ematehniku asjatamised

sokiperverdid!

tõin endale helsingist sellise mõnusa tuunikalaadse kleidi.
("tuunikalaadsel" pole vähimatki pistmist tuunikalaga.
see sõna tähendab "tuunika moodi".)
noh ühesõnaga kleit.
ja ma käisin kleidiga tööl.

kuna ma polnud kindel,
kas selle pikkus
(või peaks pigem kasutama sõna "lühidus"?)
ikka sünnis on,
panin retuusid jalga.
ega meil seal nii õueselt palav pole ka.
(tegelt pole ma varem kleidiga tööl käinudki,
mõtlesin, et tunnen end retuusidega natuke tugevamalt.
noh, misiganes,
seelik on meie majas üsna haruldane rõivaese
ja ma natuke ebakindel kuju ka.)

kuna meil seal igast metallipuru ja värki on,
siis ma ei riski päris paljaste varvastega käia,
ikka sokk jalas.
valge sokk tundus liiga silmatorkav.
must jälle kuidagi perversne.
panin siis punased.
irw.

assarsk,
millisesse sokifetišistide karja ma olen sattunud!
arumaisaa,
kui meeskolleeg M. käib erkvalgete sokkidega,
ei teki sellest mingit probleemi.
aga minu punastest siidise läikega sokkidest tekkis.
ühesõnaga oli kogu jõugu tähelepanu mu punastel sokkidel.
oh seda kommenteerimist siis,
krdi mehed, maütlen.

kui boss laekus
ja ma talle oma rasket saatust kurtsin,
et tal on seal majatäis sokiperverte,
oli ta äärmiselt üllatunud.
"uskumatu, sokiperverdid!
mäherdune jõledus!
vot varbad, varbad on see õige teema!
ega sa ei tahaks sokke ära võtta?"

homme lähen kummikutega tööle..

Sildid: elu, elust meeste ühikas

kirjutas ematehnik @ 18:35