist veel ütlema?
esitasin paar kahtlase väärtusega küsimust,
mis mind mõnda aega vaevanud olid.
ta seletas lahkesti.
siis aga sai mu sotsiaalsushoog otsa,
tänasin
ja kadusin metsa.
siin on liiga palju inimesi!
* * *
piltisin
ja vandusin oma hingeelu.
et oli ju,
Sigma 150,
käeulatuses...
ja ma ei võinud isegi küsida mitte,
et äkki ta lubaks...
ilmselgelt ei tule sellist juhust enam kunagi.
ja ma ise lasin selle käest.
mis ei peaks mind ometi üllatama...
ongi paras mulle lollile.
ukerdan kannikest sihtides rahulikult edasi.
mis siis ikka...
"tere jälle!"
lähevad põõsad kahte lehte.
???
seesama Sigmaga mees...
"vaatan, sul on Canon.
et äkki sa tahad mu 150-t proovida?"
eee...
jumal ON olemas,
mõtlen.
ja nüüd on ta siis puhta hulluks läinud, see jumal.
selliseid asju ei juhtu!
põrnitsen meest nagu ilmutist.
lõpuks taipan vastata:
"tahaksin,
kui see mingit tüli ei tekita..."
heldeke.
ilmselt vahin teda täiesti totaka näoga.
"lähme sinnapoole",
viib ta mu tuulevaiksesse lohku mere kaldal
ja ulatab oma statiivi koos objega.
uskumatu!
selliseid asju ei juhtu!
jumal ON hulluks läinud!
mõtlen mina.
muid mõtteid ei esine.
põrnitsen läbi okulaari,
no midagi ei näe :-(
ta aitab mul mingi lillekese fookusesse saada.
edasi läheb kergemalt,
saan ise hakkama.
vahepeal tekivad küll süümekad,
et teise inimese aeg ja nii...
aga ta ütleb, et ma ei muretseks, kõik on hästi.
mängin ja ukerdan rohus rohkem kui tunni.
delikaatne mees on.
võttis mu "testivõitja"
ja mängis sellega eemal.
heh,
endal on vist canoni 100-400 toru.
lõpuks sai mu südametunnistus võitu.
"et siin põõsas on üks liblikas...
kui sa tahad..."
haakisin oma fotoka ta obje küljest lahti.
"liblikas jah", võttis ta liblika üle.
sahmerdan oma fotokoti kallal.
"jääd sa siia loojangut ootama?" küsib ta.
"ei, sinnani läheb veel mitu-mitu tundi aega"
leian mina.
longime koos autodeni.
ta sõidab minema.
* * *
istun ja mõtlen...
et jah.
öeldakse ju,
et olge oma soovidega ettevaatlikud,
et need võivad täide minna.
et mida ma veel kokku soovinud olen???
tule taevas appi...
Sildid: elu, soovid ja unelmad
mees ütles mulle "ei!!
no ma ikka kohe solvusin.
ma tõesti lootsin.
mul ei ole just palju unistusi,
ammugi ei patra ma neist vahetpidamata.
seda ühte ma olen jah rääkinud...
akna all, just tema projektiauto kõrval
seisis täna mu soovunelm.
samasugune, nagu mu Must Auto.
ainult et punane.
ma olen juba mõnda aega igatsenud
üht Punast Autot
oma Musta Auto kõrvale.
punane sobiks nii mõnegi mu riietusega suurepäraselt...
ja mõne meeleoluga...
ühesõnaga seal ta seisis.
Punane Auto.
polnud silmigi kinni pannud,
küllap ootas.
täpselt samasugune kui mu must.
samasugune on hea,
siis ma tean, kus miski nupp on...
teistsugust ma ei tahakski.
ja kui mees tuli
ja ma küsisin,
et see seal all,
kas see on minu kingitus????
(palun, võiks ju ometi olla!)
ütles ta "ei."
ohh!
siis pakkus ta,
et kui me musta maha müüme,
siis võime mulle ju punase osta,
kui ma niiväga tahan.
noei, seda musta me ei müü!
mul on temaga suhe!
arumaisaa,
miks mees arvab,
et mina peaksin monogaamne olema.
autode osas, mamõtlen.
ta ise ju ei ole...
näiteks on ju igati normaalne,
et ühel naisel on mitu käekotti...
erinevate kleitide juurde
või nii.
miks mul siis ei võiks olla mitut autot?
mis mitut, ainult kahte.
Sildid: plekkloomaaed, soovid ja unelmad
kas õnn seisneb loomises?
mõtlesin.
ilmselt on just millegi loomine see,
mis paneb mind end õnnelikuna tundma.
tegelt pole ju erilist vahet,
mida ma siis parajasti teen.
kas teen mingit käsitööd,
nuputan mõne erialase süsteemi kallal
või üritan järjekordselt progeda
(loe: koodi solkida).
üks loomine kõik.
tähtis on,
et tulemus oleks kuidagi uus, eriline.
vähemalt minu jaoks.
(mul ikkagi on
suure leiutaja Jaan Tatika hingeelu. irv.)
halb on vaid,
et kui muidu kuidagi katki
või hingest ära oled,
siis pole ka loovust.
lihtsalt ei tule seda õiget tunnet peale,
et "aga ma nüüd tekitan!".
võtad küll oma asjad ette,
aga sädet ei teki.
susserdad natuke
ja siis loobud.
pole ju mõtet,
vägisi ei luuleta midagi.
_________________________________
nende loomise-värkidega on nagu luuletamisega:
kui te saate ilma olla,
siis pole ka mõtet seda teha.
sellest ei sünni midagi.
midagi erilist.
Sildid: mõtted, soovid ja unelmad
nüüd siis Klimt
ohissandküll,
kui ma selle üles leian,
mismoodi ma ta ära toon?
mõõdud on koos raamiga 60 x 80 cm.
lennuki pagasisse?
mul kohvergi veel ostmata,
tea, kas nii suuri kohvreid ka müüakse,
et sinna üks pilt sisse mahub...
muidu nad peksavad selle katki,
või kui ma saangi ta nii korralikult pakitud,
siis katab see pilt kogu mu lubatud pagasikaalu.
iga ülekilo eest tuleb maksta 6,5 euri.
mulle hakkab järjest enam tunduma,
et peab olema ka muid võimalusi.
...et kui mina selle pildi tõepoolest leian,
siis lähen ma lähimasse postkontorisse
ja saadan endale selle postiga koju.
maile saadan ma endale juba ammu,
miks ma ei võiks siis postipakke saata...
ohjah,
ma kohe oskan endale probleeme tekitada.
mul on seda pilti ikka hädasti vaja!
naguikka,
eriti väga himustan ma just neid asju,
millega ma suurt midagi pealegi hakata ei oska...
...mille puhul ainsaks argumendiks on
"aga ma tahan!"
tahan jah.
Sildid: soovid ja unelmad
