"ma pean ülehomme sõjaväkke minema!"...
...
teatas põnn reede õhtul.
mitme poja emana olin ma enda meelest justkui valmis,
et varem või hiljem see sõnum tuleb.
et mis siis ikka, kui peab, siis peab.
ainult et kas just nii vara???
kuidagi äkki ja ootamatult tuli see minek.
terve laupäeva tiksus põnn nagu uni:
ega sa pole ära unustanud,
et ma pean homme sõjaväkke minema?
nagu üks murelik kanaema kunagi,
et kuidas ta seal üksinda on või hakkama saab...
ma läksin pojaga sõjaväkke kaasa!
Vahipataljonis oli nimelt lahtiste uste päev.
lahe oli!
meil oli hästi tore sõdurpoiss giidiks,
saime sõjaväe autosd uurida,
kes tahtis, võis roolis ka istuda.
põnn tahtis.
mina ka tahtsin.
siis näidati,
kuidas kilpide ja nuiadega sõdurid müürina "pahade" vastu võitlesid.
"pahad" loopisid neid rehvidega ja kividega,
aga müür püsis vankumatult.
"muda seest saab kivi kergemini kätte",
jagas põnn kõrval elutarkusi.
"müür" tegutses osavalt,
kui kegi "pahadest" läbi müüri murdiski,
siis panid "müüri" taga olnud võitlejad nad otsekohe kõhuli maha.
sõdurid näitasid oma relvastust,
paar kuulipildujat,
mõned püssid ja püstol
ja üks vähe jämedama toruga asi kah.
poisid olid neist üliväga huvitatud.
mina sihtisin optikaga püssist,
aga pea kuuekilone riist on käes hoida pisut ebamugav.
ja statiivikinnitust sellel kah polnud.
veel nägime sõdurite telki koos ahjulaadse tootega,
(nomaitea, sooja andis see küll tublisti,
aga nii väikest asja ei saa ometi ahjuks nimetada.)
pärast näidati veel igasugust varustust ja eluruume,
siis sõime väljas sõdurisuppi kah.
ja lasketiirus sai õhupüssist lasta.
vaid ühe paugu :(
põnni jaoks oli püss suur ja sihtida ebamugav.
mulle püss sobis,
aga täpsusega ma nüüd küll rahule ei jäänud.
no märklauale sain ikka pihta küll,
aga ma olen parmini lasknud.
vanasti,
siis, kui rohi oli rohelisem,
lasketiir pikem,
märklaud väiksem
ja püss ning laskemoon suuremad.
heh...
"järgmisel aastal lähme jälle!"
teatas põnn õhtul.
nojah,
muidugi,
kordusõppused,
kui peab, siis peab.
tagurpidi õunakook
selline siis:
____________________________
järgmine päev:
assa, kui hea see oli!
põhja
(või siis "katuse",
tont teab, kuidas selle koogi puhul tuleks öelda)
tegin muretaignast.
soojana oli veel üksjagu krõmpsuv,
järgmiseks hommikuks oli pisut pehmem,
aga siiski muretaigen.
ja silikoonvormid on taeva kingitus!
ega ma jälle tea,
milline see õige Tarte Tatin olema peab,
äkki tuleb metallvormis kuidagi teistsugune,
aga see silikooni-variant maitses küll kõigile hästi.
Sildid: potid-pannid
Midsomeri mõrvad
tänased mõrvad saavad vaadatud nendega:
pärmi-lehttaigen õhukeseks rullitud,
ketsupiga võõbatud,
peale singitükikesed
ja riivjuust (Kadaka suitsu ikka).
ja pizzamaitseaine.
siis rulli keeratud,
jupikesteks lõigatud
ja küpsetatud.
mõnusad tulid!
mõrvadeni on veel aega,
tegin ühe Tarte Tatini ka,
aga see on veel õigeks pööramata.
mustika-jogurtitordi põhja küpsetasin ka valmis,
peab jogurti ja mustikad peale panema.
.
Sildid: potid-pannid
ketseri pizza
selle nädalavahetuse küpsetused:
* üks karamellimaitseline kohupiimakook
(ikka seesama, keedetud kondenspiimaga)
* lehttaignast õunapirukas vanillikastmega.
(soojana hullult hea!)
* lehttaignast juustupulgad
(põnni tellimus)
* tuunikalapizza
(minu lemmik)
* singipizza
(mehed tahavad ka süüa)
hullvärk!
pizzadega olen ma nüüd mitu nädalat mässanud,
vaja ju saavutada mingi tase, et ma ise ka rahule jääks.
õnneks mu meesperel pole pizzade vastu midagi.
lubasin, et kui ma asja käppa saan,
siis jätan järgi.
vastuseks oli mingi urin,
et kas nemad peavad siis peetri pizzast süüa tooma hakkama.
tegin täna emale demonstratsioonesinemist
ja lubasin pärast taignaretsepti saata.
panen parem siia.
algse
taignaretsepti leidsin Thredahlia blogist,
olen sellega nüüd mõnda aega mänginud.
ehtsast pizzast ei tea ma midagi,
ketser nagu ma olen.
ketseri pizzatainas: 2 dl nisujahu
4 dl sepikujahu
1 pk kuivpärmi
1 tl suhkrut
1 tl soola
segan kõik segi,
siis lisan 1-2 spl oliiviõli
ja 2,5 dl sooja vett.
(nii sooja, et pärmi ära ei tapaks)
sõtkun selle kõik ühtlaseks
ja panen kaanega plastmasskausi sees "ujuma".
"ujuma" tähendab, et lasen kraanikaussi sooja vett
ja panen taignakausi sinna hulpima.
vahepeal lasen kuuma vett juurde,
et tainas ikka soe püsiks ja ilusti kerkiks.
nii kolmveerand tundi on küllalt.
ahju panen millalgi ka sooja,
et kui tainas valmis, saab kohe pizza ahju panna.
mina saan sellest taignakogusest kaks 30 cm läbimõõduga pizzat.
edasi võtan poole taignast
ja poetan selle jahuga puuderdatud pizzapannile.
peale sõelun ka jahu ja mudin kätega taigna pannile laiali.
tainas on suhteliselt pehme,
plaadile ajamise käigus võib julgelt jahu alla ja peale sõeluda.
erilise ketserina võõpan pizzapõhja ketšupiga üle,
mitte ei hakka keetma mingit spetsiaalset moosi.
(ketšup on mul alati kodus olemas,
elu ei pea ju nii keeruline ka olema.)
siis läheb peale kate:
ühele põhjale näiteks
1 väike purk purustatud tuunikala õlis
1/2 väikest purki ananassitükke
5-6 veerandikeks lõigatud kirsstomatit
pisut soola ja pipart,
pizzamaitseainet
ja kõige otsa riivitud juust.
(mul on tavaliselt Kadaka suitsujuust)
teisele põhjale panen singikuubikuid,
ülejäänud ananassitükid
kirsstomateid
ja kui on, siis veel midagi.
ja siis juust peale.
küpsetan alumisel restil
suht kuumas ahjus, 220-230 C,
alguses 12 minutit,
siis vajaduse järgi veel minut kuni kolm.
* * *
täielik ketserlus,
aga hea lihtne asjatada.
tähelepanek:
kui sa millegipärast tahad kahte valmis pizzat
korraga näha,
on targem esimene ära peita, kuni teine ahjus on.
pilti ei ole.
.
Sildid: potid-pannid
elu kõrghetked :D
inimesel peab ikka mõni unistus ka olema, eksole.
vahin juba mõnda aega Defendereid,
no meeldib noh.
just see pisike, Defender 90.
pisike, aga jumalast isane masin!
"Defender???
see on ju KOLE!"
teatas üks tuttav, kui mu juttu kuulis.
"just!" kostsin mina :)
irv,
ma uurisin lausa LandRoveri foorumit,
et mis asi see üldse on...
üldiselt on autod minu jaoks ebamugavalt suured,
just seest,
ma ju selline suveniir.
mehed seal foorumis mainisid,
et defekas on ruumi vähe
või pole seda üldse.
kõlab hästi, eksole!
jutuks hea küll, aga mine tea,
mis see nende meelest "vähe" on.
ja kogu juhtimine (rool ja pedaalid siis)
olevat liiga vasakule viidud,
et kui akent lahti ei hoia,
siis on küünarnukk kõikseaeg sinine.
olen üritanud mõnesse sisse piiluda,
aga ega sedasi seda asja väga ei adu.
kui reedel kontori juurest platsilt defeka avastasin,
saatsin oma sotsiaalfoobia põrgusse
ja ootasin, kuni juht majast välja tuleb.
no kui hull see ikka olla saab,
enamasti meestele meeldib, kui nende auto vastu huvi tuntakse.
eriti veel sellise auto vastu, eksole.
(kunagi, kui Sigma 150mm makroobjest unistasin,
saatis fotoasjade jumal mu teele mehe,
kes mulle lahkelt oma 150-st toru proovida pakkus...
ehk on Defenderite jumal minuga sama armuline.)
tegin siis juttu,
et mis ja kuidas ja kas.
mis mootor ja palju kütust kulub jne.
peremees oli täitsa sotsiaalne!
snorkel ja puur ja vintsid,
vaatamist ja seletamist jagus!
kuni mina mõttes formuleerisin,
et kuidas nüüd kenasti paluda,
et kas ta lubaks mind korraks rooli taha istuda,
jõudis tema oma jutuga ise põhiliseni:
"tahate äkki proovida?"
heldeke, muidugi tahan!
ma pole ammu nii kiiresti ühtegi autosse sisse saand,
mine tea, mõtleb veel ringi!
tegelikult ma lootsin vaid rooli taha istuda,
et kuidas mul seal olemine tundub.
noh et kui on vaja mõni pedaal põhja suruda,
kas siis pean püsti tõusma
ja kaks sammu edasi astuma,
või piisab ühest sammust.
peremees arvas aga,
et misse niisama istuda,
ma võiksin ikka sõita ka!
muidu ma võõraid autosid juhtida eriti ei taha,
seekord kasutasin ootamatult süllelangenud võimalust küll
ja tegin väikse tiiru.
no kui ma oleks kiiremini sõitnud
ja kui sel autol poleks tuuleklaasi,
mul oleks raudselt suu sitikaid täis olnud!
naeratus oli vist täitsa kõrvuni :D
JESS!
see auto on just minusuguste käblikute jaoks ehitatud!
ma pole ammu kohanud istet,
mille MÕLEMAD küljepadjad mind KORRAGA toetaks.
seal toetasid!
küünarnukki ma ära ei löönud,
aga pedaalid olid küll kogu aeg
"ühe jagu liiga vasakul" :D
välja nägin ka kenasti,
vbolla et kui varuratas kapotil oleks,
et siis ei näeks.
aga peab ta siis tingimata seal olema...
see oli küll see suurem Defekas, 110,
aga küllap 90 seest samasugune on.
muidu oli kõik nagu päris:
redel ja rõdu (pakiraam katusel).
turvapuuri osas ma pisut kahtlen,
kuigi jah, mine tea.
ja vints, no üks võiks ju olla,
ei või iial teada, eksole.
no unistada ikka võib!
pilt pärineb siit:
eastcoastrover.comjust sellist on mul vaja.
rabelema ma ei hakka,
elu on näidanud,
et autod tulevad ise mu juurde,
kui aeg käes on.
uskumatu, toodetakse neid vist alates 1948. aastast,
ja 75% kõigist neist
pidi senini sõitma!
võibolla on see linnalegend
(või siis pigem offroadlegend),
aga ilus ikka!
_____________________________
edit:
see pilt on liiga suur :D
las jääb,
unistused peavadki suured olema!
.
Sildid: plekkloomaaed
veel üks väike linnuke
täna kohtusin veel ühe väikse armsa linnukesega.
poe seina ääres kükitas maas mingi papagoi.
mhmh, päris papagoi.
nümfkakaduu,
see halli keha ja kollase peaga roosapõskne lind.
rahvas kõndis mööda,
keegi ei teinud märkamagi.
nümf on pisike ka,
võibolla pelikani oleks siiski märgatud.
no ega me austraalias ei ela,
selline lind siin nüüd küll olema ei peaks.
põrnitsesin lindu,
üks vanaproua jäi ka teda vaatama.
"see on ju papagoi!" leidis tema.
"tundub küll".
"püüame ta kinni!" pakkus vanaproua.
"mis me temaga peale hakkame?" küsisin mina.
"ei tea..."
nojah.
"siin nurga taga on üks lemmikloomapood,
sokutaks ta neile, ehk oskab omanik sealt otsida", tuli mul mõte.
vanaproua oli asjaga päri ja asus lindu pihku rabama.
"ettevaatust, neil on küünised ja nokk!"
hoiatasin mina.
minul on ju kogemus väikeste armsate linnukestega, eksole.
"oi!" ütles proua ja tõmbas käed eemale.
soovitasin tal käe lihtsalt linnule peale panna,
et see tiibadega ei vehiks.
proua nii tegigi,
siis pistsin oma pihu lindelukale kõhu alla,
nii et ta jalakesed mu sõrmede vahelt ripakile välja jäid.
novot, küll ma neid linnukesi tean, eksole.
vehkis küll küünistega,
aga jaa.
ega ma loll ei ole.
siis üritas nokaga mul sõrmeküünt maha rebida,
aga mul on omad küüned,
ei need nii kergelt ära tule.
siis tuli üks noorem mees:
"andke see lind mulle!"
"kas see on teie lind?"
"ei ole."
"aga kuhu te ta viite?" küsis vanaproua kahtlustavalt.
"koju" teatas mees.
"eee, on teil puur?" küsisin mina.
"lahtiselt kakab ta teil ju terve elamise täis."
see perspektiiv ei tundunud mehele just meeldivat,
mõte lind edale koju viia läks tal otsekohe üle.
lind kindlalt pihus,
hakkasime loomapoe poole kulgema,
aga siis tõttas kohale üks tütarlaps,
kes väitis, et see on tema papagoi.
et lendas aknast välja.
piiga haaras linnukese osavalt pihku ja läks,
vanaproua jäi kahtlustava näoga järgi vaatama.
küllap see tema lind oli,
sest miks peaks üks inimene tahtma
endale tänavalt kakaduud koju viia...
Sildid: elukad
