ematehniku asjatamised: juuni 2007

29 juuni 2007

lühike laul

kop-kop!
jänes, kasi tuppa!

Sildid: põnn

27 juuni 2007

Idakeskuses aletamas

tegin enne korraliku kodutöö:
Idakeskusel on oma kodulehekülg,
printisin sealt mulle vajalikuna tunduvate korruste plaanid välja.
vajalikud tundusid olema esimene ja teine korrus
ja P-korrus ka.
muudel korrustel olid mingid valed asjad,
polikliinikud ja mudaravilad või miskit sellist.
siis lappasin kodulehe läbi
ja märkisin korruseplaanidele ära
mind huvitanud kaupluste asukohad.
nii oli hea orienteeruda
ja sai ka peaaegu kõik põnevamad kohad läbi kolatud.
mõnda poodi poleks ilma selle kodutööta üles leidnudki.
noh ja mõni jäi kõigele vaatamata leidmata.
ja mõni kadus pärast jälle ära ka.

esimesel korrusel oli põhiline mängumaa,
mõned suuremad rõivakauplused on ka läbi kahe korruse,
seda peab lihtsalt jälgima, et järge käest ei laseks.

P-korrusel on sama majatarvetepood,
mis Kaisaniemi metroopeatuseski,
Tarjoustalo.
sinna saab esimeselt korruselt,
H&M kõrvalt põiktänavast eskalaatoriga.
(mingi teise eskalaatoriga sai ka P-korrusele,
aga kuhugi hästi valesse kohta.
vot seal võtsin oma prinditud lehe välja
ja küsisin ühe (piruka)müüja käest,
kuidas ma tollesse õigesse kohta saan.
pood ise on selline 1000-asja pood,
seal oli nii Novita lõngu kui kodukeemiat,
rõivaid ja majakaupu.
aega oli siis juba vähe, et põhjalikumalt süveneda,
aga ostsin põnnile sealt
Puhhi ja Notsuga
kruusi ja taldriku.

rõivakauplustest pole vist suuremat mõtet kirjutada,
igaühel oma soovid ja maitse.
minu jaoks oli juba suurusnumber näitaja,
eestis tundub nr 34 valik väiksem
(mumeelest lausa olematu).
aled olid täitsa olemas,
mõnel pool olid uued hinnad kauba hinnasiltidel,
teisel pool olid hinnasildid värvidega märgistatud,
iga värv tähendas siis mingit kindlat allahindlusprotsenti.
mõnes poes olid tabelid ka väljas,
alghind ja siis erineva allahindlus%-ga hinnad.
palju oli ka lihtsalt selliseid
stangesid/riiuleid/kaste,
kus suur silt: 5 euri, 10 euri, 15 euri jne.
või siis sellised, et 30%, 50%, 70% (!)
H&M kodulehe vaatasin ka kodus varem läbi,
aga sealt ei osanud ma midagi niimoodi tahta.
põnn oskas:
temale tundus ämblikupildiga särk vajaline asi olema.
vedas, sain ühe viimastest sellistest.

veel tähelepanekuid:
mõningane ohumoment seisneb selles,
et väiksemate numbritega hinnad
on psühholoogiliselt kuidagi vastuvõetavamad
ja seetõttu võib tekkida kergekujuline ohjeldamatus.

ja veel:
kui kahtled, on nutikam siiski ära osta,
kui asi muidu taskukohane on.
vähemalt minu puhul see kehtib.

proovikabiinide järjekorrad olid pikad
ja ma ei tahtnud aega seal seismisele raisata.
ostsin ühed teksad silma ja mõõdulindi järgi ära,
kodus proovisin- no täitsa parajad.
jakkide-pluusidega sai lihtsamalt-
olin ettenägelikult suht liibuvasse t-särki riietet
ja sain vajadusel "jooksu pealt" mõnd asja selga proovida.

ühe poega läksime alt ka,
aga see vist ongi selline kahtlane pood.
õde oli eelmisel päeval sealt endale ilusa pluusi saanud.
hommikul oli see pood esimene, kust midagi ostsin:
sain endale ühe tuunika.
üht kleiti proovisin ka,
aga see oli ema väitel mulle liiga kitsas.
või ei istunud hästi.
või midagi sellist.
polnud kõige odavam kah,
no sinna ta siis jäi.
ilus kleit oli, heade värvidega.
päeva lõpuks arvas ema,
et ta peaks sealt teise õe tütrele ka pluusi ostma.
missealsiis ikka, eks läheme ja ostame!
no ma mõtlesin omaette,
et ostan sealt selle kleidi ka ikka ära.
mistähendab "liiga kitsas".
ja seda poodi lihtsalt enam ei olnud!
ei olnud,
ma käisin veel korra kogu selle vahe läbi,
kus ta enne oli.
pole.
tegelt oli sellega juba varem jama.
õde oli esmasäeval ostnud sealt selle pluusi,
aga ei mäletanud tolle poe nime.
arvas, et vaatab siis tšeki pealt.
tšekil olid ainult numbrid, ei mingit nime.
ongi mingi kahtlane pood-
alguses on
ja siis lihtsalt enam ei ole.
ja ma ei tea tast muud,
kui et kaup pakitakse liblikatega kilekottidesse.
peenem pudi valgetesse, musta kriipsjoonega liblikatega.
ja suuremad asjad lilla ja kollase-rohelisega
joonistatud liblikatega kilekottidesse.
huh, kui keegi teab,
mis selle poekese nimi on,
siis võiks muidugi öelda.
et teised teaks sealt kohe alguses
vajalikud asjad ära osta.
enne kui see pood jälle haihtub.

Sildid: madalad kired

Helsingi metroost

käisin jälle Helsingis.
shoppamas.
neil algasid seal ju saled ja aled ja asjad.
mul oli ju vaja vaadata,
mismoodi ja kuidas ja kas...
kuna ma väidetavalt ei olnudki see viimane eestlane,
kes Soomes käis,
siis panen mõned muljed kirja ka.
ehk on kellelegi abiks lugemine.
sellele viimasele eestlasele näiteks :-)

seekord käisime me Idakeskuses.
lõngapoode ei võtnud mitte plaanigi,
aga emal on hea nina ja seetõttu üks lõngapood
jäi meile lihtsalt ette,
kui Makasiiniterminaalist
Kaisaniemi metroojaama läksime.
(see käik ongi vist mõistlik jalgsi teha,
vahemaa ei ole pikk.)
see lõngapood oli siis Sypressi,
Unioninkatu 27 B.
kena pisike poeke oli,
samas majas müüdi veel igast käsitöönduslikku kaupa,
ehteid ja suveniire.

Kaisaniemi metroojaamas
(või vähemalt seal maa all)
on mõned poekesed.
paremat kätt on üks selline,
kus natuke karnevalivarustust müügil.
parukad 5-9-15 euri,
räige skorbuudiga valehambad pisut üle kahe euri jne.

vasakul natuke eemal on mingi majatarvetepood,
Tarjoustalo nimeks.
seal müüakse muide ka Novita lõngu,
üht-teist põnevat oli veelgi.

metroopileti jaoks on automaat.
katsetasin, ei ole väga hirmus masin.
ma ei julenud kohealguses raha masinasse toppida,
mine tea, mis vastu antakse.
viimati võtab raha hoopis ära, eksole.
pressisin algatuseks paar korda üht nuppu
(ülemist parempoolset),
et masin teaks, mida ma tahan.
noh, ta pakkus mingeid variante
ja kõige mõistlikumaid ma siis valisin.
ega ma keelt ei oska, ma nii tunde järgi asjatasin :-)
edasi teatas aparaat, et tahab kaks euri saada.
no ma panin siis mündi sisse.
ta andis mulle seepeale tunnipileti.
teise pileti ostsin kahe üheeurise eest,
sobis küll.

metroorong on rõõmsalt oranž,
pingid sees on ka oranžid.
alguses sõitsime maa all,
pärast oli mõnes kohas maa peal nagu tavaline rong.
kuna seal tundub küll ainult graniitpinnas olema,
siis on kohatine maapealsus mõistetav.

ma olin muidugi enne endale netist Helsingi metroo skeemi välja printinud,
et kui ma seal ära eksin,
siis ei tunduks see niiväga hirmus.
aga skeemid olid ka rongides ja peatustes
ja teadustati ka peatuste nimesid.
ahjaa, netis olevatel skeemidel ei olnud Kalasadama peatust,
võibolla on see hiljem tehtud vms.
nii et peatuste nimed on olulised.

mõned eskalaatorid hakkasid alles siis liikuma,
kui sa olid talle piisavalt lähedale jõudnud.
muidu seisis puha paigal
ja lasi sul eemalt ahastada,
et pead kõrgele üles ronima :-)

Idakeskuses tulime rongist maha ja leidsime oma sihtpunkti ka üles.
tagasi minnes oli metroojaam (või peaks ütlema "peatus"?)
kuidagi hoopis teistsugune.
(pärast vaatasin kaardilt,
et seal ongi kaks sisendit.)
piletiautomaat oli ka teistsugune.
õnneks oli neid automaate seal kaks,
teine oli "õige" mudel.
saime oma piletid kätte ja läksime alla.

sisetunne ütles, et miski on kahtlane.
üksainus rööpapaar,
see küll head ei tähenda.
ühel rööpapaaril kahesuunalist rongiliiklust korraldada-
see on pööraselt ohtlik!
Moskvas ja Peterburis oli ikka kaks teed ja keskel perroon.
siin siis järsku ainult üks tee?
õnneks taipasime ühe kohaliku proua käest küsida,
et kuhupoole see nende ainuke rong ka kulgeb.
otseloomulikult kulges see itta.
meil oli vaja läände.
õnneks seletas proua lahkesti,
(ohtralt selgitavaid viipeid kasutades),
kuidas me läände suunduvale rongile saame.
no me ainult neist viibetest aru saimegi,
aga abiks ikka.
eskalaatoriga üles maa peale tagasi,
seal järgmisest metroosissekäigust sisse
(see oli kohe sealsamas kõrval).
noh ja kujutage ette,
seal oli üks perroon ja kaks raudteed.
???
mingi rong tuli,
üritasime siis selle peale minna,
aga üks teine proua ütles,
et läände saame me teiselt teelt.
ilmselt on segadussesattunud rändajad
sealkandis igapäevane asi.
ühesõnaga:
kui tuled Idakeskusest sealt Seppälä vastas olevast uksest,
siis ära mine esimesse ettejuhtuvasse metroosse,
mine teise.
need kaks sissepääsu on kõrvuti,
see tagumine/parempoolne on õige.

metroopileti ostsin Idakeskuses täpselt kell 19:00
laeva check-in pidi lõppema kell 19:30.
19:28 olime Makasiiniterminaalis,
aga paras kappamine oli küll.
...et tegelikult võiks
Idakeskusest Makasiiniterminali jõudmiseks
nii 45 minutit varuda.

25 juuni 2007

...kui muidu ei märka, siis sunnivad...

...kirjutama.
ok, ei sunni.
meelitavad :-)
lihtsalt et pealkiri
peab ju ometigi olema.

asjast kah.
sihuke mäng:

Pane kirja mõni oma naljakamatest või veidramatest kiiksudest, mida julged teistega jagada
1) kokkamises nt
2) majapidamises
3) muu vaba teema

Mõtle, kellele võiks teatepulga edasi anda:)

Kuduv koeraomanik mõtles välja.
mmm, mõnus.

niisiis,
minu kiiksud.

- kui külmiku juurde asja on,
siis mõtlen,
mida sinna veel panna
või sealt veel võtta.
noh et kui juba minna...
justkui asuks me külmik
vähemalt balti jaamas.
mitte kahe meetri kaugusel köögilauast.

- kui poes mõni pannisaba üle riiuliserva ulatub,
on mul lausa vajadus seda kohendada,
et keegi endale panni kaela ei tõmbaks.
noh ja mõnes poes on neid sabasid üksjagu
üle serva ulatumas.
pentsik oleks hakata
tervet riiulitäit panne
"õigeks keerama".
noh ja siis ma ei keera.
ja need pannisabad tekitavad mulle siis
hingelisi piinu ja kannatusi.

- ma teen varukoopiaid.
ja siis teen varukoopiatest varukoopiad.
ja unustan ära, et ma olen juba teinud.
varukoopiaid.
ja varukoopiate varukoopiaid.
noh ja siis ma teen mõned veel.
friik.

mul on kusagil alles
koodijupikesed,
mis on progetud mingis ammu väljasurnud keeles.
ja mis juba alguses tööle ei hakanud.
nominetea,
äkki ikkagi läheb vaja.
tõenäoliselt on neist ka varukoopiad olemas...

ohjah,
kirjutagu oma kiiksudest need,
kes veel kirjutanud pole.
kõik vist juba on?

PS.
see, et wc-paberi rull peab jooksma pealt,
pole küll mingi kiiks.
see on norm.
teistpidi on jah kiiks.
täiesti absurdne ju,
kuidas inimesele üldse selline mõte tuleb,
et paber rullil altpoolt jookseb...

20 juuni 2007

kopp-kopp-lahti!
metsas on mees!
ahhaa, jänes.
tule tuppa, jänes!
söö kõht täis.
vaata aknast välja,
väljas on auto, näed?

(tuntud lastelaulu teine tuletis.
laulda võib omal viisil.
peaasi, et valjusti.)

Sildid: põnn

10 juuni 2007

kudujuttu: soome sall

tegin oma Helsingist toodud lõngadest salli.
nagu kuskil juba sai kirja pandud,
lootsin ma lõngajõgesid leida
ja seepärast esimesest poest kohe palju ei ostnud.
ainult kolm tokki
Drops Design
Garnstudio Cotton Viscose-t.
54% puuvilla, 46% viskoosi.
50g/110m

hästi kenad olid nad kõik,
aga kuna kõiki ei saa,
siis tuli miskit valida.
mulle meeldisid
kollane nr04 ja sinine 12.
kollane sinisega kokku tundus ahvatlev,
pisut liiga kontrastne
ja kuidagi riivatu.
sai siis vahele rohelist nr 10 võetud.
et nii riivatu ei oleks.

ega seda lõnga teabmis palju polnud,
selliste emotsiooni-ostude puhul
on saalomoni sõlm abiks asi.
niisiis sall,
neist kolmest kerast.
laius umbes 24 cm,
pikkust 140 cm
pluss narmad 2x 17 cm.

üks pilt skännitud
ja teine pildistatud.

Sildid: kudujuttu

üle viskab see mittesuitsetamine!

tõsijutt, üle viskab.
jätsin kakspool kuud tagasi
suitsetamise maha.
ja vot nüüd viskab mul üle.
suitsu tahaks, rsk!

ma olen rahumeeli ära talunud,
et need paljutõotatud kilogrammid,
mis pidid kohe mu figuurile
(või sellele kohale, kus teistel figuur on)
lisanduma
(nagu kõik targad teadsid rääkida),
lisandsid reetlikult
ümber kõhu,
mitte vaksajagu ülespoole,
nagu mulle meeldinuks.
igasugused meeleolukõikumised
(kurjad keeled räägivad raevuhoogudest),
kõik olen ma püüdlikult ära kannatanud.

ja nüüd,
kus mul on vaja
uue topi juurde kuuluva siidipaela otsi
lahtise tulega kõrvetada,
et need üles ei hargneks,
nüüd ei ole majas mitte ainsatki tulemasinat!

ma ütlesin kohe,
et see mahajätmine,
see ei ole hea mõte!
nüüd on siis tagajärjed käes.
hakka või kahe pulgaga tuld tegema.
olen otsinud läbi kõik oma käekotid
ja jopetaskud.
eimiskit.
siin majas ei ole tulemasinaid.
suitsu tahaks.
rsk.

Sildid: elu, äng

08 juuni 2007

kus on superstaari kodu?

põnn teab:
siin ongi-

maja pilt pärineb sadolini lehelt.

Sildid: põnn

vapra vanainimese päästmine

Postimehes jutt:
Õhuväe kopter leidis metsa eksinud naisterahva

igati tore ja tänuväärne, et eksinud vanainimene ikka üles leiti.

asja tehiolud
(mulle meeldib see sõna)
on kahtlased:
"...Keskpäeval operatsioonipiirkonda jõudnud helikopteri meeskond märkas naist...
...Õhuväelased juhtisid politsei valjuhääldajate vahendusel 80-aastase vanaproua asukohale..."

assa!
või kohe "valjuhääldajate vahendusel".

loodetavasti oli eksinu
üks kõva kõrvakuulmisega vanaproua.

muidu võis see päästmisaktsioon küll hirmus olla:
mögafonidesse karjuvad õhuväelased
vaest hirmunud ja põgenevat vanainimest
kopteriga taga ajamas...

a võibolla vanainime arvas,
et jumal räägib temaga...
enamasti ju taevast niisama ei karjuta.

nomaitea,
hea on, et me nüüd teada saime,
et selliseid operatsioone
valjuhääldajate abil läbi viiakse.
no ma küll end elusalt kätte poleks andnud!

arumaisaa, igal rekkamehel on lällar,
CB antenne leiab isegi majadel,
aga meie "väed" on nii nigelalt varustatud,
et omavahel side pidamine
peab käima mögafonide abil
üle metsa röökides.

võinojah.
asi seegi.
vist.
põhimõtteliselt saaks ju ka viipekeeles...
või lõkketule suitsuga signaale saata...
nagu vanad indiaanlased tegid.

Sildid: mõtted

05 juuni 2007

sokiperverdid!

tõin endale helsingist sellise mõnusa tuunikalaadse kleidi.
("tuunikalaadsel" pole vähimatki pistmist tuunikalaga.
see sõna tähendab "tuunika moodi".)
noh ühesõnaga kleit.
ja ma käisin kleidiga tööl.

kuna ma polnud kindel,
kas selle pikkus
(või peaks pigem kasutama sõna "lühidus"?)
ikka sünnis on,
panin retuusid jalga.
ega meil seal nii õueselt palav pole ka.
(tegelt pole ma varem kleidiga tööl käinudki,
mõtlesin, et tunnen end retuusidega natuke tugevamalt.
noh, misiganes,
seelik on meie majas üsna haruldane rõivaese
ja ma natuke ebakindel kuju ka.)

kuna meil seal igast metallipuru ja värki on,
siis ma ei riski päris paljaste varvastega käia,
ikka sokk jalas.
valge sokk tundus liiga silmatorkav.
must jälle kuidagi perversne.
panin siis punased.
irw.

assarsk,
millisesse sokifetišistide karja ma olen sattunud!
arumaisaa,
kui meeskolleeg M. käib erkvalgete sokkidega,
ei teki sellest mingit probleemi.
aga minu punastest siidise läikega sokkidest tekkis.
ühesõnaga oli kogu jõugu tähelepanu mu punastel sokkidel.
oh seda kommenteerimist siis,
krdi mehed, maütlen.

kui boss laekus
ja ma talle oma rasket saatust kurtsin,
et tal on seal majatäis sokiperverte,
oli ta äärmiselt üllatunud.
"uskumatu, sokiperverdid!
mäherdune jõledus!
vot varbad, varbad on see õige teema!
ega sa ei tahaks sokke ära võtta?"

homme lähen kummikutega tööle..

Sildid: elu, elust meeste ühikas