05 veebruar 2008

sain psühhotrauma!

inimesel peab ikka mõni siht või unistus ka olema.
mul siis oli,
tahtsin endale apelsinikollast särki
või midagi,
mida saaks selga panna.

mulle hirmsasti meeldib see värv,
see on esimene värv, mida ma hommikul ärgates näen.
nimelt mu magamistoa seinad on apelsinikollased.
nii positiive värviga saab alata ainult väga hea päev!

ja elutoas on mul apelsinikollane
teleka-vaatamise-tekk.
ja köögilaual on mõnikord samavärvi lina.

aga selga panna pole midagi...
no ega ikka ei müüda küll kollaseid riideid!
või kui müüakse,
siis on need neoonkollased.
neoon ei sobi,
ma ei taha välja näha,
nagu mingi liikluspolitsei beetaversioon.

novot.
leidsingi lõpuks poest kollase särgi.
mee ja apelsini vahepealne kollane,
aga seegi on täitsa ok.
minu soome-lõngadest tehtud
triibuline sall
sobis selle juurde kohe täpselt.
väga positiivne värk!
loomulikult panin särgi tööle selga,
selleks see ju mõeldud oligi.

paraku,
kogu mu heaolutunne hävis ainsa hetkega,
kui hommikul oma ülakorrusel resideeruvat kolleegi nägin.
teate ju küll seda kohutavat tunnet,
kui kellelgi on teiega ühesugune kleit seljas.
tal oli nimelt sama värvi särk!
ei, mitte samasugune,
aga sama värvi!
nii silmatorkava värvi puhul
ei pane keegi mingeid lõikenüansse tähele.
aargh!
oi ma olin nördinud!
äärmiselt!

einoh, ma olin tal seda särki näinud küll,
kes siis ei näeks sellist kadedusttekitavat värvi.
aga viimati nägin ma tal seda millalgi eelmisel aastal.
ma vist uskusin, et see särk on tal ära kulunud
või mingil muul moel kasutusest väljas.
aga jaa.
halligi.

pidasin pobisedes plaani,
et läheks otsekohe
ja ostaks poest
ühe erkroosa särgi.
litritega.
litttrrritega!
rsk.
ma muidu roosat ei kanna,
aga teistest erinemise nimel
tuleb ohvreid tuua...

ühesõnaga oli mu päev
täitsa rikutud.
arumaisaa,
miks pidi ta just täna selle selga panema???
kuidas saab üks MEES nii õel olla???

Sildid:







0 lisas:

Postita kommentaar

<< Home