isemoduleeruv maja ja tüngaklient
eile vestlesin ühe härraga tema majast.
-kui suur teie maja on?
-150 ruutmeetrit on.
-mis seal juba olemas on?
-ei, midagi ei ole. kõike on vaja.
räägime siis asjadest,
pakun talle üht neist.
-milleks mulle see? mul on see juba olemas!
mina mõtlen:
"neetud alzheimer,
nüüd on see mul siis ägenema hakanud!"
pingutan oma tähelepanuvõimet topelt,
et ikka enam-vähem adekvaatne mulje jätta.
kaks minutit ma ju ometigi suudan
mingit asja meeles pidada?
mulle millegipärast tundus,
et tal pole seal majas midagi
ja kõike on vaja.
härra osutab ühele seadmele,
et kas see talle ei sobiks.
mina leian,
et see on tema maja jaoks kaugelt liiga võimas.
-mismoodi liiga võimas?
mu maja on 300 ruutmeetrit suur!
suur maja on!
nojah,
kui et niiviisi...
uurin siis ettevaatlikult edasi,
et mida ma tema maja tarbeks ikkagi pakkuda võin.
kui ta juba tuli,
küllap tal siis midagi ka vaja oli.
selgub, et tal on oluline osa asjadest olemas,
tal pole peaaegu midagi sinna vaja.
ja nii edasi,
mina küsitlen,
tema annab aga üksteisele vastukäivaid vastuseid.
minu aju töötab täispööretel,
et mismõttes nagu?
mingi isemoduleeruv maja,
et vahepeal on nagu 150 ruutu
ja siis jälle 300 ruutu...?
siis tuleb meie tehnik.
selgub, et nemad on kliendiga ühekandimehed.
vestlevad.
möödunud aegadest ja nii.
haihtun hetkeks vasakule ära,
et kogun ennast pisut.
ja siis tuleb mul mõte:
et kui on olemas tüngakõned,
siis võivad ju olemas olla ka
tüngakliendid?
äkki see ongi mingi
spetsiaalselt minu nuhtlemiseks
kaela saadetud tüngaklient?
kuskilt tüngaagentuurist tellitud...
huvitav,
kas tal on varjatud kaamera ka?
no ma kujutan oma näoilmeid ette!
keelekasutus on mul igati sündsuse piires,
selles osas ei saaks mulle küll midagi ette heita.
(olin jõudnud isegi valmis formuleerida
viisaka palve
lahkuda
ja tulla tagasi siis,
kui tal oma maja
ja selle käitumise kohta
pisut selgem nägemus on.)
tõesti tüngaklient?
KES ta siia saatis?
ainuke inimene,
kes üldse sellise asja peale tuleks,
ei vaevuks minu pärast sellist asja korraldama.
või kui vaevuks,
siis mind liigagi hästi tundes
poleks ta raatsinud
etendusest ilma jääda...
sest ülejäänud kollektiiv
näis kogu värki täiega nautivat.
nad vaid itsitasid vaikselt,
kui mina seal õhku ahmisin...
nojah.
siis pöördus klient uuesti minu poole,
jättis hüvasti,
lubades asja üle mõelda
ja hiljem tagasi tulla.
nonoh.
pinnisin tehnikut,
et mis värk nagu on?
see pole ju normaalne?!
tehnik kehitas õlgu,
et mis viga,
tema teada ongi sel kliendil vähemalt kaks maja.
et kõik on täitsa õige.
et tema küll ei mõista,
miks minul selline ebaadekvaatne enesetunne on...
kaks maja?
kaks maja!
ja klient unustas mulle seda öelda?
ma vahtisin talle kohati ikka üsna lolli näoga otsa,
ja tema unustas,
kujutate ette,
lihtsalt unustas!
oma kaksteist korda järjest!
mulle öelda,
et tal on kaks maja
ja ta neist vaheldumisi räägib???
nomaitea.
ma millegipärast pole väga kindel,
et tehnik mulle õigust rääkis...
kedagi ei saa enam usaldada!
Sildid: hullumaja puhvet
mina olengi bitch
ma sehkendan ja segan.
käin pinda
ja närvidele.
ja ütlen neile,
et just mina olengi bitch.
leppigu sellega.
nad naeratavad seepeale
ja patsutavad mulle õlale.
jajah!
oled-oled,
ütlevad nad.
ja poetavad mu pihku kommi või paar.
miks mulle küll tundub,
et mu kolleegid
ei võta mind tõsiselt?
aga toredad on nad ikka,
isegi kui nad mind tõsiselt ei võta.
Sildid: elust meeste ühikas
nikotiiniplaastrid on nagu videolaenutus
et ikka need nikotiiniplaastrid...
no need on nagu videolaenutus.
mulle kohe täitsa meeldib.
üleeile nägin unes,
et olin oma lapsepõlve väikelinnas,
mingitel kaitseliidu manöövritel.
olin oma sportliku väljanägemisega autoga
kaevunud linnakese keskkooli taha maasse.
idee poolest oli seal vanasti staadion,
no ju siis enam ei ole,
kui mu auto ilusti akendeni mudas oli.
istusingi oma autos
ja varitsesin vaenlast.
ja täiendasin laskemoonavarusid.
mul nimelt oli püss ka,
mingi igavest pikk relv,
mahtus hädavaevu tagaistmele ära.
bazooka?
aga laskemoonaga oli kuidagi kitsas,
igatahes tegin ma ise padruneid
(või mis iganes moodi neid siis nimetada).
padrunikestadeks olid vanad plastikust lehmasüstlad.
suured ja jämedad.
toppisin neisse mingeid teravaservalisi plastikutükke sisse.
võeh, maütlen.
eilse öö veetsin spa-s.
rootsi laud oli
ja mullivannis käisin.
imelik vann oli,
ma mahtusin sinna vaid kükitama.
ega see vannituba ka teabmis suur olnud,
nii 60 x 60 cm.
riietumine oli pisut komplitseeritud...
selle vanniga oli karm kord,
täpselt kaheksa minutit
oligi mulle vanniaega ette nähtud.
ja kui see aeg siis täis sai,
jooksis vesi automaatselt vannist välja.
nagu mingi solaarium,
ei ole siin midagi kauem lebotamist!
miski tädi ilmus seina seest
ja kamandas mu kiirelt minekule.
ahjaa, spas käisin ma Marjustiniga.
just, Marju Lauristiniga.
me isegi vestlesime.
äärmiselt huvitav oli.
ainult et Lauristin oli kuidagi väike.
no umbes meetripikkune.
aga sest polnud kedagist,
ta oli tõesti vahva.
ilmselt oligi see mingi säästuspa:
vann oli väike,
kaua olla ei tohtinud,
ja Lauristin oli ju ka väike...
äkki on häda selles,
et ma panin vaid pool plaastrit peale.
oleks terve pannud,
oleks ikka korralik vann
ja elusuuruses Lauristin olnud...
Sildid: hullumaja puhvet
miks nii raske öelda on...
maailm tõmbub koomale.
või midagi sellist.
nii raske on öelda kellelegi,
et ta on sulle vägagi oluline.
ikka pelgad,
et see on kuidagi pealetükkiv,
et keda see huvitab...
või kardad halvemal juhul
lihtsalt vastu nina saada.
nii jääbki ütlemata.
enamasti.
jääb ütlemata isegi siis,
kui aimad,
et teine võib neid su sõnu
natuke lausa vajada.
äkki aimad valesti...
maailm tõmbub koomale.
olulised inimesed eemalduvad,
hingelähedased blogid
lähevad lukku...
huhh,
ega see ei meeldi mulle ikka küll.
võtsin end kokku
ja kirjutasin,
et ta on mulle tähtis ja oluline.
et tahaksin teda ikka edasi lugeda...
ei,
see "send"-nupu vajutamine
ei olnudki väga hull.
mõned kirjad peaks veel kirjutama.
...et ma tean, mida sa tunned
ja nii edasi...
Sildid: sada aastat üksildust
homme hakkan superstaariks!
ma ikka vaatan neid
"eesti otsib superstaari" saateid.
mulle meeldivad need staarikspüüdlejad.
selleks peab ikka väga enesekindel olema,
et nii keskpärase
või alla selle lauluoskusega
siiski superstaariks tahta.
vot seda enesekindlust ma neis imetlengi.
aga nüüd sain uue kogemuse:
romantika karaokebaarist.
kui superstaarid laulavad ilma saateta,
siis nii mõnigi karaokelaulja
ei lasknud end muusikast lihtsalt segada.
alguses see häiris mind.
(ega ma ise ka laulda ei oska,
aga kui ikka päris valesti laulda,
siis ma kuulen selle ära küll.)
aga mis sest viisipidamisest,
peale seda,
kui üks vapper laulumees
muusikast terve rea jagu taga oli
(loomulikult mööda lauldes),
siiski vapralt edasi lõõritas,
siis jooksis mul juhe kokku.
tagajärjeks ohjeldmatu naeruhoog.
no ei ole olemas!
nii ei saa ju laulda!
aga ei, saab-saab.
laulda.
või midagi sellist.
igatahes sain ma elamuse.
õde küll arvas,
et see on mul hoopis kultuurišokk.
nojah, misiganes.
aga rahvas oli väga tolerantne,
kedagi isegi ei tulistatud.
mõnus, maütlen.
...ja mina siin muretsen,
et kas ma autos
foori taga rohelist oodates
kõrvalseisjaid ei häiri...
...et äkki kostab välja,
et ma oma autosõiduplaadile kaasa laulan...
perfektsionism on saatanast!
homme hakkan superstaariks :-)
Sildid: hullumaja puhvet
lapsesuu
põnn seletab oma nägemust päikesesüsteemist:
siin on maakera,
siin on kuu
ja siin on ventilaator.
* * *
maitea, mis ventilaator.
aga kui miski peab ringi käima
(nagu kuu ümber maa),
siis võib üks ventilaator seejuures päris vajalik olla.
Sildid: põnn
midagi hingele
Kõik, mida vajad, tuleb su juurde
ühel või teisel varjatud kujul.
Kui tunned ta ära,
saab ta su omaks.
Kõik mida tahad, tuleb su juurde,
tunneb su ära ja saab sinu osaks.
Hinga, loe kümneni.
Hind selgub hiljem.
Doris Kareva.
nii hea,
nii lõpmata hea.
selliseid asju lugedes
tekib tunne,
et seesamane blogi siin
on vaid sõnade kuritarvitamine.
ma ei saa iial midagi öeldud...
nagu mul oleks üldse midagi öelda...
Sildid: sada aastat üksildust
selleks peab psühhopaat olema,...
et iseendal käed katki lüüa.
umbes nii ma alles hiljuti arvasin.
no see ei ole ju normaalne,
eksole.
täna lõin ise endal käe katki.
tegin poksikotile paar kiiremat seeriat
ja pärast avastasin,
et olin käel mingi veresoone puruks löönud.
naha alla tekkis kole sinine muna.
natuke on valus ka,
aga ei midagi hullu,
kududa igatahes saab.
ilmselt olen ma ise siis ka psühhopaat...
väga halb päev oli,
täiega halb.
einoh,
ma ikka mõtlen end parandada küll.
et edaspidi hoian oma käed poksikotist eemal.
...ja taon teda jalgadega.
nagu senini.
mõnikord peab seda kotti ikka taguma,
selleks boss ta ju tõigi,
et rahvas saaks oma halbu tundeid maandada.
ega siis investeering tohi niisama kasutult nurgas rippuda...
Sildid: äng
sain psühhotrauma!
inimesel peab ikka mõni siht või unistus ka olema.
mul siis oli,
tahtsin endale apelsinikollast särki
või midagi,
mida saaks selga panna.
mulle hirmsasti meeldib see värv,
see on esimene värv, mida ma hommikul ärgates näen.
nimelt mu magamistoa seinad on apelsinikollased.
nii positiive värviga saab alata ainult väga hea päev!
ja elutoas on mul apelsinikollane
teleka-vaatamise-tekk.
ja köögilaual on mõnikord samavärvi lina.
aga selga panna pole midagi...
no ega ikka ei müüda küll kollaseid riideid!
või kui müüakse,
siis on need neoonkollased.
neoon ei sobi,
ma ei taha välja näha,
nagu mingi liikluspolitsei beetaversioon.
novot.
leidsingi lõpuks poest kollase särgi.
mee ja apelsini vahepealne kollane,
aga seegi on täitsa ok.
minu soome-lõngadest tehtud
triibuline sall
sobis selle juurde kohe täpselt.
väga positiivne värk!
loomulikult panin särgi tööle selga,
selleks see ju mõeldud oligi.
paraku,
kogu mu heaolutunne hävis ainsa hetkega,
kui hommikul oma ülakorrusel resideeruvat kolleegi nägin.
teate ju küll seda kohutavat tunnet,
kui kellelgi on teiega ühesugune kleit seljas.
tal oli nimelt sama värvi särk!
ei, mitte samasugune,
aga sama värvi!
nii silmatorkava värvi puhul
ei pane keegi mingeid lõikenüansse tähele.
aargh!
oi ma olin nördinud!
äärmiselt!
einoh, ma olin tal seda särki näinud küll,
kes siis ei näeks sellist kadedusttekitavat värvi.
aga viimati nägin ma tal seda millalgi eelmisel aastal.
ma vist uskusin, et see särk on tal ära kulunud
või mingil muul moel kasutusest väljas.
aga jaa.
halligi.
pidasin pobisedes plaani,
et läheks otsekohe
ja ostaks poest
ühe erkroosa särgi.
litritega.
litttrrritega!
rsk.
ma muidu roosat ei kanna,
aga teistest erinemise nimel
tuleb ohvreid tuua...
ühesõnaga oli mu päev
täitsa rikutud.
arumaisaa,
miks pidi ta just täna selle selga panema???
kuidas saab üks MEES nii õel olla???
Sildid: hullumaja puhvet
vastlasõit ... roclaga
lund nagu polegi,
aga saime ikka tehtud ühe vastlasõidu.
kasutades kohalikke vahendeid:
autojuht vedas roclat
(ei, ikka kätejõul)
ja keevitaja ning mina
siis seisime selle rocla peal.
sellises kentsakas poosis,
nagu mootorratta peal olles...
minul 9sentimeetrise kontsaga saapad jalas.
uhke värk!
sõitsime laos,
hakka nüüd veel õue minema, eksole.
hernesuppi keedetakse vist hoopis homme,
tehnik-peakokk oli terve päeva objektil
ja ei saand suppi keeta.
aga boss tõi meile lohutuseks
"vastakuplit" kah.
moosi ja vahukoorega.
__________________________
rocla on see nn. kahvelkäru,
kaheharuline ratastega atribuut,
millega kaubaalustel olevat kraami
saab liigutada.
no mina kasutan seda rohkem tõukerattana,
nii kergeid asju,
mida mina paigalt nihutada jõuaks,
ei veetagi roclaga.
heh, vahel on mõnes poes rocla müügisaalis...
siis mul tekib kiusatus,
et kui õige sõidaks natuke...
aga ma ei.
see ei sobi juu:
mitte enam verinoor daam,
pika musta mantli ja käekotiga
ja kütab roclaga mööda toidupoodi ringi :-D
nagu mingi halloween :-D
tähelepanu garanteeritud,
maütleks.
Sildid: hullumaja puhvet
