ematehniku asjatamised

häbiväärne situatsioon äratuskellaga

kunagi ammu,
kui mu esimene põnn veel titt oli,
olin kange kärutaja.
no internetti polnud siis veel välja mõeldud
(tegelt midagi vist oli kah,
aga väga defitsiitne,
keegi ei osanud tahtagi)
ja kuidagi pidi oma aega sisustama.
niisiis titt vankrisse ja kolama.

miskipärast polnud mul parajasti käekella.
muidu mul ikka oli,
aga siis polnud.
titega oli see jama,
et pidi õigeks ajaks koju jõudma,
et talle süüa anda.
tollal sõid lapsed ju kella järgi.
probleemi lahenduseks sobis suurepäraselt
üks "reisikell".
oli selline äratuskell,
mis kuidagi karbikeseks kokku voldistus.
plastikust karbikeseks.
panin siis kella sellise ajavaruga helisema,
et peale helinat jõuaks koju kapata.
suskasin kella lapsele vankrisse
ja teele!

kell muidugi helises õigeaegselt.
"helises" ei kirjelda seda häält kuigi täpselt.
tirises.
ei, plärises.
ilmselt oli see tirina-värk
karbikese tõttu
üle dimensioneeritud.
noh et ikka kostaks.
kostis,
kõvasti ja kaugele kostis!

muidugi plärises see parimal võimalikul hetkel:
just siis, kui ma ületasin mingit ristmikku,
mis oli ilmselt arvestatud
liikumispuudega inimeste ellimineerimiseks.
noh et kui sa oled lombakas
või muidu ei jaksa kiiresti sibada,
siis sa sealt üle ei jõua.
ja jääd autodele jalgu.
või alla.

ma tahtsin küll seda kella vait panna.
aga selleks oleks ma pidanud vankriga seisma jääma,
koukima lahti vankrikatte,
urgitsema välja kella,
voltima lahti kella karbi
ja siis vist vajutama kuhugi.

aga ma ei julgend seisma jääda.
mul oli nende veeteekaa normidega niigi kehvasti,
vaatasin, kuidas eluga üle ristmiku saan.

ületasin ristmiku nagu mingi pimedate valgusfoor.
kõndiv pimedate valgusfoor.
mina näost punane
(nagu foor),
kell muudkui pläriseb ja pläriseb.
pidi sel elajaskellal vast pikk vedru olema!
rahvas vaatas ikka väga veidra pilguga.

õnneks olnud seal seda päris pimedate foori,
muidu oleks minu järel vist
grupp pimedaid seltsimehi
kollektiivse suitsiidi sooritanud.
tiriseb juu,
järelikult tohib minna!

edaspidi olin targem:
kella enam helisema ei pannud.
lihtsalt vaatasin teist tihemini.

aga laps sai sellise karastuse,
et magab igas asendis ja igal pinnasel
ja mingi äratuskell
tema und nüüd küll ei sega.

Sildid: asjad, elu

kirjutas ematehnik @ 22:17