ematehniku asjatamised

ebapedagoogiline

eks lastel tuleb jah neid jagelemisi ette.
no kesse jõuab kõikseaeg neid lepitada.
ega mul siin mingi rahva-rahukohtu filiaal ei ole.
kauavõib, maütlen!

ühel õnnetul korral,
kui lärm jälle liiga suureks paisus
ja mul seepeale katus nihkuma hakkas,
käratasin poistele:
"mida te karjute siin?
käsi ei ole või?
minge trepikotta ja klaarige oma asjad ära!
ja võitja koristab vere!"

nii totakat reaktsiooni
ei osanud nad oodata.
selge ju,
et ma polnud emana absoluutselt
oma ülesannete kõrgusel.

(krt, kas ema peab olema
mingi seotud silmadega õigusejumalanna?
nende õigusejumalanna pidanuks küll padukurt olema!)

ühesõnaga olid mõlemad üksjagu jahmunud
ja taandusid itsitades tahatuppa,
et arutleda teemal
"midasorti jama siis nüüd lahti on
ja kas see võib midagi halba tähendada?"

igatahes olin ma oma rahvakohtuniku ametist
korrapealt taandatud,
minu peale ei saanud enam kindel olla.
mis oli muidugi hea.

eks mu meetodid ei sobinud neile:
üks kartis verd.
ja teine tegi näo, et ei karda.
koristada ei taht kumbki.
eriti veel verd.
jäta või hädaga jagelemata.

nüüd aastaid hiljem paneb imestama,
olime vaesed nagu kirikurotid,
mispagana asju neil küll jagada oli?

Sildid: elust meeste ühikas

kirjutas ematehnik @ 01:05