maailm on täis varjatud ohte...
...või peituvad need ohud meis endis.olin büroos, augustasin just dokumente kausta panemiseks, kui helises telefon.
telefon helises seal tihti, liigagi tihti.
olin harjunud toru kõrva äärde suskama ja seda õlaga kinni hoides oma tegevust jätkama.
ühesõnaga helises.
sisseharjunud elegantse käeliigutusega lennutasin toru endale kõrva äärde.
rsk! valus oli. pagana valus kohe!
refleksid vedasid alt: oli käes ja läks kõrva äärde kah, aga mitte telefonitoru.
käes oli helisemise momendil mul ju hoopis auguraud. metallist, korralik, mitte mingi näkats. boss armastas korralikke tööriistu.
ma virutasin telefonihelina peale reageerides iseendale augurauaga vastu pead.
teist korda olen veel oma lollide reflekside ohvriks langenud:
mees pani kööki uue segisti. sellise mõnusa: see osa, kust vesi välja tuleb, on vooliku otsas, seda saab sealt segisti seest välja tirida ja nagu käsidušši kasutada. edev värk. ja väga mugav.
uhasin mina siis oma uue käsidušiga mingit panni pesta kui telefon helises.
edasi kujutate juba ise ette.
üldiselt mulle ei meeldi, kui vett kõrva satub...
kokkuvõtteks: telefon on üks väga salakaval ja ohtlik riistapuu.
kirjutas ematehnik @ 18:18
1 lisas:
:D tuleb tuttav ette, kuigi nii ekstreemseks mul asi veel läinud pole. meenub, kuidas olen korduvalt üritanud pestud nõusid külmkappi panna. muud lollused ei tule meelde praegu.
Postita kommentaar
<< Home