vanarauaklubi ja bittide jäävuse sigadus
igasuguste koepindade jäädvustamiseks on skänner palju parem vahend kui fotokas.
skänner on mul kapi otsas täitsa olemas, aga ükski arvuti ei taha seda tunda.
proovisin ühte ja teist, lõpuks lugesin läbi terve interneti. suure tõenäosusega polegi mu skänner mitte katki, vaid uuemad windoosad lihtsalt ei suhtle temaga.
nüüd vaja vana arvuti vindile kolmas partitsioon tekitada, sinna vana hea win98se peale lasta ja dualboot organiseerida. lugesin veel internetti, kohe palju lugesin. mõtlesin ja välja mõtlesin- milleks on inimesel väikevend! ma ei pea ju kõiki asju ise oskama või koguni õppima.
vennake tegi mul partitsiooni juurde, dualboodi pani ka käima, aga siis said ressursid otsa. nimelt ei leidnud ma oma win98 plaati üles. komme olulisematest plaatidest koopiad teha on muidugi tänuväärne: mul oli vähemalt selle koopia.
aga see keeldus suhtlemast. eile siis nii jäigi.
täna püüdsin mingitest juppidest siiski midagi kokku aretada, vanadest mustvalgetest aegadest meenus isegi paar dos-i käsku, aga tulemusi see ei andnud.
lõpuks leidsin originaalplaadi siiski üles, plaadiriiulist muidugi. ega ma sealt enne otsinudki, sellised asjad peavad ikka ära pandud olema, noh et ära ei kaoks (irw).
nüüd istun ja vaatan, kuidas windoosa riisi sööb. tegelikult on see vist trumm ja pulgad ;-)
ohjah.
mu vanal rondil on nüüd windows98 jälle peal.
paraku kehtib ka siin energia jäävuse seadus (mis on pigem bittide jäävuse sigadus: bitid ja baidid ei teki mittemillestki, millegi uue installimisel võetakse vajalikud bitid mõnest olemasolevast vajalikust programmist).
win98 tekkimisel kadus dualboot.
nüüd ei pääse ma ülejäänud kõvakettale ligi.
väga inetu lugu.
miks mees ei peaks kuduma...
ema leidis ühe kuduva mehe netilehe...
mõtlesin veel selle eelmises postis kirjedatud kummalise kudumisviisi üle.
mu mees nimelt on kahekäeline: sündind vasakukäelisena ja õpetatud asju parema käega tegema. mu meelest on tal mõlemad käed paremad.
igatahes oleks tal kergem niimoodi kuduma õppida.
miks mu mees ei peaks kuduma:
praegu ma käratsen, et kes on mu vardamõõtmise-supleri sisse vehkinud.
kui ta kooks, siis otsiks ma ilmselt taga oma muudki varandust:
kes on omale võtnud mu selle või teise lõngakera?
kus mu isekuduvad sukavardad jälle on?
ja öösiti tõuseksin salaja üles, et harutada mehe kudumist oma kallihinnalist kadumaläinud lõnga välja, millest ma plaanisin 2020 aastal freeformi teha.
ei, parem on, kui mehed ei koo.
entrelac knitting
ma ei allu ju provokatsioonidele, ei allu... :-)))
see on siis entrelac knitting. küllap sel mõni eestikeelne nimi ka on, aga ma kudusingi inglise keeles.
tegelikult kudusin ringvardaga, aga pildistamiseks oli vaja see sirgeks vedada, tõstsin silmad sukavarrastele ringi.
pole just keeruline tehnika, aga tüütu ja aeganõudev on küll, väikest jupikest edasi-tagasi kududes peab ju kogu aeg tööd keerama.
muuseas: mingis foorumis keegi vasakukäeline kirjeldas, kuidas tema koob.
edasireal nagu me kõik, paremalt vasakule, ja tagasireal tõstab lõnga teise käe peale ja koob ikka paremalt poolt, lihtsalt vasakult paremale.
kokkuvõttes hoiab aega kokku ja mitme lõngaga kududes ei keerdu need üksteise ümber.
noh, ega see mind ju ka ei provotseeri ;-).
igatahes proovisin asja järgi.
tunne oli naljakas, igavene pusimine, nagu alles õpiks kuduma :-)))
peab teinekord pikemate ridadega harjutama, kui asja käppa saab, siis on sellest kindlasti kasu, eriti kui niimodi lapikeste haaval kududa.
sain jälle ehmatada:
päeval ma keerulisemaid asju teha ei saa, põnn ei lase süveneda, pusin siis hilja õhtul. eile unustasin end jälle kuduma, vaatasin, et kell juba üle kahe, hiljemalt kolm lähen magama. kui jälle arvutist kella vaatasin, oli to juba neli! õumaigaad, kuidas see aeg niimoodi lendab?!
voodis tuli enne uinumist meelde küll, et kella keerati ja mu arvutid sellega ise hakkama saavad ja et kell ei näidanudki mingit kolme, läks kohe neljaks. :-)
tasku
lõika lõike järgi välja nii tasku kui vooder.
lõikel on lõimesuund noolega märgitud, sellest peaks siis ka kini pidama.
pane detailid kokku, paremad pooled vastakuti.
lõika paras jupp mittevenivat paela tasku serva jaoks.
õmble pael ja taskudetailid niimoodi läbi:
õmble tasku servad kokku, jäta alla serva ava, et saaksid tasku õigeks pöörata.
peale õmblemist lõika nurkadest liigne õmblusvaru ära.
tepi taskuava serv läbi:
õmble tasku soovitud kohale kinni.
võid tasku enne nööpnõeltega kanga külge panna,
virgem inimene võib isegi traageldada.
NB!
kui sul on kodus lapsi ja/või loomi, ära parem proovigi midagi õmmelda.
mulle tuli meelde, miks ma juba ammu ei õmble:
laps süles on seda neetult raske teha.
eriti, kui ta püüab ka kangast ja mu kätt juhtida.
lisaks kõigele otsustas kass keset õmblemist masina pedaalile istuda, otse mu jala peale. ei saa maha ka lükata, pedaal on lapse pärast hästi kitsasse kohta topitud.
ma muidugi röögatasin seepeale õudusest, mulle ei meeldi juhitamatud protsessid.
vaene kass kangestus hirmust sinnasamasse ja ei liikunud millimeetritki.
masin aga muudkui õmbles ja õmbles...
mingist kvaliteedist pole sellistes tingimustes muidugi juttugi.
kuigi pääsesin ilma ränkade vigastusteta, on närvid nüüd läbi nagu toakoeral.
kodupüksid
tegin täna põnnile kahed uued kodupüksid.
peale mu enda ei suuda keegi kunagi tuvastada,
kumb pool peaks ette käima.
tuli mõte, et õmblen esimesele küljele nööbi.
põnnil tuli mõte, et kaks nööpi on kindlam.
nii saidki teised püksid kaks nööpi.
võrk
emal on kombeks osta mõnikord üks tokk meeldima hakanud lõnga, et siis kodus vaatab, mis sellest teha annab.
seekord ostis ta Linie 151 Light´i. see on hästi pehme karvane lõng, käe all meenutab udusulgi.
istusin ema juures ja sodisin siis seda lõnga, heegeldasin natuke võrku, et näha, kuidas see välja võiks näha. lobisedes kadus aeg ruttu ja lõng ka, enne, kui arugi sain, oli see tokk lõnga otsas. vabandasin ja tahtsin üles harutada, et ma nüüd lõnga ära raisanud. ema ei lubanud harutada.
mingil ajal tõi teise toki veel ja nii pidin selle võrgu pisut pikemaks heegeldama.
õetütrele meeldis selline võrkmoodustis küll ja tema soovil kudusin siis üles veel mingi serva juurde. mulle endale meeldib vist ilma servata rohkem, aga tegin nii, nagu sooviti.
noor tehnik
õmblusmasinat remontimas...
musimadu Muia
eelmises elus olin ma sokk.
paarilisega sokk.
kuni see paariline jalga lasi.
oli tal vaja üksi pesumasinasse ronida, ma olen alati öelnud, et peab kokku hoidma!
edasi tuli ise hakkama saada.
õnneks on tänapäeval olemas igasuguseid meetodeid enesetunde parandamiseks.
pean silmas loomulikult ilukirurgiat.
neil on selle jaoks isegi masin!
lasin endale suurepärased täidlased huuled teha.
sensuaalsed, ma ütleksin.
tunnen end nüüd hoopis paremini.
ja silmad, mul on nüüd sügavsinised silmad!
lisaks uuele näole olen saanud ka uue identiteedi.
laps ütleb, et ma olen madu!
madu Muia.
täpsemalt musimadu Muia.
mulle see uus elu päris meeldib!
Ohmist
oleks pr. Ohm märganud oma mehe õigel ajal ära mürgitada,
oleks minu perekonnaelu palju harmoonilisem...
patukahetsuse-krae
see on patukahetsuse-krae.
kui jälle balti jaama turule lähen, panen selle kaela.
et see mulle meenutaks: sina ei pea mitte iga isuäratavat lõngatutsakat ostma!
eriti, kui seda lõnga on liiga vähe, et sellest midagi teha saaks.
mis siis, et see lõng on nii põnev
ja näeb kootuna välja nii chunky ja nii freeform.
agressiivne neegriprintsess
saingi valmis oma agressiivse neegriprintsessi kampsiku.
tuli hoopis paksem ja soojem kui esialgu tundus.
aga pole hullu, ega ma suvist tahtnudki.
täitsa talvine kampsik.
muuseas, avar kaelus on taotluslik.
ega siis nii palja kaelaga saa käia, külm hakkab.
nüüd on olemas viisakas põhjendus veel n+1 salli ja muu edeva asja tekitamiseks.
just nii see mõeldud oligi ;-).
lõigetest
nutt ja hala: lõigetega on alati üks jama.
ma ei saavuta isegi koos oma sandi iseloomuga neid mõõte, milledele lõikeid tehakse. pidevalt peab midagi kohendama ja kusagilt kokku võtma.
saad suure vaevaga lõike istuma, siis püüad teist alles hoida, et järgmisel korral oleks võtta. enne järgmist korda toimub lõigetega alailma mingeid salapäraseid muutusi. viimasel korral oli mul ühe jaki juurde kolm erinevat varrukalõiget ja ükski neist ei istunud. ma tõesti ei tea, kust need varrukad tulevad!
igatahes mõtlesin ma midagi kardinaalset ette võtta.
algatuseks otsisin kapist välja ühe pusa (mitte tuustaka, ikka rõivaeseme), mis mingist kaltsukakülastusest tekkinud oli. kuna see millegipärast mu mõõtudega sobis, siis sai temast mu uue põhilõike esiema. ma nimelt lõikasin selle pusa kenasti õmbluseid pidi lahti. milline suurepärane idee! ei mingit jama kalkarulliga ega lõikelehtedega. käärid sisse ja valmis!
kuna see "esiema" liiga tume oli, joonistasin saadud tükid valgele kangale ümber. (leidsin kapist mingit kohutavat sünteetilist trikotaaži, mis ei veni ega hargne ja ei kõlba ka mitte millekski.) igaks juhuks joonistasin oma lõigetele mõned jooned ka peale, keskjoone ja vööjoone. hiljem olen veelgi jooni lisanud.
selline riidele tehtud põhilõige on üks igavesti tänuväärne asi, ei rebene ega lähe liiga kortsu, pealegi ta ei krabise, st. ei tekita põnnis ja kassides ebatervet huvi.
mulle kohe meeldib lõike järgi kududa, väga mugav on.
viimasel ajal on varrukad kuidagi iseenesest hästi istuma hakanud...
pilt on niru, valgete asjade pildistamisega on ka alati mingi jama.
kevadeigatsus
oleks juba aeg...
pilt on tegelikult suvine.
aga värvid on head.
maailm on täis varjatud ohte...
...või peituvad need ohud meis endis.
olin büroos, augustasin just dokumente kausta panemiseks, kui helises telefon.
telefon helises seal tihti, liigagi tihti.
olin harjunud toru kõrva äärde suskama ja seda õlaga kinni hoides oma tegevust jätkama.
ühesõnaga helises.
sisseharjunud elegantse käeliigutusega lennutasin toru endale kõrva äärde.
rsk! valus oli. pagana valus kohe!
refleksid vedasid alt: oli käes ja läks kõrva äärde kah, aga mitte telefonitoru.
käes oli helisemise momendil mul ju hoopis auguraud. metallist, korralik, mitte mingi näkats. boss armastas korralikke tööriistu.
ma virutasin telefonihelina peale reageerides iseendale augurauaga vastu pead.
teist korda olen veel oma lollide reflekside ohvriks langenud:
mees pani kööki uue segisti. sellise mõnusa: see osa, kust vesi välja tuleb, on vooliku otsas, seda saab sealt segisti seest välja tirida ja nagu käsidušši kasutada. edev värk. ja väga mugav.
uhasin mina siis oma uue käsidušiga mingit panni pesta kui telefon helises.
edasi kujutate juba ise ette.
üldiselt mulle ei meeldi, kui vett kõrva satub...
kokkuvõtteks: telefon on üks väga salakaval ja ohtlik riistapuu.
nimeloogika
mul on üks müts, selline tavaline, ei torka silma ega kuhugi.
aga nimi on tal eriskummaline: "neliteist venda kahes reas tantsivad tangot".
umbes nagu geyklubi tantsuõhtu. kus mujal need mehed ikka omavahel tangotavad.
nimi tuli lõngast: novita 7venda kahekordselt ja novita tango neile lisaks.
nüüd mitu aastat peale kudumist hakkasin meenutama, mis lõngast see müts tehtud sai, tuli meelde küll :-)
pilti ei pane, linnugripioht.
müts nimelt näeb välja nagu märg ja surnud kana.
praegu koon kampsunit "relvastatud karvane neegriprintsess".
lõngaks on novita princess mohair + titanwooli riccione magnum.
nimi magnum assotseerub mul revolvriga, princess mohair on ju karvane printsess.
kuna kampsun tuleb musta värvi, siis ilmselt on tegemist neegriprintsessiga.
relvastatud (agressiivne?) ja karvane- liiga palju testosterooni sel printsessil.
klotsid
klotsid on lahedad.
olen vahel laste mängunurki vaadates mõningast kiusatust tundnud...
kui omal pisikest veel polnud, tundus kuidagi kummaline mängunurgas mängida. nüüd lapsega mängimas käies aga peab lapsel silma peal hoidma ja ikka rahus ehitada ei saa.
oleks võinud endale juba ammu klotsid osta.
nüüd mängin isu täis.
ka kassile meeldib, käib ja uurib asja.
kui objekt sai valmis ja toimus kõrvalseisjate autasustamine, siis sättis ennast ka pildile. projektijuht...
manomeetrit lahkamas
mõni asi on kohe ilus.
näiteks see asi siin.
puhas mehhaanika, kaunis oma lihtsuses.
tavaline manomeeter, täitsa tavalise sihverplaadiga, aga milline sisemine ilu!
väga inimlik manomeeter...
porisen ka natuke:
aru ma ei saa, kas maja ainuke supler on siis nüüd see minu oma, millega ma oma kudumisvardaid mõõdan? kogu aeg pean ma seda taga otsima, justkui neil enam millegi muuga mõõta ei oleks. mõõtku mõõdulindiga!
sünnipäev
täna sai põnn kaheaastaseks.
ilm oli sama päikeseline kui kaks aastat tagasi. alles see oli, ja juba on kaks aastat möödas!
naljakas, et minusuguse öökulli lapsed sünnivad hommikul. ma meelsamini magaksin sellisel ajal :-)
sünnipäevalaps ise on hästi asjalik tegelane, ajab mutreid poldi otsa ja aitab issil muid rauatöid teha.
kui issi tööl, siis "remondib" põnn seina. tal on üks konkreetne koht, mida ta rüüstab. värv on juba maha võetud, krunt ja pahtel osaliselt ka. pahtli all on metall, sai nurgale tugevduseks pandud. nüüd uuristatakse seda. kui ma pahandama hakkan, toob köögist käterätiku ja pühib värvi- ja pahtlipuru rätikuga laiali. peaks vist seinad plekiga üle lööma, kasside kraapimispuud põnn millegipärast kasutada ei taha.
vanaema kinkis lapsele suure hunniku ehitusklotse. toredad klotsid on ja neid on palju! hakkasime juba õhtupoolikul ootama, et läheks see laps juba magama, tahaks nagu ka klotsidega mängida.
peaks põnnil juukseid lõikama, aga see on nii komplitseeritud ettevõtmine, et lükkan seda järjest edasi. lihtsam on oma kassid ruuduliseks pügada ja neile afropatsid teha kui põnni pügada. põnn ei püsi ju minutitki paigal.
juuksurist pole ka abi, ega põnn loll ei ole. ükskord ta lasi ühel nõelaga tädil endale ligi tulla, see tädi lükkas talle nõela kintsu! kindlasti ettekavatsetult, ise veel seletas mingist vaktsineerimisest. nüüd on põnn juba kogemustega mees, kääridega tädi ta endale ligi ei lase. teame-teame neid tädisid. pealegi on käärid veel suuremad kui nõel.
Viibu
see on meie suur kass.
alguses oli ta väike. siis oli ta nimi Väike-Väike.
järgmine nimi oli Viik-Viik. nüüd on Viibu.
tõug on Pikati Sinine.
tegelikult täitsa tõutu kass, ilmselt mingi mutant.
Valge Kass on Viibu noorem vend, ema oli üks.
võib arvata, mida me sellest väiksest valgest karvatupsust ootasime kasvavat.
aga noh, oma ja armas on ta ikka.
Valge Kass
see on meie Valge Kass.
üks silm on tal helesinine, teine roheline.
räägitakse, et sinisilmsed valged kassid ei kuule.
meie omal on selektiivne kuulmine: kui midagi keelan, siis ta tõesti ei kuule.
kui aga kassikrobinate topsi liigutan või külmiku avan, kuuleb ta seda teise korteri otsa.
ega ta peagi päris kurt olema, teine silm on ju roheline!
titena oli ta selline:
