ematehniku asjatamised

kuidas on viipekeeles "termostaatlüliti"?

täna sain uue kogemuse,
suhtlesin kurdi kliendiga.
tal oli küll tõlk kaasas,
aga ma pole kindel, kui tõlk see tõlk oli.
telekas nähtud viipekeelt nad mumeelest oluliselt ei kasutanud.
(aga võibolla polegi viipekeeles kõiki tehnilisi sõnu...)
tõenäoliselt oli ta lihtsalt sõber...
tundus kuidagi asjaosaline,
püüdis ise kõigest aru saada
ja ei tõlkinud sugugi kõike mu juttu...
ju ta siis hiljem räägib...

keegi, küllap vist Kukupai on kunagi kirjutanud,
et kurdiga suheldes ei tule mitte tõlgile otsa vaadata...
igatahes oli see mul täna kogu aeg meeles.
...ja ma tunnen,
et ma ei saanud sellega piisavalt hästi hakkama.

tavaliselt ma jälgin kliendi silmi ja näoilmet,
et kas ta mõistab mu juttu
või peaksin paremini seletama.
ma selline vilets seletaja ka...
nüüd rääkisin tõlgile ja vaatasin talle näkku,
siis vaatasin klienti, et aimata,
kas ta tõlgi jutust aru saab...
maitea, see polnud vist päris õige käitumine,
aga ma tõesti esimest korda...
ja mu eesmärgiks oli
igal juhul
vähemalt kellelegi neist
mõned tehnilised üksikasjad selgeks rääkida.

vahepeal suhtlesin ka ainult kliendiga,
tõlk oli eemal...
sooritasime harjutust lindiga.
mõõdulindiga.
selle osaga sain ma küll hakkama,
ma kohe tundsin,
et me mõistsime teineteist :-)
seesama tunne,
kui kolleegiga koos asjatades,
ei peagi rääkima.
sa lihtsalt tead,
millist tööriista ta järgmisena vajab
ja ulatad talle selle enne,
kui ta küsida jõuab...



midagi veidrat ka:
ma tõesti ei ole eriline žestikuleerija tüüp,
ammugi ei ole mu manuaalses sõnavaras žeste,
mis tähistaksid sõnu nagu
"niiskus" või "termostaatlüliti".
noh ja kui ma oma täispööretel töötavalt ajult
mingeid sobilikke poose või viipeid nõudsin,
pakkus mu kummaline aju mulle
hoopis inglisekeelseid väljendeid.
(paar tükki vist pudenes jutu sisse ka, häbi kohe.)

ja millegipärast ei kippunud ma sugugi
pliiatsit-paberit kasutama.
mõne skeemi sirgeldasin,
aga neid oleks ma kuuljale samamoodi teinud...
lõpptulemuseks ainult kaks paberile kirjutatud sõna...

Sildid: elu

kirjutas ematehnik @ 18:21